Vice Versa: Liisi Koikson & Miljardid

Novembrikuu toob üksteise muusikaga tõtt vaatama pika staažiga, palavalt armastatud laulja-laulukirjutaja Liisi Koiksoni ja alati üdini mõtestatult kvaliteeti kanaldava ansambli nimega Miljardid.

Liisi Koiksoni värskeim singel “Üksindus” sai impulsi Maian Kärmase sõnadest, mis Koiksoni poolt muusikaliseks looks ümber filtreeritud. Melanhoolne, ent kuidagi kergendavalt rahulik tõdemus pealkirjas seisvast tundest ja olekust. Koiksoni signatuurilikult vastuoluliselt õrn-julgel vokaalil kantud kogemus. Mõnevõrra tummisema ja ka parimas mõttes raskemalt astuvate partiidega helikeeles, kui senine Koiksoni looming end avanud on.

Miljardite äsjailmunud albumilt “Ma luban, et ma muutun” paisati mõned nädalad tagasi välja lühifilmi mõõtu võttev videosingel “P.S.O.” ehk protsendid saavad otsa. Muusikaliselt ühelt poolt 80ndate nurgeliste pintsakute ja külmade stoiliste pilkudega sündimaailmasse kiskuv, teiselt poolt tirimas õrritav kidraliin ja trummipartii, mis on eriti rajud. Sama raju on kindlasti ka Triin Ruumeti silma ja käe all valminud muusikavideo. Loo lüüriline mõte on mõeldud kuulajale süvenemiseks.

Liisi Koikson Miljarditest: “Ülimalt sümpaatsed, parimas mõttes muusikanohikud, kes viitsivad detailideni lugudega mässata”

“Kuna mul on olnud võimalus nende kõigiga erinevatel asjaoludel koostööd teha, siis kinnitan, et bändi liikmete näol on tegu ülimalt sümpaatsete, parimas mõttes muusikanohikutega, kes viitsivad detailideni lugudega mässata, ja seda on ka kosta “P.S.O.-d” kuulates.

Ma tean, nad alustasid esialgu Marten Kuninga sooloprojekti nime all ja sellest ajast oli esimene üllataja lugu “Tagurpidi vaal”, mis oli vist kõigepealt Raul Ojamaa instrumentaal ning millele Marten lisas sõnad ja meloodia. Lihtsalt tohutult ilus ja seda korduvalt kuulates ma ikka veel ei saa aru, kuidas Marten suutis sinna peale just sellise meloodia välja mõelda. See on täiesti ootamatu ja uudne oma fraasilt ja suhtes ülejäänuga, mis taustal toimub. Natuke tahaks teada, mis selle mehe peas toimub ja miks need mustrid, mida tema muusikas näeb, on täiesti erilised. Võib-olla asi ongi selles, et ta on oma valikutes üleni intuitiivne ja kirglik, ei karda katsetada ega vajadusel ka märatseda. Tal ei ole loojana neidsamu raame, mis ütleksid, et miski on vale või nii ei tehta.

Ja siis tasakaaluks on selle kõrval äge, et Miljardites on ka nt Peedu Kass ja Kristjan Kallas, kes (ma oletan) ei lase asjadel käest ära minna ja on oma ala profid, varbaid leotanud nii jazzis, rokis kui klassikalisemat laadi muusikas, ning kes ka selles koosseisus tajuvad žanri ja istuvad selles nii tihkelt koos,” kirjeldab Liisi Koikson muusikutest kolleege.

“Lugu algab ähvardava rütmimustri ja bassi komboga, mille saatel tahaks ise ka kulmu kortsu tõmmata, nahktagi krae üles lükata ja pimedale tänavale kurvameelselt hulkuma minna. Sellele on Marteni falsetine hääl päris ootamatu lisa, samas lugu koos videoga vaadates tekkis kohe võrdlus macho-kultuuri näilisuse ja selle vahel, kui haprad need tüübid tegelikult peavad sisimas olema, et iga väiksem asi ärritab nuga haarama. Marten kehastabki minu silmis oma häälega seda hapramat külge – meesingel, kelle silmist purskub aeg-ajalt tulesädemeid.

Video on juba omaette statement. Just see karm lasnamäelik reaalsus ja need ellujäämisinstinktid, mis taolistes kampades käiku lähevad, olid päris ehedad. Ausalt öeldes kõikidest sõnadest ei saanud aru, aga ma ei tea, kas see ongi selle loo puhul kõige olulisem. Meeleolu on hästi edasi antud ka muusikalise pildina: kogu aeg edasi liikuv, rahutu ja habras olevus. Üks sõnapilt jäi küll kõrvu – “lühkari kahinal kael kuldses ketis” –, ja me kõik juba kujutame ette, kellest ta räägib,” kulgeb Koikson Miljardite uue loo ja video temaatikaga kaasa.

Miljardid (Peedu Kass) Liisi Koiksonist: “Liisi on oivaline loojutustaja, kes suudab panna publiku laulu sõnu kuulama”

Kristjan: “Liisi Koikson on kindlasti siinkandis üks võimekamaid, intelligentsemaid, töökamaid, sisukamaid ja uudishimulikumaid naisartiste, keda avalikkus teab. Lisaks veel üks eriilmelisemaid. Eesti rahvaviisidest ingliskeelse elektroonilise muusikani välja.

Üheks töökuse ja sisukuse märgiks on kindlasti see, et olles endale 2000ndate keskel kindla ja võib-olla mugava jalgealuse kindlustanud, siis selmet jääda mugavustsooni kümblema, võttis ta vastu otsuse minna edasi õppima Londonisse. Aastate pärast sealt naasnuna tundus mulle, et ta oli teinud vokaalselt sammu järgmisele tasemele – küpsem, tehniliselt võimekam, enesekindlam. Vaatamata kõigele sellele tundub mulle, et Liisi on pidanud ennast alateadlikult millegipärast muusikalises mõttes kogu aeg tagasi hoidma ja et tõeline Liisi ei ole veel lõpuni avaldunud – aga kindlasti me saame kõik seda veel kuulda ja kogeda. Vähemalt mulle nii viimaste aastate põhjal tundub.”

Marten: “Liisiga seostub mulle eelkõige tema äärmiselt selge hääl, põhjamaiselt karge ja puhas. Teda on hea kuulata. Mul on olnud au Liisiga duetti laulda, lavapartnerina on ta võluv ja mänglev, samas töökindel.

Rõõm, et Liisi hääl kõlab ka mu teisel sooloplaadil, laulus “Must kolmnurk”. Olime bändiga Käsmu rahvamajas salvestamas, samal ajal toimus Viru Folk, kus esines ka Liisi, kes astus enne oma esinemist meie juurest läbi. Soovisin, et ta laulaks refräänis fraasi “must kolmnurk”. Laulsin talle oma idee ette, Liisi tegi võib-olla kaks-kolm täiuslikku võtet ja juba tuiskaski edasi oma heliproovi.

Liisi omaloomingust puudutab enim üks aeglane versioon loost “Procrastination Queen”, mida ta esitas bändiga teles. Selles on mingisugune sügavam kvaliteet, mis paistab olevat viimase paari aastaga lisandunud (näen nüüd, et see versioon tuligi välja koos “Üksindusega”, jaa!).”

Peedu: “Mul oleks väga lihtne leida palju viise, kuidas Liisit kiita, aga tahaksin keskenduda just tema oivalisele loojutustaja võimele. Ta lihtsalt edastab oma narratiivi niivõrd tugevalt ja mõjusalt. Ma ei ole üldiselt see tüüp, kes esimesel või teisel kuulamisel laulu sõnadele väga suurt tähelepanu pööraks, aga Liisi suudab seda. Tema oivaline laulmine ja vokaalne võimekus mõjub sealjuures lihtsalt nii iseenesestmõistetavalt. Ei mingit pingutust, vähemalt mitte väliselt. Kõik vahendid on pelgalt muusika teenistuses.”

Kristjan: “Nägin seda telesaadet “Muusika mu sõnadele”, kus see lugu Maian Kärmase sõnadele valmis. Olin täiesti üllatunud, kuidas etteantud kolmetunnise ajaakna sees sai loodud ja vormistatud täiesti uus ja valmis lugu. See näide nendib fakti, et sageli on loovus piiratud pinnases palju suurem. Loo sõnum julgustab ehk kuulajaid vahel paar sammu tagasi võtma, et suuremat pilti näha ning siis nähtu põhjal edasi elus liikuda. Hea arranžeering. Super muusikud mängimas maitsekalt head gruuvi, hea saundiga + hea vokalist laulmas sisukat teksti meeldejääva meloodiaga, see ongi ju see n-ö kuldlõige.”

Marten: “See on ju suurepärane pala. Huvitav, arenev, aus. Mulle tundub, et siin on tegemist sellise üksindusega, mida on vaja, et asju hakkaks sündima. Ruumikas, rikkalik üksindus.”

Peedu: “Olen üldiselt Liisi loominguga väga hästi tuttav, aga seda lugu kuulasin nüüd esimest korda. Imestan ja kadestan alati neid põneva vormi ja ülesehitusega lugusid, mis suudavad kõlada filigraanselt ja erudeeritult, aga ka parajalt popilikult ja tantsuliselt. Vahel mõtisklen, et kuhu on jäänud 21. sajandil need uued “Stairway To Heaveni” tüüpi lood, kus artist saab õiguse väljuda sellest 3:30 pikkusega loo formaadist ja näiteks 7–8 minuti jooksul kuulaja kaasa haarata ja rännakule viia. See salapärane põhjamaisus seal alguses on täpselt minu tassike teed. Mulle väga meeldib, selle loo gruuvis teatud live-tunnetus, see aitab selle loo liikuvust vahetumalt edastada. Tõeline gurmaanide maiuspala.”

Vice Versa on Edasi rubriik, kus artistid kirjeldavad vastastikku teineteise muusikat.

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid

Liisi Voolaid toimetab igapäevaselt muusika- ja kommunikatsioonivaldkonnas, toetades kodumaiseid artiste, ettevõtmisi, üritusi ja teeb kaastööd meediaväljaannetele. Suure osa oma ajast veedab Liisi ka DJ rollis, mängides mõnusatele inimestele enda lemmikmuusikat, mille ühisnimetajateks on soul, funk, mahe värskus ja maailma tummiseima gruuvi aluseks olev pill – basskitarr. Liisi kirjutab Edasile muusikast ja sellega seotud inimestest, püüdes tuua nende olemust lugejatele lähemale. Ja inspireeruda. Loe artikleid (44)