Eduard Bornhöhe. Volgal. “Need vanad reisikirjad”

Foto: Shutterstock.

“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.

Rubriigi seekordseks kirjasaatjaks on eesti proosakirjanik Eduard Bornhöhe (1862-1923), kes tegi reisi Volgal koos oma ammuse tuttava helilooja Konstantin Türnpuga 1905. aasta juunis. Vahetult pärast seda ilmus tema reisikirjeldus Eesti Postimehes (1905, nr 58, 60, 62, 65, 67–69, 77). See on üldse Bornhöhe viimane kirjanduslik esinemine, hiljem ei avaldanud ta enam ühtki uut tööd. Katkendid pärinevad raamatust “Jutud ja reisikirjad” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963).

Nižnis alustasime aurulaeva “Aleksander Gribojedov” peale istudes oma ihaldatud jõesõitu.

Niisugust laeva ei näe sa, armas lugeja, ei Tallinnas ega Riias, ei ka meie “suure” Emajõe turjal. See on üks neist kolmekordsetest “ujuvatest paleedest”, nagu nad õnneliku Ameerika hiiglajõgedel juba ammugi ujumas olid, kuna Volga laevaseltsid neid alles 15 aasta eest omandama hakkasid. Nüüd on neid ka seal juba tosinate kaupa.

Kõige pikkuse, laiuse ja kõrguse juures on need eeskujulikud jõelaevad nii kergesti ehitatud, et nad ka madalast veest läbi pääsevad ja Volga libedal, naftaga rohkesti “õlitatud” pinnal oma 25 versta tunnis ladusasti ära sõidavad. Liikumise abinõuks on neil vesirattad mõlematel külgedel, mõnel ka tagumises otsas. Tervest sisseseadest on näha, et siin reisijaid ligi meelitada, hellitada, lõbustada soovitakse. Ujuva maja alumine kord on kauba ja 3. klassi reisijate tarbeks määratud. Keskmisel korral, mis igapidi avarat härraste-elumaja meelde tuletab, on 1. ja 2. klassi kajutid, söömasaalid, salongid, promenaadid. Kolmandal korral on laevavalitsuse asupaik. Kajutid on niihästi üksikute inimeste kui ka perekondade ja suuremate seltside jaoks olemas – kõik ruumikamad ja kõrgemad kui merelaevadel, tarviline majakraam sees, elektrituli igal ajal käepärast.

Armas veli, mis sa veel himustad? Tahad sa üksi olles töötada? Keera kajutiuks lukku – keegi ei tule sind segama. Armastad sa seltsi? Siledatel jalgteedel, mis hiiglamaja ümber, temast risti-põigiti läbi käivad, leiad inimesi küllalt. Vahest soovid lugeda? Ole nii lahke – siin on raamatukogu hinnata pruukimiseks. Armastad sa muusikat ja mängu? Požaluite – seal on salong klaveri ja malelauaga. Tahad vahest oma patust ihu puhastada? Ennäh, seal on hinnata saun, astu aga vanni. On sul sööma-jooma asjus mõned inimlikud nõrkused küljes? Puhvetist võid kõike saada – seal ei tunta kadedust. Hinnad on küll veidi soolased, aga keegi ei sunni sind laeva kööki ega keldrit tarvitama – võta ise leivakott kaasa.

Leivakoti-vabadusest hoolimata tuleb vist mõnele kokkuhoidlikule lugejale juba kananahk selga: kuidas siis sõiduhinnaga lugu on? Kus inimest nii hullupööra paitatakse, seal ka ikka vist ta nahka nülitakse. See on paraku mõnikord sulatõsi, kuid meieaegsel reisimisel on lugu otse ümberpöördud: mida kergemaks ja lõbusamaks reisimine tehakse, seda odavamaks ta läheb. Meie ei või praegu enam ilma külmavärinata mõteldagi, kuidas lugu saja aasta eest oli, kui Volgal veel aerud, purjed, hobuste ja inimeste jõud viletsaid lotjasid hädavaevalt liigutasid. Sel ajal oli reisimine – raske vaev, inimese piinamine, hädaohtlik ja hirmus kallis ettevõte.

Juunikuus 1905 aga maksime toreda lõbureisi eest Nižnist Saraatovisse (umbes 1300 versta, s. o. rohkem kui Tallinnast Saksamaale) teises klassis 10 1/2 rubla ehk umbes 3/4 kopikat versta pealt! Kolmandas klassis oli sõiduhind rohkem kui poole odavam. Kajuteid ja salongisid ei ole seal muidugi olemas, ag vihma ja tuule eest on ka kolmandat sorti reisija ometi kaitstud, magamiseks on tal piiratud paik ja liikumiseks maad küllalt. Ma ütlen: õnnetu inimene, kellel aega või rahanatukest pole, et kord siia tulla ja laevaseltside sõgedat heldust kurjasti pruukida!

Aga kust see rahameeste inimestesõprus siis õige tuleb? Kas üliheast südamest? Oh vennike, ei – kõik need headused on kurja, kibeda võistluse vili.

Umbes 75 aasta eest ilmus Volga peale esimene aurulaev. See oli väike, nõrga jõuga, raske liikumisega ja kallis pidada. Teda naerdi kui võõrast lindu Volga pärislaevade keskel ja ta kadus peagi nende hulgast. Aastal 1834 tehti teine katse, mis juba paremini õnnestus. Sest saadik hakkas asi edenema. 1843. a. tekkis esimene Volga aurulaevaselts (“Pro Volge”), 1849 juba teine nimega “Kavkaz i Merkuri”, 1853 kolmas nimega “Samoljot”; mõne aasta eest ostis suur kaubaveo- ja kinnitusselts “Nadežda” Volga laevakuninga Seveke aurulaevad ära ja astus vanemate seltsidega võistlusse. Nende seltside laevad on Volgal kõige suuremad ja nende hooleks on kõigepealt reisijate vedu. Peale selle on aga veel mitu vähemat laevaseltsi olemas, nõnda et suurepärase võistluse lõppu oodata pole. Kõik tahavad elada ja peavad sellepärast vahel ka piskuga leppima. Emake Volga on neid siiamaai kõiki toitnud. Reisijad ja kaubitsejad hõõruvad käsi ja õnnistavad laevaseltside vastastikust kadedust. Nõnda sigitab nii mõnigi kibe juur magusa vilja.

Uhkesti ja kergesti kui luik ujus meie aurulaev Nižni sadamast välja.

Ilm oli ilus, lai jõepind peelitas sinist taevast ja rohelisi kaldaid. Tore linna-panoraam kadus peagi esimese käänu taha, kuid kahetsemiseks polnud meil mahti, sest nüüd hakkas otsata uute vaadete rida meie silmade eest mööda libisema. Vägev jõgi isegi mõjub mõtte peale erutavalt, vabastavalt, tiivustavalt. Oma määratu pikkuse ja laiusega annab Volga kõige selgemat mõistet Vene riigist. Siin on veel mõnda, mis poliitiliselt õnnelikumateks kiidetud maadel puuduma hakkab: siin on veel palju neitsilikku pinda, loomulikku vabadust, küünarnukkide ruumi, suurte vahelduste võimalust; siin võib kõigest veel head asja saada, kui aga mõned knstlikud takistused langevad.*

Jõe veeväli kubiseb rohelistest saartest ja kollastest liivapinkidest, mis aasta-aastalt oma nägu muudavad, vahel ka hoopis kaovad ja teises kohas uuesti sünnivad. Sügavat vett otsides põikab meie laev vahel järsku ühest kaldast teise, nagu tahaks ta ninaga maa kõvadust katsuda, pöörab aga korraga jälle leplikult teise külge, kallastel ülesseatud märkisid hoolega silmas pidades. Tihti näitab, kui ujuksime vaikse, maaga igast küljest piiratud järve pinnal. Väike kään – ja eespool avab ennast jälle vaba veetänav.

Vahe mõlema kalda vahel on nii silmatorkav, et sa kahe võõra ilmajao keskele arvad sattunud olevat. Pahemat kätt venib madal “luhakallas” ilma mingi vahelduseta tuhandete verstade kaupa edasi. Madal lehtmets ja luhad katavad seda igal kevadel laialt üleujutatud pinda. Inimeste kindlaid elukohti pole siin peaaegu olemas või nad on jõest nägemata kaugusel, et kevadine liigvesi neid kätte ei saaks. Jõgi ise näitab seda igavat kallast põlgavat. Ta nihkub temast eemale ja rühib täie jõuga parema “mäekalda” peale, seda ühtepuhku uuristades ja lõhkudes, et enesele meelepärasemat teed leida. Sellest Volga erapooletuseta olekust on siin tulnud, et mõned linnad, nagu Kaasan ja vana Bolgarõ, mis omal ajal jõe pahemale kaldale asutati, sealt nüüd mitu versta eemal keset maad seisavad, kuna paremal kaldal jälle mitu linna ja küla jõe õõnestava töö läbi ära pudenenud ja vette kukkunud on.

Mäekaldal on ilu ja elu küllalt. Paari tuhande versta pikkune, 400–1000 jala kõrgune maaselg, mille alumist äärt Volga kui siniroheline vööt palistab, kerkib enamasti järsult vee seest üles; vahel taganeb ta kaldast, et jõesuudmele ja väikestele madalikkudele ruumi anda. Tema alaliste kukkumiste läbi paljastatud külgedel kumendab mitmesugune kivi valgetes, punastes, kollastes värvides, tema turjal ja kuristikkudes vahelduvad ilusad metsad ja viljapuiestikud linnade, külade, kloostrite ja vabrikutega.

Kuna meie laev jõepinnal loogeldes edasi sõuab, libisevad kirjud mäenukid nagu näitelava pildiseinad üksteise tagant välja, ikka uusi vaateid avades ja kaugema tee kohta uudishimu äratades.

Ka Volga jõe peal on elu ja liikumist küllalt, kõige rohkemalt Okaa ja Kaama suudme vahel. Meie kärmest “Gribojedovist” ei pääse ükski teine laev ette, meie ise nihkume aga ühtepuhku ähkivatest tõmbe-aurulaevadest (puksiiridest), nende järel köie otsas ujuvatest kaubalotjadest, palgiparvedest, auru- ja purjepaatidest mööda, ja vastu tuleb neid veel suuremal arvul. Suured kaubalodjad on kuni 50 sülda pikad ja raskesti koormatud, aga väikesed kangejõulised puksiirid veavad neid mitu tükki korraga ka vastu voolu, kuna saaresarnased palgiparved ainult nõrga veevoolu abil vähe arusaadavalt allapoole liiguvad. Lotjadel ja parvedel on täied elumajad peal, sest teekond vältab nädalate ja kuude kaupa, sõiduriist saab inimestele kodupaigaks, kuni ta, nagu paljud lodjad ja kõik puuparved, sihile jõudes ka oma olemise lõpetab.

Öösel on kõik need sõiduriistad valgustatud, parvede peal leegivad koguni tuleriidad. Iseäranis tore vaade on see, kui meie oma sarnane sõidulaev oma elektrivalgustusest säravate akendega ööpimeduses nagu mõni tulevaimuse heljuv pesa meist mööda liigub.

* Selge vihje Venemaal kehtiva riikliku süsteemi aegumisele; selles väljenduvad kirjaniku kodanlik-demokraatlikud vaated.

“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.