Kätrin Beljaev: Eesti ehtekunst on ajast ees

Ehtekunsnik Kätrin Beljaev. | Foto: Iris Kivisalu.

Hoolimata liikumispiirangutest Euroopas jõudis Luksemburgis elav Eesti ehtekunstnik Kätrin Beljaev suveks siiski Tallinna, et avada näitus “Kairos”. Vanakreeka keeles tähistas kairos kriitiliselt õiget momenti, millal on võimalus tegutseda ja midagi korda saata. Kui chronos on aja üldine kulg ja aja mõõt, siis kairos on õige ajahetk, mida on vaja tabada muudatuste tegemiseks.

Kohtume Kätriniga Hop galeriis tema 1. septembrini avatuks jääval näitusel. Meie ees hõljub nähtamatut müüri meenutav meditatiivne ruumiinstallatsioon ehetega, mis kirjeldab linnamaastikul ja sotsiaalses keskkonnas põimunud lugusid, hetki mis on oma vormi saanud ehetes.

Lugedes maailmas uuesti tugevnevatest liikumispiirangutest, tekib paratamatult tunne, et oled “Kairosega” tõesti tabanud seda õiget ajahetke, mil kõik korraks vabamalt ringi liikuda said. Millal selle teemaga tööle hakkasid ja kui palju kevad seda teemat mõjutas?

Varem läbi mõeldud teema ja loodud ehted sobitusid täpselt paika eriolukorra ajal ja näituse kontseptsioon hakkas tööle paremini kui ma oleks osanud arvata. Kogu see teema – aeg, õige ajastamine, hetkes olemine – oli minu jaoks aktuaalne juba varem. Ma kohendan tihti töö käigus oma näituse teemat, aga mulle tundus, et seekord läks kontseptsioon täpsemaks ja kevad andis süvenemiseks ka armuaega juurde.

Näituse avamise otsustasid korraldamata jätta. Elad Luksemburgis, kus piirangud on Eestist oluliselt rangemad olnud. Kas vahepeal tekkis ka tunne, et teema võib õiget ajahetke tabada, aga see ajahetk on selline, et ise kohale tulla ei saagi?

See mõte käis peast läbi küll. Minu jaoks on oluline ka näitust ise üles panna. Installatsiooni katsetan ma korduvalt läbi ja ülespanekut oleks raske kellelegi delegeerida. Plaanisime perega siiski igal juhul Eestisse tulla.

Mu abikaasa töötab Luksemburgi ülikoolis ning oleme kaks aastat seal elanud, aga meie koduigatsus on tugev, et käime siin kodus. Palju mu ehete kandjaid ja ostjaid on ka just Eestis. Nii et võimalus poole jalaga Eestis olla on meile väga tähtis.

See näitus on valminud residentuuris Idar-Obersteinis Saksamaal ning su kodustuudios Luksemburgis. Kuidas Luksemburg sulle töökeskkonnana meeldinud on? Oled varem öelnud, et inspiratsioon ei ole midagi, mis lihtsalt tuleks, selle nimel peab töötama. Kas sealne pika ajaloo ja kunstitraditsioonidega keskkond on ehtekunstnikule töötamiseks ja inspiratsiooni leidmiseks ka parem?

Seal on kõik väga paigas. Kui tahad kellegagi kohtuda, siis pead selle pikalt ette kokku leppima. Minu spontaanse olemisega see hästi ei klapi. Mõneti inspireeris see ka näituse teemat.

Annan tunde Luksemburgi Eesti Koolis. Seal on tugev Eesti kogukond, kes on väga Eesti-meelne. Ollakse teadlikud kunsti ja ehtekunsti vallas, hinnatakse kõrgelt Eesti disaini ja autoriehte isiklikkust. Olen seal korraldanud mitmeid üritusi, tutvustamaks Eesti disaini ja kunsti, ning sealne publik, ka kohalikud, on selle hästi vastu võtnud. Galeriid mõistavad küll kunsti all peamiselt maalikunsti, aga teadlikkus kasvab ja Eesti ehtekunst on siin teerajajaks.

Sul on tavaliselt suured vormid. Oled rääkinud, et päris esimesed ehted valmisid sul vanaisaga koos, kes meisterdas igasuguseid asju. Kas sind on kunagi üldse paelunud klassikaline ehe? Filigraan, pärlid?

Mõnikord ma põimin enda ehetesse sisse vanu detaile. Traditsioonilised tehnikad on ägedad, nende valdamine annab vabaduse. Viimasel ajal kajastuvad minu loomingus pigem tänapäevased tarbeesemed, mis on meiega iga päev kaasas. Põimin nende vorme kokku vanade väärtustega.

Imre Sooäär Kätrin Beljaevi ehetega raamatus “HUNT: Kadri Mälgu ehtekogu”. Foto: Rene Suurkaev.

Sinu materjalivalik on alati väga huvitav. Mida huvitavat oled sa siin kasutanud?

Siin näitusel ma väga pööraseks pole läinud, olen kasutanud orgaanilisi materjale, mis näevad välja, nagu need oleks tehislikud ja vastupidi. See on põnev – ajada vaatajat natuke segadusse. Olen kasutanud kõrvuti välimuselt sarnaseid materjale, näiteks mäekristall ja plast, oonüks ja must klaas.

Mis on kõige pöörasem materjal, mida oled oma ehete juures kasutanud?

Millega ma ei ole varem tegelenud, on ahhaat. See on küllaltki kõva looduslik kivi, mille töötlemine on aeganõudev ja mida vanasti kasutati kameede graveerimiseks. Nii mõnigi kord juhtub, et töö lõppjärgus võib kivim põrutust saada ja seepeale kildudeks lennata.

Selle näituse juures olen kasutanud ühe ehte puhul ka Eestist leitud musta tamme, mille kunagi rabamatkal leidsin.

Materjale on mitmesuguseid, igal oma lugu rääkida.

Sa oled autoriehete kõrvale või vahele teinud ka mõned seeriad. Kus jookseb ehtekunsti ja disaini vaheline piir? Kui erinev see mõtlemine ja lähenemine on?

Tegelikult ei ole seal minu jaoks piiri. Ka minu seeria-ehted algavad kaootilistest kunstiteostest, milles on oluline idee ja materjal.

Kui ma tahan näitusel eksponeeritud ehte teha inimestele igapäevaselt kasutatavaks, pean seda palju nii-öelda puhastama, et seda oleks natuke lihtsam kanda.

Muidu see ehe on liiga laetud. Asi ei olegi suuruses, vahel on tähendusi liiga palju, küsimusi liiga palju.

Kas ehtekunst on sinu jaoks ainumõeldav võimalus end väljendada? Sa pole kaalunud maalimist, joonistamist, keraamikat?

Näitus “Kairos” jääb Hop galeriis avatuks 1. septembrini. Foto: Krete Beljaev.

Maalimine ja joonistamine on olnud alati algeks, sealt saavad ideed oma vormi ja kuju. Loon oma ehteid kui kantavaid kunstiteoseid; need ongi väikesed maalid, kui nii mõelda. Näitusel olen soovinud luua installatsiooni, mis põimib minu ehted kokku ruumiliseks tervikuks.

Su käekiri on näitustel väga äratuntav, samas teemad vahetuvad. Kas mõned teemad, mille juurest oled edasi liikunud, ei tundu täna ka enam olulised, on pigem naiivsed?

Me areneme ja kasvame iga päev ning asjad saavad aja ja keskkonna muutudes uue tähenduse. Kui näen enda loomingut kantuna, saab see nagu uue elu ja tähenduse, hakkab omaette elama.

Ehtekunst on väga käeline, nõuab tehnilisi oskusi. Sa katsetad ka väga palju materjalidega. Kuidas vormi- ja materjaliotsingute ning tehnika lihvimise vahel see tasakaal tekib?

Tunnen tihti, et mul on oskustest puudu. Tunnen, et kui oskaks veel seda, seda ja seda, siis oleks võimalik end paremini väljendada. Minu jaoks on graafiline või joonistuslik pool loomulik, tehnilisi oskusi pean kogu aeg juurde omandama.

Eesti on ehtekunstis paljudest riikidest mitu sammu ees.

Inimene tahab ennast ümbritseda hea energiaga asjadega. Kunsti ja kõige selle väärtus, mida hingega tehakse, on praeguses segases olukorras kindlasti kasvanud. Inimesed mõtlevad, mida nad tegelikult vajavad ja väärtustavad. Eesti inimesed tunduvad olevat kunstis ja ehtekunstis teadlikumad. Luksemburgis mõeldakse kunsti all põhiliselt maalikunsti. Ehtekunstnikuna mõnda galeriisse kandideerides ollakse üsna ettevaatlikud.

Ehtekunstniku töö tundub selline, mis võtab suure osa ajast ära. Kui palju jõuad loomingu kõrvalt midagi muud teha?

Ehtekunst on elustiil. Minu lapsed on harjunud, et ma töötan kella vaatamata, ja minu kaasa on valmis mind alati nõu ja jõuga aitama. Õde Krete Beljaev on moekunstnik ja stilist, temaga koos oleme palju põnevaid projekte läbi viinud. Ehtekunst hõlmab paljut ja “muu” piiri on raske tõmmata.

Mida sa näiteks selle näituse tegemise ajal lugesid?

Elamusi pakkus õhtujutuna lastele ette loetud raamat “Minu pere ja muud loomad”. Soovitan seda nii noortele kui ka vanadele – lõbus, eluline ja inspireeriv.

Lugesin Alexander von Humboldtist (saksa loodusteadlane, füüsilise geograafia rajaja – toim.) väga põnevat raamatut, mis räägib 19. sajandist, ent teemad on nii tänapäevased. Aeg muutub, aga inimese loomus, käitumismustrid ja otsingud jäävad.

Näiteks ilu ihalus on ka jäänud, ehkki selle tähendus on palju muutunud. Kui oluline on ehteid tehes sinu jaoks ilu?

Näitusetööd on jutukad, need pakuvad palju erinevat mõtlemisainet. Materjalid räägivad enda eest, ilu on boonus. Aga mõned mu seeria-ehted on jälle hästi kerged, lendlevad. Nende loomine on minu jaoks nagu puhkus.

Kätrin Beljaevi seeria “Herbal”.| Foto: Taavi Luhamaa.

Mis on tänases ehtes teistmoodi kui mõne sajandi eest?

Kontseptsioon on nii palju tugevam ja olulisem. Sotsiaalne ja ühiskondlik tähendus on muutunud. Praegu on rohkem küsimusi – mis on ilu, mis on üldse oluline.

Vanasti oli ehe, täpsemalt selle suurus ja materjal üks võimalus näidata oma rikkust, staatust. Ehe pole enam staatusesümbol?

Pigem on see vaimne pool, mida otsitakse. Kuivõrd palju jututeemasid ehe võimaldab! Rohkem loeb idee, mida näidatakse, milliseid väärtusi tahetakse näidata. Ka praegu on staatuse-ehted täiesti olemas, see on teie valik. Autoriehe kindlasti näitab staatust.

Eesti inimesed hindavad ideed ja personaalsust. Neile on oluline, kes on teinud, kuidas idee on tulnud – taoline põnevus ja laetus, mis tekitab mõtteid.

Kui palju on su ehtekandjate hulgas mehi?

Värskes raamatus “HUNT: Kadri Mälgu ehtekogu” on minu ehteid kandnud just mehed.

Minu ehted on sootud, oluline on nende lugu ja energia – ka maale ei looda ju meestele või naistele, oluline on nende kunstiline väärtus.

Kui oluline on sulle näidata oma ehteid näitusel, mitte ainult kandjate kaelas?

Loomingu jaoks on väga oluline, et saan teha mõttepausi, et näen oma loomingut tervikpildis ja väärikal pinnal, nagu siin Hop galeriis. Tööd räägivad oma loo ja see lugu hakkab kasvama ja arenema juba koos inimestega, kes neid kandma hakkavad.

Kas mõned lood on nii isiklikud, et kõiki ehteid ei saa ära müüa või kinkida?

Jah, kindasti. Just sellepärast, et ma saaksin oma järjepidevust hoida, et ma saaks alati tagasi minna algpunkti ja uuesti ning paremini uut ideed teostada. Kunstnikuna suhestun paratamatult ajastu ja hetkesündmustega, olen muutumises. Vabakutselisena pean oma varasemat loomingut sidemeks oma õpetajate ja loominguliste eeskujudega, see hoiab mind väärikal teel.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (119)