Kui Cosmoskva 2000ndate alguses tegevust alustas, olid jazz- ja soulmuusika mõjutused kohalikus popmuusikas pigem harvad ning seda isegi alternatiivsemal skeenel, mistõttu mõjus iseäranis hobimuusikute stiilivalik ebaharilikuna. Kollektiiv andis kaheksa aasta jooksul välja EP “Milch Attack” (2004), millele järgnes 2006. aastal ERR-i stuudios salvestatud täispikk album “Juniper” koostöös Eesti tippsaksofonisti Villu Veskiga. Aastal 2009 läks tolleks hetkeks 8-liikmeliseks kasvanud orkester pikemale pausile, naastes nüüd 2020. aastal täispika albumiga “IV”.

Tänaseks võrdub Cosmoskva: Ranno Paukson – trummid, löökriistad; Mihkel Koppel – bass, kontrabass; Priit Pruul – kitarrid, vokaal; Sander Mölder – süntesaatorid; Liisu Ots – vokaal; Marili Randla – flööt; Karlis Saar – trompet.

Kollektiivi vokalist Liisu Ots ning süntesaatorite ja produktsiooni eest vastutav Sander Mölder rääkisid Edasile, kuidas vana arm ei roosteta. Juttu tuli sellest, kuidas peale pikka lahus oldud aega ühise heliorganismina jälle kokku saadi, kui palju mahub mitmeliikmelise ansambli loominguprotsessi spontaansust ning milles seisneb muusika väärtus.

Alustame kohe kõige esimesest asjast. Mis asi või koht on Cosmoskva ehk kuidas tekkis kollektiivi nimi? Kas see on lihtsalt vahva kalambuur või on selles miskit enamat?

Sander: Cosmoskva on Rapa (trummar/kokk Ranno Paukson) välja mõeldud nimi. Mõnda aega toimetas bänd instrumentaaltriona Koppel-Rapa-Pruul, enne kui liikmeid lisanduma hakkas. Ühe kontsertülesastumise puhuks oli siiski mingit nime vaja ja siis Rapa olevat lambist selle nime pakkunud. Selline on legend, Rapa käest tuleb siis küsida, mis värk on.

Teid on hetkel kokku kaheksa liiget. Kuidas teie kaks Cosmoskvasse jõudsite?

Sander: Minuga oli nii, et Koerus oli mingi noortebändide võistlus, kus olin ühe teise bändi trummariks. Pärast juhtusin kokku Priiduga (kitarrist Priit Pruul – toim) ja ta arvas, et äkki ma võiksin Cosmoskvas “tšellot kääksutada” (tema sõnad). Ma arvasin, et see on väga hea mõte.

Liisu: Mina jõudsin nii, et Pruul kutsus mind pärast seda, kui olin laulnud meie kooli (Saaremaa ühisgümnaasiumi) põlengu mälestusteenistusel. Olin vist 8. klassis. Mäletan, et üldse ei tahtnud nendega alguses bändi teha. Poisid lihtsalt hakkasid mängima ja ütlesid: “Noh, laula midagi.”

Kui vaadata Cosmoskvat organismina, siis millist rolli teie isiklikul hinnangul iga liige täidab?

Sander: Igaüks toob mingi tükikese ennast sinna kaasa ja sellest saab tervik. Cosmoskva ei ole kellegi sooloprojekt.

Liisu: Cosmoskva ongi organism. Kui kõik koos mängime, siis on Cosmoskva – see on vibe. Cosmoskva lugude esitamine näiteks mõnes teises koosseisus on hoopis midagi muud.

Ja siis teine asi on lugude kirjutamisega. Enamus lood oleme kirjutanud koos nii, et keegi alustab mingi mõttega, tavaliselt Sander või Pruul, ja siis kõik lisavad omalt poolt selle, mis on puudu. Täida lüngad. Isegi siis, kui on vähem autoreid, nagu näiteks viimase loo “Hymn for Insignificant People” puhul, tekib loomeprotsessis ikka mingi pusa, aga teised aitavad siis värske pilguga selle lahti harutada. Ja alles siis, kui teised ka oma panuse on lisanud, saab sellest Cosmoskva.

Kui peaksite kellegagi kollektiivist üheks kontserdiks rollid vahetama, siis kelle valiksite ja miks?

Sander: Ma vahetaks kindlalt Rapaga, ma pole kunagi osanud trumme mängida, isegi siis, kui seal Koerus bändivõistlusel teise bändiga mängisin. Aga mingi selline gruuvi-ihalus on küll. Ja uue plaadi peal (ja ka vanadel) on väga palju lahedaid gruuve.

Liisu: Uhh… Ainult selle osa saaksin ära teha, mida Sander klahvidel mängib.

Eelmisel suvel lansseeritud “Spider”, mis oli ka esimeseks n-ö tagasituleku singliks, on üks nendest lugudest, millega on tabatud mingit abstraktset ja pidevalt muutuvat täiusliku raja valemit. Kuidas see konkreetne lugu valmis ning kas teadsite kohe, et see on see, millega uuesti areenile astuda?

Sander: Selle instrumentaal sündis Mändjala loomelaagris 2018. aastal, kohe kui olime asjad üles saanud ja salvestusvalmis, sisuliselt esimese poole tunniga. Siis jäi lugu ootama Liisu vokaali, mis samuti läks sisuliselt ühe take’iga… mõned hüüatused, kus taustal on kuulda, et keegi tuleb saunamaja uksest sisse, jäid kõik peale. Tahtsimegi selle nii kiiresti välja anda kui võimalik, et seda toorust sealt välja ei hakkaks destilleerima. Õnneks jõudsime.

Liisu: Mina jõudsin, jah, kohale teistest mitu päeva hiljem, kuid nad olid jooksvalt saatnud mulle lindistusi oma ideedest. Ei mäleta, et “Spider” oleks eriliselt kõrvu hakanud, sest lugusid oli palju ja kuulasin nad lihtsalt järjest läbi ning lindistasin iga looga esimese viisimõtte telefoni ära. Kui õhtul laagrisse jõudsin, mängisime Scrabble’it, järgmisel hommikul hakkasime järjest vaatama, mida võiks esimesena lindistada – ja “Spider” oli selline, mille peale kuidagi väga lihtsalt sõnad ja viis tekkisid. Võtsime linti ja tegime järgmise loo. Ja järgmine hetk oli see juba singel.

Uue albumi materjal kogunes viimaste aastate loomingu sessioonidega. Kuidas sai aeg just siis küpseks, et taas kokku tulla? Milline albumi valmimise protsess oli? Kui palju oli selles teadlikku albumi kirjutamist ja planeerimist ning kui palju spontaansust?

Sander: Eks ta on olnud ikkagi enamjaolt spontaanne protsess. Esimene loomelaager oli lühike, sisuliselt kaks päeva, ja oli esimese hooga üldse pigem taastutvumiseks, vanade sõpradega kohtumiseks, saunategemiseks jne. Selleks tuli lihtsalt leida aeg ja põhjus, sest eks kõigil on omad tegevused ja kiired ajad.

Siiski muljetamise kõrvalt kirjutasime kuskil 7–8 täiesti arvestatavat instrumentaali. Väga toored ideed, aga kõigil oli oma nurk. Liisu jõudis ühe loo vokaalidki sisse laulda. See tekitas kohe isu veel kirjutada ja vaikselt tekkis ka mõte, et tahaks seda materjali sõprade ja eks-fännidega ka kindlasti jagada.

Otsustasime, et teeme 2017. aasta jõuludeks plaadi valmis. Loomulikult see nii ei läinud ja peaaegu aasta ei tegelenud me selle materjaliga. Kuni siis 2018. aasta suvel kohtusime juba nädalaks ja võtsime asja nõks tõsisemalt ette. Kirjutasime jälle posu põhju ja ideid ning jäime lootma, et 2018. aasta jõuludeks saame sõpradele teha kingituse vinüüli näol. Ikka ei jõudnud veel kõiki vokaale salvestada, ning mõned lood tahtsid kuidagi aja möödudes külmaks jätta ja läksime neile uuesti kallale, mõne asja võib-olla rikkusime niimoodi ära ja see jäi plaadilt välja, mõni sai paremaks, mõnda ei puutunud eriti.

2019. aastal oli juba selge, et see plaat tuleb välja TIKS rekordsi plaadifirma alt ja et me ei tee ainult 50 koopiat vanaemale ja mõnele sõbrale jagamiseks, vaid näeme ikkagi selles muusikas potentsiaali ka laiema kuulajaskonna rõõmustamiseks.

Liisu: Jah, kõik algas sellest, et “saame kokku, vaatame, mis tuleb”.  Luua oli lihtsalt vaja. Meil polnud plaaniski päriselt uuesti kokku tulla, sest kõigil olid elud igas suunas edasi läinud ja pille polnud meist paljud mitu aastat aktiivselt mänginud. Ma polnud ka neli aastat laulnud. Ju see Cosmoskva meil kõigil südames veel oli, sest see kooslus on justkui esimene armastus.

Ajaga on meil ikka mingi kaitserüü selga kasvanud, aga koos oleme lihtsalt iseendid ja loome ka vabama käega. Võib-olla on asi selles, et koos olles kuidagi meenub see muretum aeg, mil sai lihtsalt järjest katsetatud.

Albumi ja üleüldse Cosmoskva loomeprotsess on olnud väga mänguline ja spontaanne.

Huumoril ja juhusel on protsessis väga suur roll.

Millistest helikosmostest uus plaat koosneb? Millistesse rändamine teie enda jaoks kõige põnevam oli?

Sander: Mulle meenub, kuidas üks lugu, “Fix My Avalon”, hakkas katsetuste ajal oma harmoonialt ja meeleolult hullult “Riders on The Stormi” meenutama… See kosmos mulle väga meeldis ja pealegi The Doorsi mõjutused olid Cosmoskva algusaegadel täiesti tunnetatavad.

Liisu: Mul tekkis ka just “Fix My Avaloniga” mingi huvitav tunne. Meenub see kõige esimene laager, kui lugu sündis. Öösel. Ma magasin üleval ja kuulsin, kuidas all Sander ja Pruul seda mängivad. Tol ajal kõlas see nagu filmi soundtrack. See oli sellepärast põnev, et sinna ei tekkinud mitu aastat mingit vokaali mõtet. Mulle meeldis see lugu instrumentaalina, aga viimases laagris Sander küsis: “Vaata korra veel seda lugu – äkki tekib mingi idee?” No ja vaatasin. Ja siis tekkiski ja see tuli väga kiiresti. Tegu on selles mõttes huvitava looga, et pole üldse n-ö cosmoskvalik.

Teie eelmise kauamängiva “Juniper” ning värske albumi “IV” vahele on jäänud 14 aastat. Nagu isegi märkinud olete, on teie muusikas siiski säilinud sama hingamine, mis enne, aga värske albumi helikeel on liikunud jazzikõladest kaugemale ning jõulisemalt on kuulda elektroonika elemente. Millest need muudatused inspireeritud on? Mis on põhiline, mis on jäänud samaks ning millised on peamised uued suunad?

Liisu: Muudatused on lihtsalt tulnud ajaga, sest muusikalised huvid ja maitsed ka kogu aeg muutuvad. Eelmisest plaadist on möödunud terve kümnend ja selle ajaga juhtub elus igasugu asju. Ühest küljest inimesed muutuvad, aga samaks on jäänud see osa, kes me kõik tuumikus oleme. Õnneks.

Millised on seni olnud Cosmoskva suurimad loomingulised väljakutsed ja kuidas olete nendega toime tulnud? Mis on teie nipp keeruliste olukordade lahendamiseks, mida ka teistele soovitaksid?

Sander: Eks üks suurimaid väljakutseid ongi ansambli suurus. Kui on palju tegelasi, on ka palju mõtteid ja kõige läbikatsetamiseks pole lihtsalt aega. Kuigi üks tuntud Eesti muusik on öelnud, et ta muusika puhul demokraatiasse ei usu, olen ma olnud seda meelt, et kaks pead on ikka kaks pead ja kaheksa pead kaheksa. Võib-olla läheb nõks kauem, aga tulemus on kindlasti värviline.

Liisu: Jah, ma olen ka ise selle peale mõelnud, et Cosmoskva puhul on demokraatia päris hästi säilinud. Sander on küll see, kes produtsendina tegelikult kõige rohkem vaeva näeb, ja eriarvamuste korral Sander otsustab, aga üldiselt on tulemuses arvestatud kõikide arvamusi. Nipp:

kui tahad, et bändis on demokraatia, siis peabki vahel leppima, et kõike ei saa. Sellisel “lapitekil” on ka oma võlu.

Milles seisneb teie jaoks muusika suurim väärtus?

Sander: Muusikal on palju väärtusi, ükski neist pole minu jaoks otseselt suurim. Vahel on ta intellektuaalselt kütkestav, vahel vabastav, vahel emotsionaalne, vahel hea mingi muu tegevuse jaoks, vahel on hea, kui teda üldse pole.

Liisu: Muusika üks suurimaid väärtusi on minu jaoks see, et ta on tihti see “ridade vahe”, mis annab inimese elule vürtsi ja hoiab justkui kõiki elusündmusi koos. Ta on nagu kõrvalosatäitja, kes lisab peategelasele sära, aga samas on tal endal võib-olla palju olulisem roll. Ma ei kujuta üldse elu ilma muusikata ette. Võimatu. Kõiki elusündmusi või ajastuid saadab mingi playlist.

Millist helielamust lisaks Cosmoskva uuele albumile suvel kuulamiseks soovitaksite?

Sander: Minu poolt tahab väga tulla see ümbruse kuulamise soovitus… aga see on juba süveneva kretinismi tulemus. Täna just kuulasin, kuidas meil on koduhoovis üks puu, mis on paksult mesilasi täis… täitsa pikalt kuulasin. Mõnus selline madal, isegi suhteliselt vali “zmmmm”.

Liisu: Jah,  olen Sandriga väga nõus. Mulle näiteks jääb alati kõrvu see, kui puulehed tuule käes sahisevad. Igal pool oma laul. Ja siis teine hea helimaastik on õhtune vaikus, eriti maal. Igal aastaajal on need helid muidugi eri kõlaga, kuid pange tähele, et aastaaegu on helide mõttes ikka rohkem kui neli.

Soovitan kuulata ka võimalikult erinevate kultuuride muusikat – see rikastab. Eriti pöörake tähelepanu rütmidele. Aga ka nn loodusrahvaste muusika on huvitav. See, kuidas nad helisid tekitavad, on väga leidlik ja mida nad läbi helide kujutavad, on värskendavalt aus. Näiteks vurriga tuule “laulu” matkimine – siin tuleb jälle see ümbruse kuulatamise oskus mängu.

Kuula Cosmoskva albumit “IV”:

Vinüüli saab ette tellida siit.

***

Edasi ankeet

Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi viie küsimusega.

1. Esimene ja viimane helikandja, mille ostsid?

Sander: Esimene vinüül oli Sander Rivera “Come into my room 12”, viimane vist “Eghass Malan” – Les Filles De Illighadad.

Liisu: Esimest ei mäleta täpselt, aga see pidi olema mingi kassett. Võimalik, et Vennaskond isegi. Viimane oli Sixto Rodrigueze originaalvinüül “Cold Fact” (1970), mille leidsin kuskilt Sydney Redferni väikesest plaadipoest. See läks kingiks.

2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?

Sander: Alexander Hope – “Wonderland”.

Liisu: Aegumatu on minu jaoks selline lugu nagu “Water Get No Enemy”, aga mitte Fela Kuti versioon, vaid Red Hot + Rioti projekti raames tehtud versioon, mille tegid Femi Kuti, D’angelo, Macy Gray, Nile Rogers ja Roy Hargrove. Aga viimastel aastatel on aegumatute hulka ka lisandunud Khruangbini 3 lugu:  “August 10”,  “August 12” ja “Friday Morning”.

3. Sinu lemmikpaik maailmas?

Sander: Kui mul oleks veranda ja võrkkiik, siis vihmase ilmaga seal.

Liisu: Saaremaa – seal on kodu ja seal ma puhkan.

4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?

Sander: Mõnikord tahaks lihtsalt nädala edasi kerida.

Liisu: Kõik ajastud käiks läbi. Nähtamatuna.

5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne?

Sander: Praegu.

Liisu: Kui olen looduses (rand k.a).

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (63)