TMW juht Helen Sildna: tajume enam kui eales varem, kui väga me üksteisest sõltume

Foto: Helen Sildna erakogu.

Märtsis toimuma pidanud Tallinn Music Week oli üks esimesi suurüritusi, mis eriolukorra tekkides operatiivselt reageeris ja esinejatega uusi kokkuleppeid sõlmima asus. Põhja- ja Baltimaade suurim siseruumides peetav muusikafestival toimub nüüd 27.–30. augustil. Uurisime TMW juhi Helen Sildna käest, kas ja kuidas on vahepealne aeg festivali ning Eesti kultuuri- ja muusikaelu mõjutanud.

Intervjuu on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja suvenumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.

Kuidas on kriisiperiood Tallinn Music Weeki mõjutanud? Mida plaanite augustis teisiti teha?

Meie festival koosneb erinevatest üritustest, mis kõik on üle linna laiali jaotatud, seega on meil kenasti võimalik end valitsuse piirangute järgi kohandada. Töötame hübriidfestivali kontseptsiooni kallal – et meie konverentsist ja ka festivalist saaksid inimesed osa võtta nii füüsiliselt kui ka digitaalselt. Digitaalse festivalikogemuse tase peab tõusma, et netikülaline oleks valmis sellesse ka rahaliselt panustama. Töötame siin disainerite, sisearhitektide, heli- ja valguskunstnikega. Samas tunneme, et igatsus vahetu elus-kultuuri järele on tohutu. Oleme üksteisest puudust tundnud.

TMW tiim näeb tänavu oma peamise eesmärgina mõelda targalt läbi, kuidas saame olla maksimaalselt kasulikud Eesti muusikutele, aga ka muusikasündmusi teenindavale ökosüsteemile helirendifirmadest hotellideni. Suvi annab sündmustesektorile võimaluse demonstreerida vastutustundlikku nutikust ning näidata, et oleme kohanemisvõimelised, suudame välja töötada uusi lahendusi ja pakkuda kõrgetasemelist kunstilist sisu ning hästi veedetud aega ka keerulises olukorras. Et oleme profid. Tegelikult on see väga motiveeriv.

Lisaks on meie tiimil rõõm korraldada suvist festivali. Mõtleme hoovikontsertide, välikohvikute, parkide ja välilavade peale. Plaanime ka Station Narvat, kõigil meil on Narva-igatsus.

Kas Eesti muusika- ja kultuurisektor jääb ellu?

See sõltub kolmest komponendist: olukorra leevendusest kriisiabi kaudu, vastutustundlikust tegutsemispiirangutest vabanemisest ning uutest ärisuundadest.

18. mail lõppes Kultuuriministeeriumi kriisiabi taotlusvoor kõigis kultuurivaldkondades, kriisiabi kogumahuks oli 25 miljonit eurot. Muusikaprogrammide jaoks oli kaks taotlusvooru, millest üks oli “Kultuuriministeeriumilt toetust seni mitte saanud kontserdikorraldajad, kollektiivid, esitajad ja tugiteenused”. Pean oluliseks, et kriisiabi jõuab ka eraõiguslike organisatsioonideni, kel siiani ministeeriumiga suhe puudus. See on märgiline. Tajume oma valdkonnas paremini kui kunagi varem, kui väga me üksteisest sõltume, ja ma loodan, et see olukord viib lõpuks põhjaliku väärtusahela kaardistamiseni meie valdkonnas. Et selle tulemusena näeme sama süsteemi osadena nii sisuloojaid kui ka selle valdkonna ettevõtteid ja tugiteenuseid.

Loodan, et kriisi tulemusena loome parema süsteemi, kus on vähem mõrasid ja hall-alasid.

Iga kriis teeb ka oma korrektuurid. Võib-olla toimubki mõningane ressursside ümberpaigutumine, see ei ole ilmtingimata halb.

Milliseid uusi trende ja suundi näed kultuurisektoris tekkimas?

Valdkondade ja distsipliinide ülene jätkusuutlik solidaarsus ning mõtteviis, et kui kolleegil läheb hästi, läheb ka mul paremini, tagab selle, et tulevikus on kogu kultuurisektor tervikuna tugevam. Näen rohkem koostööd, mõistmist ja ausat kogemuste jagamist. Tõeline väärtus muutub selgemini nähtavaks. Vastutulelikkus, paindlikkus, avatus koostööks ja head ideed osutuvad olulisemaks kui eelnevad privileegid.

Kuulen organisatsioone ja tegijaid rääkimas rohkem uute teadmiste omandamisest. Muutuste aeg nõuab uusi oskusi juhtimises, finantsis, õigusküsimustes, turunduses, kommunikatsioonis ja tehnoloogiate kasutuses. Sügav valdkonna tundmine ei kaota väärtust, aga muud pädevused peavad seda toetama. Kultuuriorganisatsiooni visiooni ja eesmärkide paigutamine toimivasse finantsraamistikku, nii et kunstiline taotlus ei läheks kaotsi, on suur väljakutse ja pidev loovuse ning distsipliini tasakaalu otsimine ka rahulikul ajal. Hädavajalik on nüüd ka oskus muutusi juhtida ja julgus harjumustest lahti lasta.

Osa uuest ja paremast süsteemist on see, et loomevaldkond ajab selja sirgu ning juhib ise vastutustundlikult ja nutikalt oma tulevikku. Et oleme enesekindlad väärtuses, mida loome, süstime optimismi ja loome sisukaid lahendusi.