Kell on lähenemas kaheteistkümnele. Olen jätnud ühe väikse seltskonnaga seljataha õhtusöögi turbasamblal ja supluse öises rabalaukas. Tunnen, kuidas kurnatud keha üritab mulle selgeks teha, et minu sõltuvus valgetest öödest tuleb vähemalt tänaseks ööks seljatada. Et saaks korrakski une täis magada.

Sellise sisemise heitluse pinnavirvenduseks on muie minu näol. Vaatan aina paksemasse udusse mattuvat rabamaastikku ja tunnistan matkakaaslastele, et isegi väga väsinuna on raske sellistest öödest ja varahommikutest loobuda. Kuid seekord olen sunnitud seda tegema, sest uus päev on täis kohustusi.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (70)