Kultuurisoovitused on rubriik, kus Edasi pakub “vähem on rohkem” põhimõttel ideid vaba aja veetmiseks. Püüame infotulvast välja noppida mõned omanäolised ja põnevad sündmused, mis võiksid uudishimulikule ja peavoolust kõrvalegi kiikavale lugejale huvi pakkuda.

Hariv ja haarav

Tallinna tööstusarhitektuuri kullakambris, ajaloolises Noblessneri laevatehase kompleksis asub Proto avastustehas, mis pakub unikaalset virtuaalreaalsuse kogemust ning võimalust tehnikaimesid ise vahetult avastada. Sealses maagiliste leiutiste maailmas on haaravaid ja harivaid tegevusi igas eas inimestele ning avastuskeskuses on suurepärane võimalus pageda novembri sombuste ilmade eest põnevasse virtuaalrealsesse fantaasiamaailma.

Tegemist on superägeda kohaga, kus praegusel ajal ei juleta enam väga käia, kuigi sealt ei ole eriti reaalne saada ei koroonat ega ka mõnda muud tõbe.

Kirjandus

Ilmunud on tunnustatud kirjaniku Vahur Afanasjevi teine romaan “Õitsengu äärel”, mis viib meid seekord ajas edasi 2028. aasta suvesse, kus seni ohutuks peetud asteroid ähvardab hävitada kogu inimtsivilisatsiooni (teksti toetavad nauditavalt kujundatud illustratsioonid, linoollõiked Toomas Kuusingult). Võidujooksu ajaga juhivad romaanis planeedi rikkaim lätlanna ning ekstsentriline lõuna-aafrika päritolu miljardär. Miks just lätlanna ja miks just maailmalõppu kuulutav asteroid – sellest ning muustki loe Vahur Afanasjevi hiljuti antud intervjuust.

Kel veel Vahur Afanasjevi esimene, 560-leheküljeline romaan “Serafima ja Bogdan” (2017) lugemata, võiks sügisõhtutel ette võtta sellegi auhinnatud suurteose, kus nii sõna kui pilt (tekstitundlikud linoollõiked varalahkunud Peeter Allikult) on klass omaette, aga moodustavad lahutamatu terviku. Imestusväärne on 1979. aastal sündinud autori detailitäpsus mitme eri põlvkonna peipsivenelaste argielu ja elamiskeskkonna kirjeldamisel. Tundub, nagu kirjanik ise oleks enne teist maailmasõda Peipsi ääres sündinud. Meie ees rullub lahti üsna naturalistlik pilt kolm sajandit vastu pidanud pärimuskultuuri hävingust, millele on kaasa aidanud Nõukogude võim, tarbijamentaliteet ja alkohol.

Ühe autori kaks teost – sarnased, kuid väga erinevad. Autor ise on nende kohta öelnud nõnda: “Ma ei tahtnud “Serafimale” järge kirjutada. Aga mingis mõttes on asi sarnane. “Serafimas” jälgisin väikest suletud kogukonda Peipisääre vanausuliste venelaste juures. “Õitsengu äärel” tegelaskonnaks on inimesed, kes seisavad suurte protsesside taga, mõned neist avalikkuses nähtaval, mõned mitte.”

Arhitektuur

Eesti Arhitektuurikeskuse ekskursiooniprogramm avab huvilistele Balti Puuvillavabriku massiivse hoonetekompleksi uksed – Puuvillavabrik on laiemalt tuntud ka kui Balti Manufaktuur või rahvasuus Sitsi vabrik.

Balti Puuvillavabrik on olnud Tallinna suurimaid tööstuskomplekse, mis oma enam kui 120-aastase ajalooga pakub avastamist nii arhitektuuri- kui ka ajaloohuvilisele. Hoone ehituse planeerimisega alustati 1898. aastal arhitekt Rudolf Otto von Knüpfferi projekti järgi ja valmides oli manufaktuurihoone oma 230 m pikkusega Tallinna suurimaid hooneid üldse.

Puuvill, mida vabrikus töödeldi, jõudis Eestisse üle kogu maailma – nii Ameerika Ühendriikidest, Brasiiliast kui ka Egiptusest. Tööstus lõpetas oma töö lõplikult 2006. aastal, pärast mida on hoonetekompleks seisnud suures osas tühjana.

Täna arendab manufaktuuri piirkonda Hepsor kinnisvara, kes on territooriumile planeeritud hulgaliselt erinevaid elu- ja äriruume, samuti unikaalset linnakeskkonda linnarahvale.

Tänu Arhitektuurikeskuse ekskursiooniprogrammile on võimalik Puuvillavabriku põnevast ajaloost ja lugudest osa saada selle hüljatud ilus, enne kui hoonetekompleks teeb läbi oma taassünni.

Filmifestival

PÖFF toob iga aasta novembris maailmakino värskemad ning haaravamad palad ühes rahvusvaheliste filmitegijatega koju kätte.

Pimedate Ööde Filmifestival ehk PÖFF (13.–29. november) on üks neist julgetest, kes pole seni veel täismahus veebi kolinud ning tõotab pakkuda tavapärast vaheldust jahedatele novembrikuu ilmadele ka soojas kinosaalis.

Märkimisväärne on muuhulgas seegi, et tänavu 24. korda toimuval festivalil esilinastub ei rohkem ega vähem kui seitse kodumaist filmi, teiste seas Peeter Simmi “Vee peal” ja Rasmus Merivoo “Kratt”. Samuti saab Eesti publik lõpuks näha välismaal endale juba kõvasti nime teinud German Golubi nõndanimetatud tudengi-Oscari värsket laureaati “Minu armsad laibad”.

Kui festivali muljetavaldav programm võtab esmapilgul silme eest kirjuks ja valikut nii suure hulga filmide seast teha on raske, tasub kiigata põhivõistlusprogrammi – see on kindla peale minek, kus iga linateos väärt nägemist ja kogemist. Kes aga eelistab kombata filmikunsti äärealasid ja eksperimentaalsemat vormi, võiks teha tutvust programmiga “Põhjusega mässajad” ning seninägematu filmielamus on kindlalt garanteeritud.

Koroona kiuste on selgi korral festivalil kohal rahvusvahelised filmitegijad, keda Eesti publikul erakordne võimalus näost näkku näha ja kinosaalis oma küsimustega kostitada – selline vahetu inimlik kogemus, kus saavad kokku ekraani ees istuvad vaatajad ja n-ö ekraani taga töötavad filmitegijad, annab palju juurde publikule linateose mõistmisel, aga pakub ka ülivajalikku tagasisidet filmitegijaile.

Teater

“Felicitas” Theatrumis

Kuidas omas kodus õnnelikuks saada? Kui on kasvatud lahku, kuidas kasvada kokku? Mis on õiglane hind õnne eest? Olukorras, kus kumbki abikaasa ei ole lõpuni õnnelik, tuuakse mängu kolmas osapool. Täiusliku robotkoduabilise Felicitase ainuke soov on anda nende hüvanguks maksimum…

“Felicitas” on omamoodi koomiline lukuaugulugu, läbilõige meie elamisse käesoleval ajastul ning küsiv vaade tulevikku. Kuidas suhtuda uutesse rollidesse, üksildusse, peresuhetesse uues tehisintellektiga asustatud reaalsuses, mis on samahästi kui käega katsutav ja nii ilus, et mõjub ebareaalsena? Kuivõrd nn vana ja ajale jalgu jäänud on inimene omas avaldumises, tõekspidamistes, eetikas, kuivõrd suur ta inimesena sisemiselt suudab olla, vaatamata kiusatusele käituda väikeselt ja madalalt? Kes selle õnne peaks õuele tooma?

“Eraelus ma teatrisoovitusi eriti anda ei julge, tundmata piisavalt oma suhtluspartnerit ja tema teatrimaitset. “Felicitast” julgen soovitada ka täiesti võõrale inimesele, siin on nii esituslikke kui ka teemakäsituse kihistusi turvaliselt palju, samas pole Andri Luup oma isikupäraseid väljendusvahendeid kuidagi keskpõrandale kokku kuhjanud, näeme temale tüüpilist veidi nukufilmilikku näitlejarežiid, kohati justkui kehvas telepildis hakitud või hanguvat miimikat näitlejate nägudel. Kuidagi on Luubil õnnestunud tõmmata jackpot ja teha lõbus koguperetükk ühe perekonna totaalse allakäigu teemal.” Meelis Oidsalu (Postimees 2.03.2020)

Osades: Jan Uuspõld, Riina Maidre, Liina Olmaru, Maria Peterson, Külli Reinumägi, Tarmo Song või Helvin Kaljula. Rohkem infot: Theatrum

• Veel kevadel esietendunud lavastusi

Kevadest edasi lükkunud ja sügisel lisandunud lavastuste rohkus tähendab, et teatrisügis pakub küllaga vaatamisväärset, nagu “Lehman Brothers” Draamateatris, “Pigem ei” Von Krahlis või “Mul oli nõbu” Vabal Laval. Viimase kavva lisandub nüüd ka julge ruumiline eksperiment “Inimesed ja numbrid”, mis ristab statistikaloengu bussides mööda Tallinna loksumise ning võõraste kodude külastamisega. Tasub kasutada võimalust näha, kuidas elavad inimesed numbrite taga.

Muusika

“Lennon 80” Uues Laines

Oktoobris täitus 80 aastat John Lennoni sünnist. Suurkuju elu ja loomingut saab Marten Kuninga, Robert Linna, Jaak Sooääre, Henno Kelpi ja Kristjan Kallase eestvedamisel tähistada 5. novembril Uue Laine võluvas olustikus.

Lennoni pärandisse kuulub lisaks biitlitega koos loodule ka hulganisti muud märkimisväärset muusikat, mida härrale pühendatud õhtul kuulda saab – lisaks eredatele momentidele biitlite ajastust lubatakse ka väikest ekskurssi tema 1970ndate perioodi albumitesse “Plastic Ono Band”, “Imagine”, “Mind Games” ja “Double Fantasy”. Lennoni elu hilisemal perioodil sai tema missiooniks levitada siiraid, isegi kohati naiivseid sõnumeid vabadusest ja armastusest nii isiklikus kui ka ühiskondlikus kontekstis, ning nagu korraldajad ütlevad, vajab maailm selliseid sõnumeid, eriti praegu.

Lisainfot ürituse kohta leiab siit.

Näitus

• VII Artishoki kunstibiennaal

18. novembril stardib VII Artishoki kunstibiennaal, kus 10 kunstnikku esitlevad üht uut teost ning kõigile kümnele teosele kirjutavad kommentaari 10 kirjutajat. Biennaali kuraatorid on võtnud eesmärgiks taaselustada ideid matkimisest ja jäljendamisest, mida peegeldab sündmuse teema “Koopia”.

Kümnel järjestikusel õhtul, 18.–27. novembrini, toimuvad biennaali raames loodud 10 kunstniku teoste ja kommentaaride esmaesitlused eri paikades Tallinna linnaruumis. 27. novembril avatakse biennaali ühisnäitus Kai kunstikeskuses, mida saab külastada kuni 6. detsembrini. Sündmusel osalejate nimed ning esmaesitluste asukohad avalikustatakse novembri alguses.

• “Sanatoorne atmosfäär” Kogo galeriis

Tartus Kogo galeriis on avatud näitus “Sanatoorne atmosfäär”, mis põhineb kunstide elumuutvat potentsiaali uurival teadustööl.

“Sanatoorne atmosfäär” on Belgia kunstniku Bruno Goosse isikunäitus, mis toimub Kogo galeriis koostöös Tartu Ülikooli humanitaar- ja kultuuriteaduste valdkonna romanistika professori Sara Bédard-Goulet’ga.

Näituse keskmes on sanatooriumid, dekonstrueeritud lamamistoolid ja hallitusseened. “Rohkem kui muutumatut kohta, mis toetab aja peatumist lõputu ravikuuri ajal, mõistetakse sanatooriumit näitusel kui liikumise kiirendit, osakeste vahetit,” sõnab Bruno Goosse. Näitus puudutab nii tervishoiupoliitika ja meditsiini kui ka disaini ja arhitektuuri ajalugu, aga ka praegust olukorda ja suhtumist. See räägib ambivalentsest suhtest kaitsva eraldatuse ja avatuse, kasulikkuse ning kahjulikkuse vahel. Kuidas on kujunenud nii, et lääneeurooplasele tähistab sõna “sanatoorium” surma ja haigust, aga meile siin seostub see pigem tervislikkuse ning heaoluga?