Podcast “Armastusest”Tõnu Õnnepalu: “Armastus vormib meid”

Tõnu Õnnepalu. Foto: Rauno Volmar

Armastus – sõna, mis ühest küljest on ülekasutatud klišee, teisalt aga tunne, mida liiga vähe väljendatakse. Jutusaade “Armastusest” puudutab pigem seda teist poolt. Saatejuhid Elina Naan ja Veiko Tubin vestlevad koos külalistega armastuse erinevatest vormidest ja sellest, mida see sõna kellegi jaoks tähendab.

Ühel suvisel ja vihmasel juunikuu õhtul kohtusid saatejuhid Hiiumaal Kalanas Hõbekala külalistemajas avalikul salvestusel Tõnu Õnnepaluga. Vilsandil elav kirjanik avas uksi ja mälestusi Hiiumaast ning armastusest. Lisaks luges ta oma luulet ja rääkis nii unistustest kui ka üksindusest.

Mõtteid vestlusest:

  • Ma arvan, et me ei tee mitte midagi tegelikult enda jaoks. Inimesena paneb meid tegutsema ikkagi mõni teine inimene, isegi kui see on väga abstraktne. Mingil viisil ma küll kirjutan endale, aga mitte enda jaoks. See on ikkagi soov endast teada anda.
  • Vilsandil Hiiumaast mõeldes vaatan ma Hiiumaad suure-suure vabadusena, kus saab sõita jalgrattaga mitu-mitu kilomeetrit, enne kui tuleb meri vastu. Millised tohutud metsad-laaned siin on, kuhu sa võid ära kaduda. Ääretus tuleb südamesse, kui Hiiumaa peale mõtlen. Vilsandi on tõesti väike saar.
  • Üksinduseunistus on unistus. Lisaks sellele, et teised inimesed olemas on, on nad ka kohutavalt segavad ja häirivad sellega, et nad on olemas ja et nad on teistsugused. See peegelpilt, mida nad meist meile näitavad, ei ole tihti väga meeldiv.
  • Kui sul on võimalust üksi olla – mul on seda võimalust olnud ju küll, olen seda ise teinud ja võtnud –, siis sa alles näed, milline vastik tüüp sa ise oled, ja kõige vähem on selles süüdi teised inimesed.
  • Kui sa oled kedagi armastanud – tuli siis sellest midagi või ei tulnud, sai siis sellest midagi või ei saanud, enamasti sai palju kannatust ja valu –, siis see on ka miski, mis ei kordu kunagi ja mis sind ikkagi vormib. Armastus on lõppude lõpuks see, mis meid vormib ja üldse midagi teeb siin ilmas.
  • Miks asju ei lahendata ära? – Ju pole jõudu või julgust või ei saa hakkama. Kui sul õnnestub miski ära lahendada, siis sa enam ei teagi, mis see üldse oli. Ei olnudki midagi, oli nii lihtne. Sõna “lahendamatus” ise juba ütleb, et sa ei näe seda lahendust. Sul on justkui sein ees. Võib-olla lahendused sünnivadki mingite väliste jõudude sekkumisel, sind paistakse sunniviisiliselt seinast läbi – võib-olla on nii. Ma ei tea, kas me üldse oleme võimelised siin elus midagi ise ära lahendama oma suurest tarkusest.
  • Elus ei tasu ära põlata midagi, mis natuke aitab, sest kõik aitabki natuke. Aga see natuke on päris palju, see on kõige rohkem, mis saab olla.
  • Tõelisi meeletusi tehakse ikkagi külma peaga, mõeldes, et ma teen nüüd midagi väga mõistlikku, tarka, kasulikku ja üldse kõige normaalsemat asja. Võib-olla ongi mõistlik, tark, kasulik, aga see on ka täiesti ebapraktiline.
  • Iseenesest armastus on kaotus. Oma olemuselt. Sa mitte ei saa mingisugust võitu, sa annad midagi ära. Armastus on mingi sügav soov end ära anda, kaotada, mitte võita.
  • Armastus on midagi, millest võib hästi palju rääkida, aga millest lõpuks rääkida ei saagi. Ühtepidi ta hõlmab meid kõiki ja on see, mille sees me üldse elame, liigume ja oleme; teistpidi on see midagi, milles oleme imelikul kombel kõige rohkem eraldi. Mõtleme, et minu armastus on midagi, mida ükski teine inimene ei tunne ega tea – mis on ju ilmselt vale. Me olemegi armastus.

Vestlussaade “Armastusest” uurib, kuidas armastus meid puudutab ja mõjutab ning millised tunded sellest rääkides meid valdavad. Saadet juhivad joogaõpetaja, brändi Kuu Ruum looja ja luulekogu autor Elina Naan ning näitleja ja luuletaja Veiko Tubin.