Kaupo Kikkas: fotograafia aitab inimestel püsida igavestena. “Fookuses fotograaf”

Raadio Tallinna ja Jazzkaare koostöös sündis idee tuua valgusvihku need, kes jäädvustavad festivali pildis. Valmis viieosaline sari “Fookuses fotograaf”, kus kaamera ees võtavad istet Sven Tupits, Liis Reiman, Kaupo Kikkas, Siiri Padar ja Rene Jakobson ning vaataja saab aimu muusikafotograafia rõõmudest ja väljakutsetest. Kindlasti on andunumad kontserdikülastajad neid silmanurgast märganud. Kuid lisaks nende märkimisväärsele pildimaterjalile, mida nad meile aastate jooksul on pakkunud, mida me neist päriselt teame?

Kaupo Kikkas on fotograaf, kes ise muusikat õppinud mehena ei suutnud sellest mööda vaadata ka oma põhitöös. Tänaseks on ta tuntud ja tunnustatud eelkõige kultuuritegelaste, eriti muusikute portreteerimise poolest. Ise nimetab ta viimast oma lemmikžanriks. Lisaks sellele on Kikkasel ette näidata tubli annus tabavalt püütud hetki kontsertidelt. Väljaspool muusikat on tema töödest palju tähelepanu võitnud pildid maailma kalmistutest, portreed põlevkivikaevuritest ja kaadrid kadunud kinost Egiptuse kõrbes. Üks Kikkase viimaste aastate märkimisväärseid projekte on Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valminud koondportree “Saja lugu”. Eriliste portreteeritavatena nimetab ta Valter Ojakääru ning oma suurt eeskuju Arvo Pärti, kellega on tal õnnestunud mitmeid kordi koostööd teha.

Mõtteid videost:

  • Algus, tee muusikafotograafiani. Kui sa armastad muusikat, siis sa tahad koos muusikaga hästi palju olla ja seda oma elu sisse põimida. Kui see ei oleks fotograafia, võib-olla oleks see midagi muud. Võib-olla oleksime kõik kuidagimoodi vabatahtlikud, rebiksime kuskil ukse peal pileteid. Teeksime mida iganes, et olla koos muusikaga.
  • Eripärad. Kui popi ja jazzi puhul sa tajud seda võimsat energialaengut, mis su kaamera poole tuleb, siis klassikalises muusikas hakkab asi pihta sellest, et dirigent on publiku poole seljaga. Sellist energeetilist power’it, mis oleks visuaalselt võrreldav jazziga, saali ei tule. Ei ole ka tihtipeale seda valguse möllu, ei ole seda visuaalset tulevärki, nagu on jazzis.
  • Tegelikult see energia, mis plahvatab live’is, on niivõrd eriline ja kaamera lihtsalt aitab seda energiat minu sisse kanaliseerida. Mulle meeldib kaamera abil kontserti kogeda.
  • Muusikute portreteerimine. Muusika on oma olemuselt juba nii lai, et siia alla mahub rokkstaar, siia alla mahub ooperilaulja ja siia mahub helilooja, kes on veel täiesti teistmoodi isiksus – tihtipeale väga introvertne, väga vähe visuaalselt väljapoole avanev isiksus. Selles mõttes on see nii tohutult lai valdkond, et siia alla mahuvad kõik erinevad isiksusetüübid. Kui otsida ühisosa, on see kindlasti see tohutu tung, vajadus, armastus. Muusika kui millegi vältimatu ja eemaldamatu vajadus.
  • Inspiratsioon. Suurte isiksuste puhul on foto justkui mingisugune päästik või lüli, mis avab meie enda peas seosed selle isiksusega. Siin tulevad jällegi mängu fotograafia maagilised võimed, sest fotograafia väga tihti aitab neil inimestel igavestena püsida. Loomulikult nende päris sisu ei ole ju pildis. Nende päris sisu on selles, mida nad on kirjutanud, öelnud, teinud, mõelnud. Aga pilt on see päästik, mis aitab kõigil meil peas selle seose taas tekitada.

Vaata videot:

Raadio Tallinn pakub sagedusel 103,5 ja aadressil raadiotallinn.err.ee segamatut muusikavalikut neile, kes ihkavad oma tegevuste saateks muusikat – olgu see siis kodus, kontoris või autos. Samas ei suhtu nad sellesse helide valikusse ükskõikselt, vaid ootavad rikkalikku värvigammat ja meeleolu. Igal täistunnil saab Raadio Tallinnast kuulata ERR-i raadiouudiseid ning õhtuti BBC ja RFI programme.