Raamatuarvustus. Urmas Lüüs: hunt – linnas. “Hunt”

Leheküljepaar raamatust "Hunt: Kadri Mälgu ehtekogu". Fotod: Tiit Rammul, Kadri Mälgu loal.

Enne Kadri Mälgu uuest raamatust “Hunt” kirjutama asumist veetsin kunstnikuna nädal aega ühe lavastuse proovides. Etenduse lavaletoomine on suur meeskonnatöö. Heas meeskonnas annavad kõik oma loomingulise panuse. Valgustaja, helikujundaja, kunstnik, koreograaf, produtsent, graafiline disainer, butafoor, tehniline meeskond, dramaturg. Nad kõik pakuvad omalt poolt ideid ja meetodeid. Kuid siis on veel üks tegelane, keda nimetatakse lavastajaks. Lavastaja võtab kõik need tükid, killud, täiendused, fragmendid, ettepanekud, meetodid, variandid ja loob ühtse terviku. Lavastajal on visioon.

Ta ümbritseb end parimatest parimatega. Mõttekaaslastega, kellega vesteldes ei pea terveid lauseid välja hääldama. Ajab tundlad püsti ja püüab lainesagedusi. Lavastaja langetab otsuseid. Võtab ja jätab.

Sirvides raamatut “Hunt” taipan, et sarnast protsessi läbib ka kollektsionäär. Ta kureerib ja kombineerib väga isiklikku kooslust. Valitute valitud teosed. Kadri on viinud kollektsionäärina oma lavastajatöö veelgi kaugemale. Ta on valinud fotograafi, sadakond kaaslast, kaasmõtlejad, kirjastaja. Etenduse asemel on tulemuseks maineka kirjastuse arnoldsche Art Publishers alt ilmunud raamat.

“Hunt: Kadri Mälgu ehtekogu”, 2020. Tekstid: Kadri Mälk, Viivi Luik, Liesbeth den Besten, Una Meistere, Tanel Veenre. Toimetanud: Kadri Mälk, Kadri Karro. Kujundaja: Jaanus Samma.

Kadri on alateadliku süstemaatilisusega loonud oma koolkonda. Ilma pääl ringi tuulates kuuleb ikka Eesti ehte sügavtumedast hingestatusest. Hingetumedast sügavusest. Hingesügavuse tumedusest. Seejuures ei räägita enese teadmata Eesti ehtest, vaid Mälgu koolkonnast. Väikese rahva jaoks on identiteedi vormimine ja perifeerse avarilma müüdiloome eksistentsiaalse tähtsusega. Halli kardinali täpsed nööritõmbed on paisanud tumedatele lavadele põlvkondi kunstnikke. On see minu poolt nüüd etteheide, austusavaldus, süüdistus või huntidega kaasajooksmine? Vististi kõike.

Nagu lavastus ei saa koosneda vaid lavastajast, ei saa ka koolkond koosneda vaid ideoloogist. Peab tekkima resonants. Võimendumine läbi põrkumise ja peegeldumise. Resonants ei ole sundvärisemine. See on vabavärelus. Igaüks võib laulda oma laulu, kuid läbi kontrapunkti hakkavad eri hääled harmoniseeruma. Kadri kollektsioon pole eklektiline. Selles valitseb tumeda alatooniga kooskõla. “Südamete võrk üle ilma,” ütleb Tanel Veenre. Võrgutav. Südametevõrgul on ühine vereringe. “Veri ei maga kunagi,” sõnab Kadri sageli. 

Kadri kollektsiooni kuuluvad ehted ühtivad tumekoolkondliku esteetikaga. Salapäraga looritatud krüptilised objektid. Kaelast võttes või rinnalt eemaldades jätavad aimatava higi ja vere laigu, mis kuivades soolaks kristalliseerub. Oma sõnutsi on ta raamatusse valitutega mitu puuda soola söönud. Külma higi vaikiv traagika. Kadri väljavalitud ehted on väga rasked. Kaelariputatult rindarusuvad. Sulaselgelt ei räägi ma siin füüsilisest raskusest. Ka kergus võib rõhuda. Kipud laiali hajuma nagu lõhkenud õhupallist vabanenud heeliumipilv. Kadri on traagiline naine. Vajab tuukrisaapaid, et draamatornaadod kaasa ei veaks. Must ankrukett kaelas. Lisaraskus nõelaga rinnal. Hõbeahelad kätel. Ehe kui trööstija. Kadri enda sõnadega:

“Kõik inimlikud tunded – hool, armastus, empaatia, kurbus, üksindus, unustus, lahkumine – on ehtes olemas.”

“Meie meelte võnkesageduse taju, me uudishimu, sensitiivsus, me haavatavus, ilu- ja harmooniavajadus, ka vastandumisvajadus – kõik on temas olemas. Ehtel on võime kinkida meile lubatäht rabedast argipäevast taandumiseks.”

This slideshow requires JavaScript.

Kadri kompromissitu isepäisus on üheaegselt kütkestav ja peletav. Mäletan, kuidas akadeemilise nagamannina nägin kateedris Eesti endist vaimulikku ja ohvitseri Einar Laignat ütlemas Kadri Mälgule: “Mehed kardavad tarku naisi. Kadri, teie peaksite seda teadma”. Olen kindel, et selle tarkuse all ei pidanud ta silmas õpikuteadmisi. Kadri on öelnud, et valib ehteid oma kogusse “pimesi” kombates. Süütul pilgul. Läbi mõistmise ja äratundmise. Senine on kaante vahel, kuid nagu viimase lehekülje viimased sõnad ütlevad “…the hunt must go on”.

Kadri Mälk (1958) on rahvusvaheliselt tuntud ehtekunstnik ja Eesti Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala professor, kes on andnud kuju tervele Eesti ehtekunsti põlvkonnale. Kahetähendusliku mõiste “hunt” alla (eesti k – hunt, inglise k – jaht) paigutab Kadri Mälk oma nüüdisehtekunstikogu. Üksiku hundina pani ta kokku ehted, olles alati jahil ilu, saladuse ja loovuse järele. Raamatu 399 leheküljel ärkavad ehted elule kollektsionääri sõprade ja kaaslaste kehal.

Urmas Lüüs on Eesti kunstnik ja EKA lektor.