Kui on inimesi, kes väidavad vastupidist, siis pole muud võimalust kui alla kirjutada lisaks ka väitele, et näiteks spordis peaks likvideerima naiste ja meeste võistlusklassid ning kõikidel aladel tuleks mõõtu võtta ainult ühistes klassides.

Olen leidnud end sel teemal aeg-ajalt mõtisklemas viimased 30 aastat, mil olen sporti teadlikumalt jälginud. Maailmas on spordialasid, kus naised võistlevad koos meestega ja võrdselt (või isegi paremini), ning suur enamus, kus tehakse vahet medalite võitmisel tulenevalt sugutunnusest. Viimasel ajal on naiste ja meeste vaheline võrdsus spordis oluliselt kasvanud ning seda eelkõige läbi auhinnarahade temaatika. Vaatamata võrdsuse põhimõttelisele toetamisele olen leidnud vasturääkivusi ning isegi ebavõrdsust, mis on tekkinud võrdsustamise tõttu.

Tennis oli üks esimesi spordialasid 2000ndate keskel, kus auhinnarahad naistel ja meestel ka reaalselt võrdsustati. Alates 20-kordsest Wimbledoni võitjast Billie Jean Kingist (naismängija, kui keegi ei tea) 70ndate alguses ja lõpetades Venus Williamsiga 2000ndate keskel, on tennises meeste ja naiste auhinnarahade võrdse jaotamise osas võideldud aastakümneid. Peale Williamsi 2006. aastal kirjutatud artiklit, kus ta nimetas end teisejärguliseks võitjaks (tulenevalt sellest, et naistele maksti sama võidu eest vähem), võitis ta Wimbledonis aasta hiljem 6:4, 6:1 Marion Bartolit ja teenis sellega 1,4 miljonit dollarit – sama summa, mis meeste võitja Roger Federer seisuga 7:6, 4:6, 7:6, 2:6, 6:2, kes võitis Rafael Nadali.

Minu mõte jooksis kohe muidugi numbritele: kui võideldakse võrdsuse eest ja makstakse sama palju, siis kas tingimused ei peaks olema ka reaalselt võrdsed? Miks peavad mehed tennises võitja selgitamiseks mängima kuni kolme seti võiduni ja naistele tehakse allahindlust, nemad pääsevad kahe setiga ja samas teenivad tööpäeva eest sama summa? Kui auhinnaraha minutite peale jagada, siis on ju tegemist karjuva ebavõrdsusega, kus ühe palk on oluliselt suurem. Kui oleme võrdsed, siis oleme võrdsed ja mängime vähemalt sama palju sette.

Tennis on ammu olnud suunanäitaja – mängitakse ju segapaarismängu suurturniiridel juba üle-eelmise sajandi lõpust ning see oli kavas juba 1900. aastal peetud olümpial! Minu arvates suurepärane formaat, mis soovides sporti rohkem võrdsust tuua, võiks ollagi ainuke paarismängu formaat meeste ja naiste üksikmängude kõrval. Teised formaadid seal kõrval ainult devalveerivad suurturniiril segapaarismängu võidukarikat.

Kui tennis on naiste ja meeste auhinnarahade teemal jõudnud kaugele, siis väga paljud muud alad on valguskaugusel. Golf on hea näide, kus tasapisi käärid vähenevad, aga vahed on siiski veel kordades. Praegu kestval naiste US Openil on auhinnafond 3 miljonit dollarit, samas meestel on summa järgmisel aastal 12,5 miljonit.

Naiste auhinnarahade võrdsustamine meestega on üle kivide ja kändude läinud minu arvates seetõttu, et teemat vaadatakse valest otsast: eeldatakse, et naised peaksid teenima sama palju kui mehed. Probleem oleks lahendatud, kui haigeks kasvanud summad võrdsustataks hoopis meestel naistega. Jutt, et naistespordis pole nii palju konkurentsi, mistõttu pole alad nii atraktiivsed ning televisiooni ja reklaamirahad ei jõuagi seepärast samale tasemele, on nii mõnelgi puhul tõsi. Tuues tasud naiste tasemele, oleks võimalused naistel spordis eeskujudeks olla palju enamatel kui täna. Naiste World Cupi võitjanaiskond jalgpallis sai eelmisel aastal auhinnaraha 4 miljonit dollarit, mis oli kaks korda suurem kui aastal 2015, aga kokku siiski 7,5% meeste 2018. aasta World Cupi võitjatiimile auhinnaks määratud rahast.

Juba näitena toodud golf on hea ala, millega alustatud teemat jätkata – kas mehed ja naised ei võiks üksteisega mõõtu võtta samadel tingimustel ning sellega oleks lahendatud ka auhinnarahade võrdne jaotus? Alasid, kus naised on n-ö “meeste võistlustele” läinud, on üksjagu. Golfis pole PGA Touril (Professional Golfers Association) olnud tegelikult kunagi reeglit, et naised ei saa võistelda. Esimene naine, kes tuuril osales, oli Didrikson Zaharias juba aastal 1938. Tegemist oli tuntud korvpalluriga, kes lisaks veel 1932. aasta olümpial võitis naiste hulgas kaks olümpiakulda kergejõustikus. Ta võistles golfis koos meestega veel ka aastal 1945 PGA Touril. Naiste ja meeste võistlustel on golfis vahe ainult väljaku pikkuses: tavaliselt mängivad mehed tänapäeval väljakut, mis on 6,5–7 km pikk, naised 5,5–5,9 km pikkust väljakut.

Läbi aegade maailma parim naisgolfar Annika Sörenstam mängis aastal 2003 meestega samal võistlusel samas arvestuses ning statistika järgi jagas võistlusel esimest kohta avalöögi täpsuse osas, samas löögi pikkuse osas oli võistlusel 84. mängija. Kui mõelda üldse spordialadele, kus naised ja mehed võiksid võrdsetel tingimustel võistelda, siis golf on kindlasti üks neist. Golfis on täpsus olulisem kui löögi pikkus ning ei saa kuidagi väita, et mehed on täpsemad kui naised. Sel aastal annulleeriti kahjuks koroonaepideemia tõttu golfivõistlus Scandinavian Mixed, kus esmakordselt ajaloos pidid naised ja mehed mängima koos üksteise vastu võisteldes ning garanteeritud oli ka samaväärne auhinnafond nii naistele kui meestele. Loodetavasti 2021. aastal saab võistlus tehtud ja eks ajalugu näitab, kuidas sponsorid ja televisioon formaadi vastu võtavad.

Kui otsida spordialasid, kus mehed ja naised võistlevad koos ilma erisusi tegemata, siis hea näide on ratsutamise koolisõit, kus võistlevad mehed ja naised samas klassis ka olümpiamängudel. 2016. aasta Londoni mängudel jagati koolisõidus 12 medalit ning kaheksa neist läksid naistele. Viimati võitis mees koolisõidu aastal 1984, viimane medal mehele tuli ratsutamise koolisõidus aastal 1996. Kui nüüd öeldakse, et sellel alal on tähtsam ikka hobune, siis see on loll jutt. Ning pole loogiline, et juhuslikult on parimad hobused sattunud just naistele.

Spordis võrdsete võimaluste pakkumiseks on lisaks naiste ja meeste klassidele ju jaotatud inimesed veel nii vanuse- kui kaalukategooriatesse. Kui harrastusspordis on see mõistlik, püüdes sellega müüa võistlusi suuremale hulgale osavõtjatele (M45, M50, N35 jne) ning anda ohtralt medalikomplekte, siis tiitlivõistlustel anda võimalus ka halvematel medaleid koguda ei anna minu hinnangul medalitele väärtust juurde. Näiteks maadluses on kinnitatud 10 kaalukategooriat, olümpial maadeldakse neist kuues erinevas nii naiste kui meeste kategoorias. Spordi algne loogika on olnud ikka see, et kui oled nõrgem, siis lihtsalt ei võida. Kui oled liiga väike, siis tee muid alasid – hüppa suuskadega, viska kolmeseid või istu vormelisse. Kui oled liiga suur, mine maadle, tõsta või pane pealt.

Võrdsust tagada pole võimalik – nii kui erisusi looma hakata, tunneb keegi niikuinii ebavõrdsust.

Jaapanlased on selle ammu ära tabanud – sumos võib su vastane olla kaks korda suurem, aga hakkama võib ikka saada. Ala populaarsusele ja auhinnafondile mõjub üks absoluutklass alati paremini. Mida rohkem on erinevaid kategooriaid, seda marginaalsemaks alad ja võitjad turumajanduses muutuvad.

Rääkides abivahenditest, siis võrdsetel tingimustel sõidetakse võidu ka F1-s ja IndyCaris. Me olime vanema vennaga suured F1 fännid, kui sõitsid Ayrton Senna, Alain Prost ja Nigel Mansell 80ndate lõpus ja 90ndatel. Ülisuur oli minu üllatus, kui 1992. aastal istus F1 autosse itaallanna Giovanna Amati. Ta tulemused oli katastroofilised (kaotas ringi kohta 8–10 sekundit kvalifikatsioonis võitjale), aga mõtlema pani see 14-aastase poisi sel ajal küll, et mis vahet seal tegelikult on – miks naine peaks olema autoroolis halvem kui mees? Kust see vahe tuleb – kas tõesti füüsisest?

Seda, et F1-s oli naisi olnud enne tedagi – esimene neist Maria Teresa de Filippis juba aastal 1958 –, ma siis veel ei teadnud. Aastal 1976 Briti Grand Prix’l oli stardis juba kaks naist korraga! Ka IndyCaris on pidevalt naisi stardis olnud – alates 70ndatest igal aastakümnel mitu naist. Edukaim neist on olnud Danica Patrick, kes esimese naisena võitis aastal 2008 Indy Japan 3000 võistluse ning saavutas 2005 Indianapolise 500 sõidul 3. koha. Danica Patrick on sõitnud IndyCaris kokku 116 võistlust, saavutanud 7 poodiumikohta ning Nascari sarjas osalenud veel lisaks 252 korral! Ma loodan, et tänu Danicale on maailmas olnud palju pisikesi tüdrukuid, kes on alustanud kartidega võidu sõitmist ning nautinud oma eakaaslastele poistele pähe panemist.

Püüdes eelnevat kokku võtta, tasub meelde tuletada ka 10 aastat tagasi avalikustatud uurimust ajakirjas Journal of Sports Science & Medicine, mis võrdles naiste ja meeste maailmarekordeid alates 1983. aastast. Kui esialgu võis eeldada, et naiste tulemused on meeste maailmarekorditele ajaga järele jõudnud, siis matemaatiliselt see tõestust ei leidnud. Aluseks võeti mõõdetavad alad kergejõustikus, ujumises, tõstmises ja jalgratturite trekisõidus. Kokku võrreldi 2768 sportlikku tulemust ning uuringutulemus andis meeste ja naiste rekordite erinevuseks erinevate alade võrdluses keskeltläbi 10%±2,94 ehk suures plaanis võib öelda, et naiste tulemused jäid meeste rekorditest keskmiselt 10% alla. Lõhe oli kõige väiksem 800 m vabalt ujumises – 5,5%, ning kõige suurem 36,8% – tõstmises. Teadusliku uurimise tulemusel, arvestades kogutud andmeid, väideti töö lõpus, et “naised ei jookse, hüppa, uju ega sõida nii kiiresti kui mehed”.

Uurimisel võrreldi võrdlemisi lühikesi distantse – kõige pikem pingutus oli maraton, kuid ka see jääb vastupidavusalasid arvestades ikkagi lühikeseks – natuke üle kahe tunni. On alasid, kus naised on siiski üldiselt kiiremad või meestega võrdsed – näiteks ülipika maa ujumises avameredel ning eriti siis, kui tegemist on külma veega. Naistel tekivad eelised, kui pingutused on väga pikad – jooksmistel üle 100 km või võistlustel, mis kestavad mitmeid päevi. Kui läheme tagasi ajalukku ja geenides salvestunud info juurde, siis leiab siit ka loogika: naised ongi pidanud pikalt ja ühtlaselt elus pingutama rohkem ja kauem, mehed teevad lühikesi sutsakaid ja on läbi ajaloo selle kaudu tänaseks teatud aladel saanud eelise. Naistel on rasvaprotsent naturaalselt suurem ning pikkade pingutuste juures on see eeliseks meeste sprinterlike omaduste ees.

Lõpetuseks on ilus tuua näide viimastest nädalatest – Eesti Olümpiakomitee otsus sellel aastal mitte välja selgitada Eesti parimat nais- ja meessportlast ning võistkonda, sest võistlusi ja tulemusi ongi olnud vähe, oli nagu sõõm värsket õhku siin koroona-aastal. Nagu peasekretär Siim Sukles ütles:

“Otsustasime tavapärase kolme kategooria – aasta naissportlase, meessportlase ja võistkonna – asemel pärjata selle ühe ja ainsa – aasta sportlase, kelleks võib olla nii individuaalsportlane kui ka tiim. See on ühekordne muudatus, mida toetas ka EOK sportlaskomisjon. Samuti on see sümboolne kummardus selle tava ajaloole – tänavu täitub 90 aastat aasta sportlase esmakordsest valimisest ja toona kuulutati välja samuti vaid üks sportlane”.

Loodetavasti kui kunagi kauges tulevikus vaatab keegi ajalukku tagasi ja analüüsib võrdsust ühiskonnas, siis oskab ta vastata ka küsimusele, kas 21. sajandil oli tegu arengu või taandarenguga. Täielikku võrdsust naiste ja meeste vahel ei ole ega tule, ning Jumalale tänu meie erinevuste eest!

Muide, Eesti aasta sportlast saab valida veel vaid 20. detsembrini – kasutage võimalust ja hääletage esimest korda üle 90 aasta sooneutraalselt! Valiku saab teha siin.

Hanno Kross

Hanno Kross on Jõelähtmes asuva Estonian Golf & Country Club’i juht, kes püüab ennast vormis hoida jalgrattaga tööle sõites ning aegajalt sõprade ja perega golfiväljakul ühiselt aega veetes. Keskmise liikumisharrastajana käsitleb ta oma kirjatöödes südamele olulisi teemasid, mis enamus on seotud spordi, kehakultuuri ja selle seostega laiemalt meie ühiskonnas. Loe artikleid (10)