Ain Mihkelson: viis aastat otsinguid – varjatud pool. Kogemuslugu

Ain Mihkelson.

Kui tavaliselt pigem jagatakse edulugusid, siis seekord kirjutan oma elu varjatud küljest. Kas tegin ikka õigesti, kui turvalisest töökohast lahkusin. Kui kella saaks tagasi keerata, siis mida teeksin teisiti?

1. juunil 2015 astusin tundmatusse, lahkudes turvalisest juhi ametist Swedbankis. Alguses tundsin tohutut eufooriat, kepsutades nagu vasikas kevadel laudast karjamaale saades. Elu oli värviline, kirev, põnev. Suur ja soe suvi ootas ees, täis vabadust ja rõõmu. Oli kõvasti jooksmist ja sebimist uue elu käivitamisega. Kõik need väikesed asjad (koduleht, raamatupidamine jne), millega pangas tegelesid teised, tuli nüüd ise ära teha.

Suvi möödus kiirelt, sügisel jõudis kohale väljakutsuv reaalsus. Pangast lahkudes arvasin miskipärast, et ukse taha tekib järjekord klientidest. Kujutasin ette, et inimesed ise tulevad ja küsivad coachingut või mentorlust. Tahtsin just nende „tööriistade“ abil inimesi toetada. Kuid võtta näpust. Tegin pigem üksikuid „juhutöid“ coachina ja vee peal hoidsid paar pikemat vana projekti.

Õpingute algus

Sügisel astusin põhjalikku rahvusvahelisse coachingu õppeprogrammi. Alles kevadel lõpetades mõistsin, kui vähe ma tegelikult enne coachingust teadsin. Olin küll varem läbinud erinevaid vastavaid koolitusi Eestis, kuid kõik see oli köömes uute teadmiste valguses. Teadmistele lisaks sain programmis tuttavaks uute inimestega, kes on mind eluteel väga palju aidanud.

2016. aasta kevadel suutsin tööga üle pingutada. Jooksin ühelt kohtumiselt teisele, tegin palju väikseid „sutsakaid“, samas tundes, et selline eluviis ei ole õige. Kuid midagi muuta ma ei osanud või tahtnud. Õnneks jõudsin ühe kahenädalase elu muutva retriidini. Minu senine identiteet purunes kildudeks ja maailmapilt sai uue mõõtme, tuues pildile sügavamad vaimsed kihid.

Kogemus egole oli ränk – ma ei saanud enam üldse aru, kes ma olen ja miks ma olen.

Jäin paariks nädalaks ka füüsiliselt haigeks, emotsionaalsest rusutusest rääkimata. Tundsin, et tahan kogu maailma eest peitu minna ja mitte kunagi enam naasta.

Kuu hiljem üritasin tavaellu naasta. Kuid hing valutas nii hullupööra, et ei saanud suurt midagi korralikult tehtud. Õnneks ulatati kõige pimedamal hetkel abikäsi. Mäletan, kuidas sõitsin rongiga Tallinnasse kohtumisele. Olin Jannoga coachingu programmis tutvunud ja harjutasime koos erinevaid coachingu meetodeid. Sel hommikul oli nii raske, et rongis kirjutasin päevikusse meeleheitlikud read, paludes kõrgematelt jõududelt abi. Tajusin, et omal jõul ma august välja ei tule. Minu suureks üllatuseks ütles Janno mulle kohtumisel esimese asjana: „Ain, ärme täna harjutusi tee. Mul on üks teine mõte.“

Tema ideest sündis midagi ägedat – hakkasime iganädalaselt kohtuma ja oma elusid lahti harutama. Ise üksteiselt õppides ja üksteist toetades (ametlik nimi sellel meetodil on dialoogimentorlus). Janno abil suutsin enda minapildi ja elu uuesti üles ehitada.

Vaimlemine

Sel ajal sai hoo sisse vaimne periood minu elus. Ilmusid kõiksugused laagrid, koolitused, spirituaalsed õpetused ja õpetajad. Oli hetki, kui olin „kosmosesse“ kadumas. Õnneks hoidis Janno tasakaalukus mind rutakaid otsuseid tegemast, päästes ühtlasi ka minu suhte abikaasaga. Tundsin sel ajal, et tahaks hirmsasti valgustuda ja kõik maine, ka naine, segab mind. Tagantjärgi olen sügavalt tänulik, et abikaasa mind välja kannatas (huvi korral saad sellest perioodist siit lugeda).

Korraks tundus, et kõik on nüüd hästi: olen valmis coach ja mentor, vaimsed kõrgused peaaegu saavutatud ja elu päikeselises muutuses. Kuid hinge hiilis igatsus millegi uue, veel kõrgema järele, ajades mind uuesti liikvele. Hea coachi Imbi Viiroki abiga leidsin uue tasandi oma tööle – transpersonaalse coachingu. Kuna ma Eestist sel teemal õpetajat ei leidnud, juhatas Google mind ägeda õpetajani Austraaliast. Pärast õpingute läbimist mõtlesin, et vau, nüüd olen valmis ja just seda ma elu lõpuni teengi.

2018. aasta sügiseks jõudis kätte aeg, mida kutsutakse hinge pimedaks ööks.

Kõik lagunes käte vahel, meelolu oli must ja pime, jõudu ei olnud ja elu ei pakkunud mingit rõõmu.

Tegin kõike otsekui vastutuult rühkides. Vestlus hea noore kolleegiga tõi esile järgmise tasandi. Pildile tulid sõnad Jumal ja veel hiljem sõna pühamees.

Jumalaga on mul olnud väga keeruline „suhe“. Isegi selle sõna välja ütlemine oli kuni viimaste aegadeni raske. Kasutasin pigem sõnu Kõiksus, Allikas, Tao, Suur Vaim jne. Olen mõtisklenud, kust see tuli. Koolis räägiti meile, tublidele oktoobrilastele, Jumalast kui vanamehest pilve peal. Kõik, kes Jumalasse uskusid, olid pehmelt öeldes rumalad ja vaimupimedusega löödud.

Jumala teadvustamine lükkas mind uuesti liikvele. Elu muutus värviliseks ja tööasjad hakkasid laabuma. Isegi nii, et 2019. aasta kevadel suutsin üle pingutada. Ühte perioodi sattusid palju tööd ja intensiivne vaimne õppeprogramm. Nii suutsin kerge tervisehäda külge haakida, mis oli selge märk, et tempot tuleb maha võtta. Kuna mulle mu töö aga väga meeldis, ei lasknud ma end sellest segada.

Selle aasta alguses siiski tundsin, et enam nii ei saa ja vajan muutust. Võtsin ette enda eluvisiooni paika loksutamise ja sain selle kirjagi. Seepeale tundsin vajadust rahulikuma elu järgi, kuid vana rütm kippus tagasi hiilima. Mõtlesin, et tahaks korrakski rahu saada ja elu üle põhjalikumalt järele mõelda.

Kriisist tähenduse leidmine

Nii see koroonakriis tuligi, tühistades 90% minu senistest tööplaanidest või lükates need määramatusse tulevikku (tegelesin valdavalt meeskondade arengu toetamisega).

Kui kriisi algul rabelesin hullupööra, et muutunud tingimustes hakkama saada, siis nüüd täitusid päevad füüsiliste kohtumiste asemel veebinaride ja videokohtumistega. Kuna enam kuskile sõitma ei pidanud, sain kokku hoitud aja arvelt panustada enda arengusse. Läbisin mitu maailmatasemel enesearengu programmi. Üks neist, hüpnoteraapia, aitas tegeleda alateadvuses olevate hirmude (näiteks rahapuudus) ja lapsepõlve „traumadega“. Olgu öeldud, et mul oli väga ilus lapsepõlv. Kuid väikese lapsena tõlgendame kõige väiksemaidki asju viisil, mis võib jätta jälje kogu eluks.

Üks näide. Hüpnoosi abil vaatasin ajas tagasi, umbes kahe aasta vanusesse aega. Läksin seal ema käest midagi küsima, kuid tema tegeles vastsündinud vennaga ja ei saanud minuga kohe rääkida. Sellest piisas, et luua uskumus – ma ei ole piisavalt hea (teiste tähelepanu väärima).

Kogu see minevikuhirmudega tegelemine, väljas toimuv koroonakriis ja elu internetti kolimine tekitasid korralikult pingeid. Vajasin aja maha võtmist, et mõtted täiesti välja lülitada. Nii läksingi paariks päevaks loodusesse ja lülitasin kõik muu välja. See osutus üheks selle kevade targemaks otsuseks. Sain uuesti aru, mis on minu jaoks oluline ja kuidas saan teistele kasulik olla.

Kevadesse jäi veel ühe elu visiooni leidmist toetava programmi läbimine. See tõi välja hetkel minu kõige suurema väljakutse: õppida elu usaldama ja lasta elul end juhtida. Olen vaikselt leppimas, et kõike ei ole võimalik ette planeerida ja arenguid kontrollida.

Kui mõtleme väikeste laste peale, siis nad teevad kõike rõõmsalt ja mängides. Õpivad ja harjutavad nad seda, mis on praegu eluks vajalik. Olgu selleks kõndimine, rääkimine või lugemine. Nad ei püüa ette mõelda ja muretseda, mis tuleb homme või järgmine aasta või kolme aasta pärast.

Põnevusega jälgin nüüd, kuidas minu teekond lahti rullub ja mida järgmised viis aastat toovad. Ühtlasi manitsen end kannatlikkusele. Olen pea kogu elu arvanud, et kõike peab ise planeerima, tegema ja see paneb muretsema. Viimaste aegade kogemused aga kinnitavad, et jõge ei ole võimalik kiiremini voolama sundida. Kui lasta asjadel loomulikult juhtuda ja teha täna oma parim, kulgeb elu rahulikumalt ja rõõmsamalt.

Kas tegin tundmatusse hüpates õigesti?

Vahel küsitakse, kas pangast lahkumine oli hea mõte või tahaksin tagasi. Sama olen endalt küsinud rasketel hetkedel, kui asjad pole läinud plaanipäraselt.

Täna on minu vastus kindel JAH. Miks ma nii ütlen?

  • Kasulikkuse-tunne: olen kokku puutunud sadade uute inimeste, meeskondade ja kogukondadega, keda olen saanud aidata ja see on hea tunne.
  • Vabadus: olen 95% ulatuses teinud asju, mis mulle tõeliselt meeldivad. Üks suuremaid rõõme on vabadus oma elu ja tööd ise kujundada.
  • Isiklik areng: uued väljakutsed ja suurimate hirmudega silmitsi seismine on aidanud mul kasvada paremaks inimeseks. Ühtlasi on see muutnud mind tänulikumaks, paindlikumaks ja rahulikumaks.
  • Aeg lähedastele: olen saanud rohkem olla perega ja tunda rõõmu sõpradega koosolemisest.
  • Hingerahu: see on isegi kõige olulisem. Tunnen, et käin õiget teed, isegi kui vahel on raske ja ei tea, kuhu see välja viib. Tahan elada nii, et surivoodil oleks hing õnnelik ning maailm jääks minust parem paigana maha.

Kui kella saaks tagasi keerata, siis mida teeksin teisiti?

Mõtlesin selle üle pikalt. Sai ju pangast lahkumine hoolikalt ette valmistatud ja kõik, mis hiljem on juhtunud, on ühel või teisel moel kasulikuks osutunud.

Kõige olulisem õppetund minu jaoks on teistelt õigel ajal abi või nõu palumine.

Võib-olla on see eestlaslik „mehelik“ omadus, mis ei lubanud mul avalikult tunnistada, kui oli raske ja vajasin tuge. Kasvõi ära kuulamist. Tegelikult aitas just teistega mõttevahetus ja koostöö leida tee edasi, kui sein ees oli.

Kokkuvõtteks. Minu loost võib jääda mulje, et viimased viis aastat on olnud üks häda ja viletsus. Tegelikkuses on aga viimases viies aastas olnud nii palju ägedat ja rõõmu valmistavat, et see kaalub rasked hetked kuhjaga üle. Lihtsalt, iseseisvusel on ka oma varjatud pool.

Oma kogemusele toetudes söandan julgustada: kui sul on tunne, et sinugi elus on midagi valesti või puudu, tasub korraks sügavalt kuulata, mida süda sulle öelda püüab. Ütleb ju vanasõnagi, kus suitsu, seal tuld.

Kui tunned end suurepäraselt, süda on rahul ja hing rõõmus, siis oled õigel teel. Naudi seda aega ja jaga oma rõõmu teistegagi!

Ain Mihkelson

Ain Mihkelson

Ain Mihkelson on elukutseline coach ja mentor. Ain viib läbi visioonirännakuid ja erinevaid enesearenguga seotud töötubasid. Tema missiooniks on toetada inimesi päris elu loomisel ja oma kutsumuse järgi elamisel. Loe artikleid (12)