Katrin Veiksaar: ka meil on oma elu elada

Itaalia lugemuselt teine üleriigiline ajaleht La Repubblica pühendas karantiini ajal päevas üle 20 lehekülje hädaolukorrale ning kõik ülejäänud teemad tegelesid pandeemia mõjudega erinevatele sektoritele. Foto: Shutterstock.

Oktoobri algus oli paljutõotav. Euroopa päeva hommikul mängisid viiskümmend noorteorkestrit viiekümne Itaalia linna viiekümnel väljakul Beethoveni “Oodi rõõmule”. “Kolisime rõdudelt väljakutele come una sola communità,” kirjutasid ajalehed, mis tähendas seda, et itaallased olid pärast lockdown’i-aegset rõdudel laulmist uuesti ühtsena kokku tulnud. Aga muidu on ajalehed täis koroonaviiruse numbreid ja teise laine murettekitavaid stsenaariume. Kuhu on jäänud innustavad uudised, mis annaksid jõudu ja muude oluliste teemadega seotud konstruktiivsed teemaarendused, mis aitaksid hirmuga hakkama saada?

Või nagu küsib kirjastaja ja autor Lorenzo Vitelli: “Kui meil tuleb veel määramatu aja koos pandeemiaga elada, siis äkki võiksime hakata rääkima ka muust?” ning tsiteerib luuletajat Cesare Paveset: “Ka meil on oma elu elada, jalgratastel sõita, kõnniteedel kõndida ja päikeseloojangut nautida.”

Ajakirjanikutöö tähtsust ebakindlatel aegadel on raske ülehinnata. Pealegi viib kriisiolukord ajakirjaniku eesliinile – sel ajal, kui Itaalia karantiinis oli, liikusid ajakirjanikud ennastsalgavalt ringi ja kogusid infot. Kui riikliku televisiooni RAI ajakirjanikke nägime intervjueerides kasutamas mikrofonipikendajaid, siis paljude teiste agentuuride juures töötavad ajakirjanikud pidid oma turvalisuse eest ise hea seisma.

Kes vähegi Itaalia meediakanaleid jälgis, võis kogeda, et koroonaviiruse kajastuse toon oli lockdown’i algusest peale alarmeeriv ning et aeg-ajalt vaheldusid häireuudised rahustavate ülevaadete ja intervjuudega. Pandeemiainfo võttis enda alla suure osa eetriajast ja leheruumist – nii mõnigi telekanal lõpetas programmiliste saadete ülekandmise ja asendas need saadetega Covid-19st. Lugemuselt teine üleriigiline ajaleht La Repubblica pühendas karantiini ajal päevas üle 20 lehekülje hädaolukorrale ning kõik ülejäänud teemad tegelesid pandeemia mõjudega erinevatele sektoritele (vt EJO).

Euroopa ajakirjanduse vaatlemise keskuse EJO itaaliakeelsel lehel hindas Milano Ülikooli ajakirjanduse ja sotsioloogia dotsent Sergio Splendore Itaalia meediakanalite epideemiakäsitluse negatiivsemaks küljeks esialgset karjuvat ja maailmalõpumaigulist tooni, nimetades seda “laisaks ja rutiinseks”. Perugia rahvusvahelise ajakirjandusfestivali eestvedaja Arianna Ciccone arvates tekitas kujunenud olukord – alarmeeriv ja rahustav toon vaheldumisi – lugejates segadust, mistõttu ei jõudnud olulised sõnumid rahvani oodatud jõu ja tõsidusega ning jätsid soovitud reageeringud tekitamata. Ära mainiti ka koroonateabe üleküllust, ebaoluliste numbrite vahendamist, kontrollimata kiiret infot ja lühiuudiste ülekaalu süvitsi mineva aeglase ajakirjandusega võrreldes.

Siiski ei peitunud sensatsioonimaigulise lähenemise juured mitte Itaalia ajakirjanike oskamatuses, vaid teatud tööandajate strateegias, mille põhjuseid võib otsida kirjastusfirmade lähimineviku majandusraskustest ja lockdown’i ajal vähenenud reklaamitulust – lockdown’i nähti kui head ärivõimalust paremate majandustulemuste saavutamiseks. Selle hea näide oli kirjastuskontserni Rizzoli – Corriere della Sera tegevjuhi ja eratelekanali La7 omaniku Cairo Communicationi presidendi Urbano Cairo videosõnum, milles ta kannustas oma meeskonda “suurt võimalust” ettevõtte kasuks ära kasutama. Video avaldas oma lehel 2017. aastal ilmuma hakanud The Vision, üks viimasel kümnel aastal tekkinud sõltumatutest ja veebis ilmuvatest uudisteagentuuridest (vt Medium). 

Ajakirjanduse positiivse külje pealt võiks välja tuua arvukad preemiad.

Nagu igal aastal, anti välja Cristiana Matano preemia Vahemere teemadel kirjutavatele, Premio Pieve auhind sisserännanute ja Mario Francese preemia maffia teemadel kirjutavatele ajakirjanikele. Preemiate nimekiri on lõputu, sealt ei puudu ka noore ajakirjaniku kategooriad.

Mis puutub uurivasse ajakirjandusse, siis toimus oktoobris Põhja-Itaalia linnas Modenas rahvusvahelise festivali DIG “Hirmu ajastu” lõpetamine. Uurivate ajakirjanike Alberto Nerazzini ja Matteo Scanni asutatud mittetulundusühing DIG pühendub dokumentaalfilmidele ja reportaažidele ning viib ajakirjanikke kokku Euroopa ringhäälinguorganisatsioonidega. Preemia “Best audio” võitis prostitutsiooni ja Itaalia karabinjeerijõudude vahelisi seoseid uurinud podcast Verified (valminud koostöös Stitcher Witness Docsiga). Samas kategoorias sai eriauhinna Rai Radio 3-ga koostöös valminud materjal, mis uuris Põhja-Itaalia linnas Vicenzas asuva Miteni keemiatoodetevabriku halbade valikute mõju keskkonnale ja töötajate tervisele.

Kategoorias “BEST DIG PITCH” (preemia kuni 15 000 eurot) sai rahalist toetust realiseerimisel olev “Searching for Lost Cells”, mis hakkab uurima ühe Šveitsis asuva ja hiljuti uksed sulgenud rakupangaga seotud korruptsiooni. Esmakordselt anti välja auhind “DIG WATCHDOG AWARD”, mille võitjaks tuli ajalehe L’Eco di Bergamo andme-ajakirjanik Isaia Invernizzi, kelle lockdown’i ajal välja töötatud uus lähenemisviis tõstis andmeanalüüsi uuele tasemele. Välismaiste võitjate hulgast ei saa mainimata jätta Rootsi Televisiooni SVT ajakirjanike uurimustööd “Dirty Banking” Swedbanki rahapesu kohta.

Ja innustavad uudised?

Näitena võiks tuua Itaalia suurima peavoolulehe Corriere della Sera, kes jätkab kolmandat aastat kodanikuühiskonda käsitleva vahelehe Buone Notizie (tõlkes: head uudised) väljaandmist. Ollakse veendunud, et kolmanda sektori energia ja loovus näitab maailmale uusi teeradu, vahendatakse “positiivset maailmavaadet, mis annab energiat headele ettevõtmisele”. Teemad ulatuvad väikestest igapäevategemistest ettevõtete sotsiaalse vastutuseni. Vaheleht ilmub kord nädalas ja on lugejaile tasuta.

Positiivsed uudised toovad meid tagasi Cesare Pavese unistavate ridade juurde, mistõttu lõpetaks Lorenzo Vitellit tsiteerides: “Tänasest võiks rääkima hakata ka muust, uutest probleemidest ja uutest väljakutsetest, mis pole ehk sama sensatsioonilised, kuid mitte vähem tähtsad /—/, sest ka meil on una vita da vivere”, ka meil on oma elu elada.

Katrin Veiksaar

Katrin Veiksaar on filoloog, eest keele lektor, blogija ja kultuurivahendaja. Ta on elanud imelises Bolognas üle kahekümne aasta. Katrin on Edasi kirjasaatja Itaalias. Loe artikleid (12)