Koroonakriis on poliitiliste liidrite tuleproov. Demokraatlikus maailmas jälgitakse ärevusega, kes jäävad peale: kas põhimõttekindlad empaatilised kommunikaatorid või hetkes elavad alfaisastest populistid?
Pandeemiad ja globaalsed konfliktid on varemgi ilmamuna räsinud, kuid mitte ühelgi varasemal kriisihetkel pole inimkond tervikuna elanud nii turvalises heaolus nagu praegu. Viimasest kontinente raputanud suurest sõjast on möödas kolm inimpõlve. Ja kuigi maailma elanikkond on viimase poole sajandi jooksul olnud kiires kasvutrendis, suudab enamik riike oma kodanike toitmise ja kaitsmisega hakkama saada nii, et nende elukvaliteet üha tõuseb.
Mõned aastad tagasi üllatusin, kui üks Tartu Ülikooli suveülikoolis käinud USA tudeng küsis, miks Lääne-Euroopas räägitakse julgeolekust vaid sotsiaalse turvalisuse kaudu. Tegelikult on see mõistetav. Pikk rahuperiood ja üldise heaolu rekordiline kasv on taandanud inimestes hirmu elu segipöörava tundmatuse ees. Terroriteod ja looduskatastroofid pole võrreldavad maailmasõjast meenuva massivägivalla, majandusliku kaose ja lootusetusega tuleviku ees.
Peale ajatu autoriteediga Briti kuninganna Elizabeth II (94) on kõik läänemaailma poliitilised liidrid sündinud pärast teist maailmasõda. Austria kantsler Sebastian Kurz (33), Soome peaminister Sanna Marin (34) ja Uus-Meremaa peaminister Jacenda Ardern (39) on aga hoopis millenniaalid, kes täiskasvanuikka jõudsid alles 21. sajandi künnisel. Nende eakaaslased domineerivad nii kohalikes kui ka globaalsetes sotsiaalsetes netivõrgustikes ja nende endi tänapäevane suhtlusstiil on juba muutnud poliitikategemist ja poliitikuks olemist.
Koroonapandeemia-aegsete poliitiliste liidrite pealaval on üheks säravaimaks täheks tõusnud Uus-Meremaa peaminister Jacenda Ardern, kes oma empaatiavõime ja selge sõnaga on ka kõige keerulisemas olukorras magedat populismi vältida suutnud. Ta pole patroniseeriv jutlustaja, nagu näeme liiga paljude teiste tühisõnaliste ja paatoslike liidrite juures. Selle asemel lubab ta meil näha loomulikku, päris inimest, kes hingab oma inimestega ühte õhku ja julgeb olla tema ise.
Kaasaaegse kommunikatsiooni nippe oskuslikult valdav Ardern on leidnud oma rahva seas suure toetuse. Tema esinemised või Facebook Live’i ülekanded kodust on vahetud, kuid informatiivsed. Noore ema vahedat empaatilist eneseväljendusviisi mõistetakse ja talle elatakse kaasa (Ardern sünnitas tütre peaministrina kaks aastat tagasi). Uus-Meremaa rakendas koroonapandeemia vastu väga ranged meetmed, kuid seda kommunikeeriti inimestele selgelt ja usaldusttekitavalt.
Selle tasuks oli rahva toetus. Teda hinnatakse Uus-Meremaa kõigist varasematest peaministritest (Ardern on saareriigi 40. peaminister) kõige kõrgemalt ja tema juhitud tööliserakonna toetus ületab 50 protsendi piiri.
Antud juhul ei ole niivõrd oluline see, millised on Arderni poliitilised vaated ja seisukohad.
Oluline on viis, kuidas poliitiline liider kriisis käitub ja mis motiveerib tema tegevust, mis on tema isiklik agenda ja kui järjekindel ta oma põhimõtetes on.
Piirangute kehtestamise võimu juures ja suurt populaarsust omades on alati oht kaotada tunnetus reaalsusega. Ardern on selle vastutusega siiani hästi hakkama saanud.
Demokratlikus maailmas on mitmeid näiteid, kuidas viimastel aastatel on tipp-poliitikas edukalt läbi löönud alfaisastest populistid, nagu neid on ühiselt nimetanud Eesti Panga endine president Ardo Hansson: USA president Donald Trump (73), Brasiilia president Jair Bolsonaro (65), Ungari peaminister Viktor Orban (56) või Suurbritannia peaminister Boris Johnson (55). Ka nemad oskavad sotsiaalmeediat kasutades suurepäraselt sõnumeid levitada ja oma valija ootustele paindlikult samme seades vastata.
Kriis on aga paljastanud selliste liidrite peamise nõrkuse: nendest ei kiirga juhtimise kvaliteeti, tõsidust ja kainust, mis viitaks kogu riigile olulistele strateegilistele eesmärkidele ja kõrgemale huvile kui üksnes enda poliitilise mina kehtestamine. Kas seda saab neile ette heita? Kindlasti mitte seni, kuni demokraatlikud institutsioonid suudavad populismilainele vastu pidada. Ungaris on enam kui 50-protsendiline toetus ühele erakonnale juba murendanud demokraatliku korra põhimõtteid koguni tasemeni, mil mõttekoja Freedom House hinnangul on Ungarit raske pidada demokraatiaks. See on ohumärk, sest viimase kümnendiga on kogu maailmas demokraatlikud riigid ja väärtused olnud püsivas langustrendis.
Prantsusmaa kaasaja tuntuima kirjaniku Michel Houellebecqi meelest koroonapandeemia maailma märkimisväärselt ei muuda, kuid teeb selle kurjemaks ja ohtlikumaks. Demokraatlike riikide hulgas tekib seejuures väga põhimõtteline küsimus: kuidas siit edasi? Millised rollid jaotatakse pärast kriisi lõppu poliitiliste liidrite vahel ning kes kujunevad iidoliteks ja kes taanduvad tagaritta? Sellest sõltub otseselt ka demokraatlike riikide ühtse vastupanuvõime tugevus autoritaarsele survele, mida eeskätt sümboliseerib globaalse liidri rolli ihkav Hiina.
Minu soovitus on hoida pöialt nendele liidritele, kes suudavad jääda oma põhimõtetele kindlaks, on empaatilised, oskavad keeruka olukorra selgelt lahti seletada ning on oma rahvale usutavad ja rahvusvaheliselt kaasavad liidrid.
Paremat tulevikku loovad poliitikutest sillaehitajad kui müürirajajad.
Maailma võimalik sulgumine rahvuslikku egoismi viib paratamatult uute katastroofideni. Eesti valus kogemus 1930ndatest aastatest kinnitab, et üksnes karismaatilistest liidritest ei piisa. Kui pelgalt isikukeskne juhtimine lämmatab demokraatliku õigusriigi alustalad ning kui seeläbi killuneb demokraatlike riikide koostöövõime ja vastastikune usaldus, siis võib tulevane kriis meid väga valusalt räsida.
Kriisiaegse Eesti sisepoliitika võrrelduna kasvõi Soome või Uus-Meremaaga on kahjuks väga vähe inspireeriv. Ühisosa kasvatamise asemel ühiskonda pigem polariseeriv ja sildade asemel müüre ehitav valitsus ei loo meile turvalist ega julgetele ideedele avatud tulevikku. Peamine põhjus – Eesti poliitilisel pealaval on kõik korraga kõrvalosatäitjad. Liider lihtsalt puudub. Kauaks see nii jääb ja kes võtab lõpuks peaosa enda kanda? Üleilmselt kaasaegse digiriigi kuvandiga Eestile oleks parim, kui selles mõõduvõtus jääks peale empaatiline kommunikaator.
Marko Mihkelson
Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (82)
