Talus on käes kiired ajad. Suvel on alati kõige rohkem tegemisi, aga ka kõige rohkem saadusi, mis on ju puhas rõõm.
Täna on vaja kindlasti alustada kitsedele uue kopli tegemist, siis on vaja heinamaalt hakata heinapalle kokku vedama, et silo saaks kenasti kasvada, siis on vaja sõnnikut tõsta hoovi keskelt põllule, siis on vaja võtta veidi kartulit ja kui aega jääb, siis abistada abikaasat maasikate korjamisega.
Me rajasime ju sel aastal uue 1200 maasikataimega peenra. See on täpselt selline kogus taimi, et esimesel aastal ei tea, kas kõik läheb oma pere jaoks sügavkülma või jääb muist üle ka teistele. Peab arvestama, et nii suvel kui talvel sööb me naispere tohutult hulgal maasikaid. Aga uues peenras kasvavad marjad kenasti, eks taimed peavad ka head olema, need on Hollandist pärit hea reitinguga taimed. Minule ei meeldi mõtteviis, et sain kuskilt mingid maasikataimed või sain kuskilt mingi kitse – loomad ja taimed on sarnased, kui sa tahad neist midagi saada, siis pead neisse ka panustama. Pole mingit paremat marjaemotsiooni, kui see, et lähed oma maasikapeenrale ja lihtsalt sööd niipalju, kui süda lustib.
Päris maasikakasvatajate elu on Eestis kurb.
Muud moodi ei oska seda kirjeldada, pole tööjõudu ning ilm ka ei soosinud sel aastal veidigi pikemat valmimisperioodi. Nii nagu Eestis jääb järjest vähemaks lamba-, kitse- ja veisekasvatajaid, võib arvata, et pärast seda hooaega väheneb Eestis ka suurte maasikakasvatajate hulk. Ilma kindlustundeta, et sul on olemas pädev tõõjõud, suures mahus maasikaid ja juurvilja ei kasvata. Pole olemas Eestis lihtsamat elukutset, kui olla poliitik, kes ajab suust tuleva auruga kamaluga raha kokku.
Palju raskem on reaalselt midagi ära teha, näiteks kasvatada tonnide viisi inimestele puhast toitu.
Meie ei kasvata tonnide viis, me teeme vähem ja nii hästi kui suudame. Kitsed annavad meil piisavalt piima, et suvi läbi oleks värske toorjuust ja või laual. Pole olemas paremat juustu, kui oma värske juust. Sööd ja oled tugev ja oled kerge. Kitsepiimast või on teistsuguse värvuse ja maitsega kui üldlevinud lehmapiimast või. Loomulikult on valge värske kitsepiimavõi kallis teha, sest piima kulub palju ning ega see kitsepiimast või tegemine päris nii ka ei käi, et niks-naks ja valmis. Aga oma elus peab olema parimaid saladusi ja maitseid, mille üle oled uhke.
Eesti Vabariigis on rassismiarutelud asendunud ahistamisaruteludega.
Ka suur ja tähtis teema, kuid asjatundjaid jälle liiga palju. Tundub justkui Aivar Mäe väidetavate ahistamissituatsioonides oleks olnud kohal hulk Estonia ja Vanemuise näitlejaid ning töötajaid ja loomulikult on kümneid aastaid kohal olnud ka advokaat Paul Keres. Aivar Mäe peaks ennast ise ja avalikult kaitsma ja kõikvõimalikes kanalites, jutud, et talle peetakse nõiajahti ja sellepärast ta meediaga ei suhtle, ei ole usutavad, kui mees on muidu roninud igal võimalikul päeval igal võimalikul teemal meediasse. Aga on, kuidas on, peaasi, et inimestel oleksid väärtused ja adekvaatne maailmataju. See on põhiprobleem Eestis.
Kui on väga palju teha, siis mulle meeldib positiivsus, sest seda “sitajunn püksis” (vabandan väljenduse eest) mõtlemismustrit on paljud Eesti inimesed täis. Meil on kolm väikest last ja miljon tööd talus, kuid kõik saab tehtud. Enamus asju mitte kohe, aga see ei olegi peamine, et muru oleks ideaalselt niidetud või aiamaal poleks üldse umbrohtu. Kui laste, enda ja loomade heaolu on tagatud, siis kõikide teiste asjade aeg tuleb, kui on õige aeg. Mulle meeldib väljend “mis temaga ikka juhtuda saab”, see on selline rahulik vanakooli ütlus, mis iseloomustab seda, et kõik ei sula vihma käes kohe üles ning kõik ei lähe kohe halvaks. Võta sisemiselt rahulikult, aga tegutse aktiivselt.
Täiesti võimalik, et selle suve kõige kuumemad ilmad olid ära seekord juunis. Saime oma heinapallid ning see on talvel kitsedele väärt söök. Ja päris ausalt, väga kuuma ilma mina enam ei tahakski juulis, mõnus on tegutseda, kui ilm on vaheldusrikas, aeg-ajalt on sadu ka vaja, siis ei pea kõrvitsaid kastma. Tule meile Avatud Talude Päeval külla, kui on sajune, siis pane potikud jalga. Kohtumiseni!
Mart Kase
Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (151)
