Kui sel aastal lugeda ainult ühte arhitektuuriraamatut, siis see peaks olema “Plats! Väärikas kahanemine”, mis vaatleb kaheksa Eesti väikelinna teekonda parema elukeskkonnani – ja just seda väikelinnalikult turvalist keskkonda otsib kevadest saadik kogu suurlinnades elav maailm, mida räsib asjatundjate sõnul “suurlinnade ja pidude haigus” COVID-19.
Maailm suurlinnastub. Väikelinnad kahanevad kõikjal, pannes neisse elama jäänud inimesed tühjaks jäänud majade – vahel tervete tühjade kvartalite – keskele oma kodulinna hääbumist vaatama. Või vähemalt oli see nii selle kevadeni. Suurepäraste fotodega artiklikogumik, mis pidi saatma Eesti näitust Veneetsia arhitektuuribiennaalil (mis on lükkunud edasi aastasse 2021), oli selleks ajaks juba peaaegu valmis, kui maailm muutus.
Näituse ja kogumiku autorid Jiri Tintera, Kalle Vellevoog, Garri Raagmaa, Martin Pedanik ja Paulina Pähn teadsid, et nad tegelevad olulise teemaga. Senine riiklik regionaalpoliitika – ja tegelikult pole see ju üldse mitte ainult Eesti ja siinse regionaalpoliitika probleem – pole kahjuks suutnud lõhet ääremaade ja keskuste vahel vähendada. Pikalt tähelepanuta jäänud väikelinnad vajavad lähiaastatel riigi erilist tähelepanu ning avaliku linnaruumi kaasajastamine ja kvaliteetsemaks muutmine on just üks koht, kus riik saab esile tuua reaalseid muutusi linnade arengus. EV100 raames käivitunud projekt “Hea avalik ruum” on tundmatuseni muutnud Eesti väikelinnade südameid ja pannud nende elanikud uhkust tundma oma kodulinna üle. Aga väikelinnade tühjaksvalgumise peatamine ja neisse Tallinna läinud inimeste tagasimeelitamine on väga pikk protsess.
Või vähemalt tundus olevat kuni selle kevadeni. Kinnisvaraportaali KV.EE statistika näitas koroonakevadel maakodude otsingus eelmise aastaga võrreldes vapustavat 500-protsendilist kasvu. Suurlinnas tihedalt koos elamine kaotas korraga oma võlu.
“Plats. Väärikas kahenemine” räägib ausalt ja faktidele toetudes situatsioonist maailmas ja Eestis, mis on muutumas linnriigiks.
See on eesti lugejale – aga trükis on kakskeelne, pakkudes mõtlemisainet ka ingliskeelsele lugejale – silmiavav teekond läbi linnade, millest me kõik oleme kuulnud. Pealinnakeskses Eestis pole aga kindlasti mitte kõik viimastel aastatel käinud näiteks Valgas või Tõrvas või Põlvas – kui nad nendesse linnadesse üldse kunagi sattunud on. Raamat vaatleb kaheksat väikelinna: Kuressaare, Elva, Valga, Võru, Põlva, Tõrva, Rakvere ja Rapla.
Nende linnade tühjaksvalgumisest tulenevad probleemid laotuvad artiklites lugejate ette, ent tasakaaluks on autoritel tutvustada ka väga palju lahendusi, millest mitmed juba käivitunud on.
Rahvastiku kahanemise põhjused on globaalsed, kuid tagajärjed lokaalsed. Üks viis, kuidas selle nähtusega võidelda, on keskenduda elukvaliteedi parandamisele ning kohatunnetuse ning -identiteedi tugevdamisele. Kvaliteetsel linnaruumil on selles võitluses väga oluline roll ning selle heaks saavad linnad ja arhitektid väga palju ära teha.
Raamatus on fotod ühe Valga tondilossi lammutamisest. Tühje maju on palju ja perspektiiv lammutatud saada terendab neist paljudele. Õnneks. Sest nende majade lõpp tähendab linna inimestele uut algust. “Plats! Väärikas kahanemine” ütleb selgelt, et faktidega tuleb tõtt vaadata ja unistamise asemel tegutseda reaalsusest lähtuvalt. Valgast on viimase kolmekümne asataga lahkunud rohkem kui pooled elanikud ja nad kõik ei tule enam kunagi tagasi. Neid tühjana seisvaid maju pole vaja – vaja on mõnusamat elukeskkonda nendele, kes linnas täna elavad.
Ehkki see trükis vaatleb kaheksat linna, on uus peatükk alanud palju rohkemate Eesti väikelinnade elus. Nii et tahaks tegelikult raamatus näha neid kõiki. Ent on arusaadav, et kui näitus keskendub kaheksale väikelinnale, siis oli ka autorite fookus ainult neil kaheksal.
Ja sõnum, et tasapisi luuakse Eesti väikelinnades unistuste elukeskkonda, jõuab kohale ka nende kaheksa näitel. See pole lihtsalt seinte värvimine ja mõne uue puu istutamine, vaid luuakse läbimõeldud keskkonda, kus elamine tundub atraktiivne ühtaegu juba praegu seal olevate inimeste jaoks, aga ka neile, kes on mõistnud, et kui nad iga päev Tallinnas, Helsingis, Londonis või Berliinis kontoris käima ei pea, meeldiks neilegi elada mõnes hoopis väiksemas kohas. Eestil juba on neid kohti suurlinnadest pagevatele inimestele pakkuda.
Eesti parimate arhitektuurifotograafide fotod viivad raamatu albumiosas teekonnale läbi Eesti, mida enamus meist näinud ei ole. Näeme maailma tasemel arhitektuuri Eesti väikelinnades. Mäletate neid nõukogude ajal eriti populaarseid fotoalbumeid Eesti vaadetega, mida ikka kinkida armastati? Lõpuks ometi on olemas üks trükis, mis läheb kaugemale Tallinna vanalinnast ja Eesti looduskaunitest paikades ning mida ikka ja jälle hea meelega sirvid.
Eesti väikelinnades juhtunu on muinaslugu, nagu ütleb teost lõpetavas artiklis väikelinnu uurinud Kadri Pilm.
Silvia Pärmann
Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (259)
