Vello Nelikendkaks. Viimane Covidkaanlane

Kaks koroonabatsilli, isa ja poeg, istusid supermarketi ukse käsipuul ja vaatasid nende poole liikuvat turvameest. Ees mask, käes kummikindad ja kinnastatud kätes pudel kõige uuemat sorti pihustatavat desinfektsioonilahust. Noor batsill tõmbus küüru ja küsis hädise häälega: “Issi, kas see ongi lõpp?”

Vana kogenud batsill, mitmetes koroonatõrje lahingutes karastunud ja endale paksu naha kasvatanud vana kooli tegelane, straight from da Wuhan, kel käsivarrel tätoveering “Corona forever”, õngitses mantlitaskust suitsu, pani põlema ja tõmbas sügava mahvi.

“Ei, poeg, see on alles algus. Võib-olla me kaotasime selle lahingu… aga sõda, see läheb edasi!”

“Edasi? Kuidas? Neil on maskid, kindad, uued desinfektsioonilahused, varsti ka vaktsiinid… neil on Popov, issi, neil on Popov!!!”

“Jaa…neil võib kõik olla, aga meil on ligemale 900 miljonit aastat kogemust, kuda igast jamadega toime tulla. F***, ega me viirused pole ka mingid pasapeetrid ja sita pealt riisutud… Ma olen ju sulle rääkinud: meie, viirused, oleme meredes ujunud koos haidega, mis kuradi haidega, mõõkhambuliste ujuvate dinosaurustega, r**sk! Mammutid tegime tümaks, maiade tsivilisatsiooni võtsime maha!”

“Aga inimesed ikkagi…” üritas poeg jätkata.

“Phh… inimesed… sel ajal, kui meie maailmas juba mehetegusid tegime, polnud emakesel loodusel inimesi veel plaaniski! Meie 900 miljonit versus see, et inimesed on põhimõtteliselt ainult kusagil viimased sada aastat ajudega olnud.”

“Aga need inimesed, need on väga visad. Nad kogu aeg leiutavad midagi. Neil on nüüd UV-lambid ja…”

“Mis UV, ma söön seda kuradima UV-d hommikusöögiks, saabki ilusa jume. Mis sa arvad, kuidas ma su emaga kohtusin ja ta ära võlusin? Ma ei ole sulle seda lugu rääkinud? Olin ühes haiglas saanud just kaks tundi jutti UV-lampi selga, kui sinu ema sõitis ühe õe kandikul kasutatud kummikinnastel mööda haiglajäätmete hävitamise ruumi poole. Su ema meeldis mulle ka kohe, oli siukse mõnusa topelt A-heeliksiga tšikk, ikka korralikud heeliksid olid ees, ikka mõnusad pommid. Ma olin nagu, Ciao Bella, mi scusi? Kui huvitatud oled, hüppa koristaja mopi peale ja sõida sellega siia tagasi! Edasine on juba ajalugu.”

Poeg sai juba veidi julgust juurde, kuid otsustas siiski veel küsida: “Aga Popov ütles, et…”

“Viimasel ajal muud ei kuulegi, kui Popov see ja Popov too!” vihastas vana batsill. “Ta oleks nagu mingi superkangelane, oioi oioi Popov!… Uuu, ma kardan, nii õudne, appi!!!! Kamoon, ta on ju inimene nagu iga teine… ka tema eksib. Ja üleüldse, Popov ei ole probleem, temaga juba tegeletakse.”

“Juba tegeletakse? Kuidas!?”

“Ühel meist õnnestus end läbi lillemüüja sõrmede sättida lillekimbule, mille kaardikesel oli kirjas “Meie kallile ja vaprale Arkadile! Suured tänud, Sinu Terviseameti pere”. Ja homme, kui kimp kohale viiakse, siis hops… ongi Popoviga kõik. Game over, ушёл.

“Aga tal on kindlasti kaitsemask ees…,” muretses poeg.

Vana batsill lõi käega. “Raudselt mingi Hiina võltssertifikaadiga… lendav elevant pääseks ka sealt vabalt läbi.”

Ta tõmbas viimase mahvi ja vaatas juba väga lähedale jõudnud turvameest. “Poeg… näe, poe sinna ukse ja lingi vahelisse prakku, seal on turvaline, kui pudelist sussu tuleb, ma seisan ka prao ette ja võtan põhilaksu desot enda peale… sa oled meie tulevik, sa pead ellu jääma, sinus on minu ja su ema parimad omadused…”

“Ei, issi! Tule prakku! Sa ei kannata seda välja! See tapab su!”

“Kahekesti me sinna prakku ei mahu… poeg… Ja ära ole kurb mu pärast, meil on äge sõit olnud! Aafrika savannidest Rapla burgeriputkadeni! Mäletad seda ooperilauljat, keda me nakatasime? Heheheh, kaks kuud pani sellist köha-aariat, et anna olla. Või need Saaremaa võrkpallurid… mäletad? Serv… põmm… ja nakkus, vastuvõtt, nakkus, tõste, nakkus, rünnak, põmm ja nakkus… tasus elamist!”

See you on the other side, kid…

Poja vastust ootamata lükkas vana kooroonabatsill poja prakku ja seisis ise sinna ette. Just samal ajal, kui turvamees ta poole tapva joa suunas, rebis ta oma särgi eest lahti ja karjus: “Come on, let’s dance!

Vello Nelikendkaks

Vello Nelikendkaks

Vello Nelikendkaks on õppinud Rääma Põhikoolis ja Tallinna Ärikallakuga Õlikoolis. Hetkel elab Calicias, Hispaanias. Oma satiirilises kolumnis "Mitte ilmtingimata uudised" uurib ta Eesti elu ja paljastab poliitika telgitaguseid. Loe artikleid (13)