Lexsoul Dancemachine soovitab. Pikk nädalalõpp Eestis

Lexsoul Dancemachine. Foto: Taavi Muide

Lexsoul Dancemachine on 6-silindriline õlitatud masinavärk, mis tantsutab inimesi 2013. aastast, kütuseks puhas funk-soul-disko energia. Bändi kuuluvad Robert Linna (vokaal, perkussioon), Martin Laksberg (basskitarr), Jürgen Kütner (kitarr), Kristen Kütner (kitarr), Joonas Mattias Sarapuu (klahvpill) ja Caspar Salo (löökpillid).

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.

Narva, Narva-Jõesuu, Purtse

Robert: Narva-Jõesuus tuleb esimesena alati meelde restoran Franzia ribi. Ja klubidest on Narvas kindel pauk ikkagi Ro-Ro.

Caspar: Narvas soovitan käia Kreenholmi ekskursioonil, kus sind viiakse manufaktuuri suletud territooriumile ning tutvustatakse Kreenholmi ajalugu.

Joonas: Narva-Jõesuus tasub külastada Trafficut.

Jürgen: Narva-Jõesuu rannas on ülimõnus suvel jalgpalli mängida. Liikuda tuleks rannaga paralleelselt kulgevatel metsateedel.

Martin: Narva-Jõesuus asub rannamändide varjus oleva laudtee ääres peidus üks väike hubane kohvik nimega Albatross. See on väike rootsipunast värvi puitmajake, mis oleks nagu mõnest Astrid Lindgreni jutukesest välja tõstetud. Sealt saab kohvi ja kooki, aga ka värskendavat õlut ning seda väga mõnusalt ilusate Narva-Jõesuu mändide varjus. Minu jaoks kindlasti kõige üllatavam leid Narva-Jõesuu aegadest.

Oandu-Ikla matkarada.

Mulle on jätnud sügava mulje ka Oandu–Ikla matkarada. Käisime abikaasaga seal jalgratastega ning avaldas sügavat muljet, kui mitmekesine võib lühikese maa jooksul loodus olla. Terve matkarada on üllatusi täis, mingil hetkel satud mäe otsas olevale nõmmele ning seejärel allamäge kihutades läbi niidu otse lopsakasse ürgmetsa, mille sarnast pole ma varem Eestis näinud. Loosalu lõkkekohani jõudmiseks pidime jalgrattaid pea kohal tassima, kuni lõpuks jõudsime raba lähedal asuvale vist pigem harva külastatavale lõkkeplatsile ja see täielik eraldatus oli väga nauditav. Teekond on väga vaheldusrikas ja kohati ka salapärane (päriselt ka, kelle jälg see on?). Meil jäi see rada paraku pooleli, aga nüüd, kui lapsed on suuremaks kasvanud, siis läheme tagasi ja matkame lõpuni, sest juba on suur igatsus sellise rändamise järele.

Robert: Tulivee restoran ja hotell. Esiteks üli-ilus loodus – see koht asub täiesti põhjarannikul mere ääres, kus ühel pool Purtse jõe suuet on täielik paradiisirand ja teisel pool kõrgub pankrannik. Ja mõnus männik, kus jalutada. Käisime seal perega augusti lõpus ja kuigi seal oli ka teisi külastajaid, siis tundsime end ikkagi väga privaatselt. Restoran on seal täiesti tipp-tasemel. Väga hea teenindus ja tõesti maitsemeeli erutav menüü. Loomulikult inspireeritud meretoitudest ja kohalikust salaviinaveo ajaloost.

Muide, viimasel teemal on hotellis ka muhe väike muuseumi väljapanek. Lisaks on igal pool viiteid sellele ajastule ja igasuguseid erinevaid legende. Ja no meie hotellituba – üliäge, väike, puhas, mõnus tuba, mille üks sein on tervenisti aken (ja uks). Ühesõnaga, täielik vaade merele ja kui tahtmist on, saad otse rannale astuda. Ja öine tähistaevas oli täiesti müstiline. Maja küljes on ka suht kõrge vaatlustorn, mille otsast saab binokliga vahtida ümberkaudset loodust ja laevu merel. Lisaks seal väga lähedal on ka Purtse loss ja pruulikoda ning veel väga palju avastamist!

Valaste Matkarada nagu “Jurassic Park”

Valaste matkarada.

Caspar: Liikudes piki põhjarannikut mere ääres, võib tunduda, et oled maailma äärel. Järsul pangaserval rohelus lõpeb ja samm edasi vaid tühi taevas. Kui olete käinud Valaste juga piilumas, siis teate, kui grandioosne vaade sealt ülevalt äärelt avaneb. Kuid kõige ägedam elamus peidab ennast puutumatus orus, kaljuservast merepiirini, ning on mattunud massiivsete sõnajalgade alla. Vaid mõnisada meetrit Valaste joast on üks mittemidagiütlev pisike parkla, kust algab ahhetamapanev tee läbi sammaldunud ajaloo. Pikad trepid viivad järjest sügavamale puude varju, kus käänulisel laudteel jalutades tunned end nagu džunglis. Täielik “Jurassic Park” meil endil siin Eestis. Rada viib imekaunisse inimtühja paradiisiranda, kust ei taha enam iial lahkuda. Abiks ei tule teadmine, et tuhanded trepiastmed peab nüüd ülespoole suunaga alistama. Üles jõudes ja otsustades, et nüüd oleks hea võtta putkast üks jäätis, leiate ennast suure tööstusliku kanepi põllu äärest, kus on vahva taimede keskel sõpradele mõned naljapildid teha.

Peipsiäär

Jürgen: Kuna olen Tartu inimene, siis üks lahedatest piirkondadest on kindlasti Peipsi-äärne ala ja vanad kalurikülad. Paar aastat tagasi sai see rännak perega ette võetud ning pettuma ei pidanud. Igal külal on oma nägu ja avastamisrõõmu on seal küllaga. Kõige eredamalt on meelde jäänud Peipsimaa külastuskeskus Kolkjas. Kõigepealt paistis silma õuekohvik, mis oli avar, täpselt parajalt ligadi-logadi, ja kus sai süüa kodust kalasalatit ja juua samovarist teed. Peipsimaa külastuskeskuse alla kuulub ka Sigurimuuseum, mis nägi seest ja väljast välja nii, nagu seal võiks elada Pipi Pikksukk. Sees võis näha 19. sajandil ehitatud sigurikuivatusahju ja sigurikasvatusega seotud tööriistu. Ja kui juba Peipsi äärde minek, siis kindlasti tuleb külastada kohalikke kalureid – minu isiklik lemmik on suitsulatikas.

Pikanõmme matkarada ja Hara sadam

Kristen: Nädalavahetusel kisub ikka metsa poole vaikust kuulama. Käime päris palju erinevates kohtades matkamas, kuid just see matkarada on hiljutistest käikudest kõige eredamalt meeles. Pikanõmme matkarada asub Juminda poolsaarel, Tallinnast ida poole umbes tunniajase sõidu kaugusel. Just maastiku vaheldusrikkus pakub ägedat elamust. Rada kulgeb mööda voorelist männimetsa, kust laskub alla rabasse. Sealt edasi sumbub aga tee pimedasse ja saladuslikku ürgmetsa, kuid õige pea jõuab hoopis välja soisesse ja kidurasse kaasikusse. Muidugi, et see oleks ikka üks õige matkarada, jääb tee äärde ka Eesti vaatamisväärsuste klassika – kivi. Siin leiab eest Majakivi, mis on Eestis suuruselt kolmas rändrahn. Väga nunnu ja suur kivi, mille peale viib trepp ja mille saab oma seltskonnaga mõnusasti hõivata. Ühekorraga kõiki kohti avastada ei jõudnudki – lähedusse jääb Hara sadam, kus asub mahajäetud allveelaevabaas. Nii et plaan on varsti tagasi minna.

Kaberneeme küla

Joonas: Põhjarannik ja selle ümbrus on mind alati lummanud. Ise olen pärit Haapse külast, mis on umbes kolme kilomeetri kaugusel Kaberneemest. Seega olen viimase paarikümne aasta jooksul näinud, kuidas küla kasvab ja areneb. Kõige legendaarsem koht Kaberneemes on kindlasti Kaberneeme pood, kust peaks iga põhjaranniku road-trip jäätise ostmisega alguse saama. Kui jäätis ostetud, tasuks seda sööma minna neeme tippu, vana lagunenud majaka juurde, ja vaadata, kuidas kahelt poolt tulevad merelained omavahel kokku löövad.

Kaberneeme on viimastel aastatel silma paistnud muljetavaldavate toidukohtadega. Eriliseks pärliks on kindlasti Pootsmani Suvekohvik, mida peab kohalik neiu Annely, kes alati kõiki tulijaid lahkelt ning hubaselt vastu võtab. Suvel on seal eraldi pitsaköök, kust tulevad maitsvad kiviahjupitsad. Lähedal on ka Eesti parimad mustika- ja seenemetsad, kus ringi uidata. Loomulikult ei tasu unustada ka kõrgete kallastega randa ning võimalust külastada lähedalolevat Pedassaart.