Rein Veidemann: Eesti kirjandusteadvus – kujunemine, lõhang ja killud

Foto: Shutterstock.com.

Mõistan ja tunnen kaasa, kui paljudel läheb keel sõlme, öeldes “kirjandusteadvus”. “Teadvuse” endaga on asi lihtsam: teadvusel inimene võtab vastu ümbritsevat, suudab selles orienteeruda ja ennast tegelikkusega suhestada. Viimasel juhul on kõneks minapilt ja eneseteadvus. Kuid kõik see omakorda leiab aset kultuuris, mis paljuski mõjutab või koguni määrab meie käitumise (näiteks erinevad kultuurimustrid).

Kirjandus on kultuuri üks osiseid, elades keeles, “toitudes” keelest ning kujundite abil taasluues seda keelt. Kirjandus on kujundkeel. Omal ajal öeldigi kirjanduse kohta, et see on sõnakunst.

Kirjandusteadvus on loetud raamatud, aga sinna juurde tingimata ka see, kuidas nad seostuvad aja, ühiskonna ning lugeja maailmakäsitusega; kas ja mille poolest ollakse rikkamad nii teadmistelt kui ka emotsioonidelt. Teadvuse puhul rõhutatakse selle struktuursust, hierarhiaid (miski osa on olulisem teisest), aga ka teljestatust. Kirjandusteadvuse teljeks on kaanon, mis on avatud struktuur. Kirjandusliku kogumi kasvades ja laienedes midagi sinna lisandub, mingi tükk langeb (ajutiselt) välja. Nõnda kujunevad kirjanduse peavool (klassikalised või tüvitekstid) ja äärealad, mis on omavahel mõnikord lausa konfliktses dialoogis.

Aga kõik see ei juhtu iseenesest. Kirjasõna väärtustavates kultuurides, kus lugemine peab juhatama mõistmisele, mõistmine omakorda põhjendama tegusid, on kirjandusteadvuse sünnikoduks kool. Nii et kirjandusteadvus eeldab ka vastavat kirjandusharidust. Suulise kultuuri valitsemise aegu, enne talurahvakoolide võrgustiku kujunemist 17.–18. sajandil, käis siinmail kirjandushariduse omandamine rehetubade videvikus põlvest põlve regilaulude laulmise, muinaslugude jutustamise ning peeru- või küünlavalgel katekismuste ettelugemisega. Seejärel tulid kalendrid ning nende “sabad”, kus õpetuste kõrval lahutati ka lugejate-kuulajate meelt, edasi järgnes valgustatud saksa pastorite jutulooming, Otto Wilhelm Masingu “Maarahva nädalaleht” ja Johann Voldemar Jannseni “Sõnumitooja”, Pärnu Postimees, 1864. aastast Eesti Postimees isa-Jannseni ja end “paberinirgiks” kutsuva tütre Lydia Jannseni kokku kirjutatud “Jututoaga”.

Sel viisil kujunenud esmast kirjandusharidust kroonib Carl Robert Jakobsoni “Kooli Lugemise Raamat” (kolm osa, 1867–1876), millest esimene ilmus neljakümne aasta jooksul viieteistkümnes trükis, mitmetuhandelises tiraažis! Koidula tuntus ja tähelend luuletajana saigi alguse Jakobsoni lugemikust. Koidula luulekogud “Vainulilled” (1866) ja “Emajõe ööbik” (1867) ilmusid veel anonüümselt. Nii kirjutab Fr. R. Kreutzwald G. Schultz-Bertramile, et viimati mainitud teose autoriks on “keegi noor tütarlaps (kuuldavasti Eesti Postimehe tütar)”. C. R. Jakobson oli “Vainulillede” mitmed luuletused oma lugemisõpikus ära trükkinud, teiste hulgas nüüdseks ammugi krestomaatilisteks kujunenud “Eesti muld ja Eesti süda”, “Miks sa nutad?”, “Sind surmani” ja “Mu isamaa on minu arm”.

Kui Jakobson küsib isa-Jannsenilt luba nende luuletuste äratrükkimiseks, siis pakub ta isiku varjamiseks autorinimeks Koidula. Jannsen vastab seepeale, et “Vainulilled” ilmus üksnes tema pealekäimisel. Tütar Lydia kahtlevat aga, kas Jakobsoni pakutud nimi mitte liiga ilus pole. Pealegi ei mõtlevat “noor tütarlaps “luuletaja” aunime peale”, aga laskvat oma isa kaudu siiski tänada Jakobsoni kirjaneitsile osutatud au eest. Nii need luuletused ilmuvadki L. Koidula autorlusel ja kohe seepeale hakkab ka Lydia ise Eesti Postimehe “Jututoas” autorimena kasutama L.K.-d ning teisi selle variante. Muide, Jakobsoni lugemikus avaldab koostaja ka omaenda luuletusi, võttes varjunimeks C. R. Linnutaja.

20. sajandi esimeste kümnendite kirjandusharidus koolis toetus peamiselt Pärnu-lähedasest Sauga vallast pärit kirjandusloolase, koolikirjaniku ja pedagoogi Mihkel Kampmanni (1867–1943) (1936. aastast alates Kampmaa) neljaköitelisele “Eesti kirjandusloo peajoontele” (1912, 1913, 1923, 1936). Eelloona sellele on võetav “Eesti vanem ilukirjandus: üleminek vaimuliku kirjanduse valitsusest Eesti algupärasele rahvuslikule ilukirjandusele” (1908).

Kampmaa arendab oma esimese “Kooli Lugemiseraamatu I–II” (1905–1907) vastavalt emakeelse kooli nõuetele viieosaliseks “Eesti lugemikuks” (1924–1925). Laialdase leviku pälvib ka tema “Uus aabits” (1929). Kampmaa kirjandusmõistmise eeskujuks oli võrdlev-ajaloolise kirjandusuurimise rajaja, taanlane Georg Brandes (1842–1947), kellelt Kampmaa laenas kirjanduse periodiseerimise aluse, milleks olid kirjanduslikud voolud (valgustus, sentimentalism, romantism, realism ning nende teisendused-edasiarendused).

Kuna Brandes on avaldanud mõju ka Noor-Eesti kirjandusmõistmisele ja Gustav Suits tundis Brandest isiklikult, olles temaga kirjavahetuseski, siis

võib piltlikult öelda, et vaimukultuurilt oleme Martin Lutheri pärijad, seejuures saksastumata, aga kirjandushariduselt Georg Brandese õpilased.

Võime küll täheldada Kampmaa eklektilisust, alalhoidlikkust, kirjanduses rahvusliku angažeerituse eelistamist esteetilisusele, ent tervikuna võttes – see kirjandusharidus, mida 20. sajandi esimesel poolel eestlased koolist kaasa said, teenis järjepidevust ning oli süsteemne ehk aste-astmeline, seostatud ja põimitud.

Ning omakorda, kirjandusõpetajad, kes seda sidusat hariduskäsitust jätkasid nii 1930ndate aastate eesti koolis kui ka – kui neil õnnestus ellu jääda ning õpetajaametit jätkata sõjajärgsetel kümnenditel – Nõukogude Eesti koolis. Neid kunagisi eestiaegseid õpilasi võeti nõukogude koolis ühtlasi eestiaegsete õpetajatena. Nimetan siin tuntumatest Kalju Lehte, Nikolai Remmelit, Vello Saaget, Aarne Vinkelit, Villem Alttoad. Kindlasti on see nimekiri märksa pikem ja paljud tänased eakad eestlased võivad nimetada omaenda kirjandusõpetajaid, kes tekitasid neis mitte ainult raamatuarmastuse, vaid andsid tervikliku ettekujutuse eesti kirjanduskultuurist. Minagi võlgnen kirjandusloolises mõistmises väga palju Villem Alttoale ja Aarne Vinkelile, aga ka kitsenenud aegade kiuste kirjandusloome järjepidevuspõhimõtet alles hoida püüdnud ning kirjandust protsessina õpetanud Harald Peebule, Karl Murule ja Maie Kaldale.

Ometi, vähemalt kaks põlvkonda, kuhu ühte neist, pärast sõda sündinute põlvkonda kuulun ka ise, sai Nõukogude Eesti kooli kirjandustundides käibel olnud õpikute-lugemike kaudu köndistatud ja ideoloogiliselt lagastatud eesti kirjandusloo. Olen aastatel 1949–1964 ilmunud erinevais trükis ja erinevatele astmetele mõeldud kirjandusõpikuid uuesti läbi vaadanud – mu enda kooliaeg langes ajavahemikku 1954–1965 – ja leidnud end kahelt tundmuselt.

Esiteks, tegemist oli kohutava lõhkamistööga. Kunstnikke ja muusikuid tabanud repressioone aastatel 1940–1953 on ajaloolased Toomas Karjahärm ja Helle-Mai Luts 2005. aastal ilmunud asjaomases uurimuses liigitanud kultuurigenotsiidiks; lisaks on Karjahärm koos Väino Sirgiga kirjutanud ka põhjaliku ülevaate eesti haritlaskonna kohanemisest ja vastupanust aastatel 1940–1987. Kahel sõjajärgsel aastakümnel koostatud kirjandusõpikutes olid eesti kirjandusloost välja lõigatud terved peatükid ning kirjanikud. Halastuse olid leidnud üksnes rahvaluule, eesti kirjandusklassikutest Peterson, Faehlmann, Kreutzwald, Koidula, Liiv, Peterson-Särgava, Vilde, Bornhöhe, Luts  ja Tammsaare – nendegi loomingust näited, mis kas toetasid lepitamatut klassivõitlust või piirdusid realistliku elupildistusega. 1950ndate aastate algul ilmunud õpik-lugemikes oli ühtede kaante vahel eesti ja vene kirjandus!

Mitmete õpikute tiitellehelt vaatab vastu toimetaja ning autorina 1952. aastast ENSV TA Keele ja Kirjanduse Instituudis töötanud ning kaks aastakümmet (1968–1988) instituuti juhtinud Endel Sõgla nimi. Kui Friedebert Tuglast, keda ümbritseb toonastes õpikutes tumm vaikus (Gustav Suitsu ja Noort-Eestit saadavad vähemalt süüdistused dekadentsis ja reaktsioonilisuses, aga nimetamisi on nad olemas), peeti 1930ndatel aastatel eesti kirjanduse paavstiks ja eesti kriitika Martin Lutheriks, siis  nõukogudeaegsete kirjandusõpikute autor ning viieköitelise “Eesti kirjanduse ajaloo” (1965–1991) esimeste köidete peatoimetajana tegutsenud Endel Sõgel väärib tiitlit – “eesti kirjanduse poliitkomissar”.

Teine tundmus, mis seostub täna juba elu näitelavalt lahkunud või lahkumas põlvkondadele 1950ndate aastate algul osaks saanud vaimse köndistamisega, on kahetine. Ühelt poolt on see noorpõlvetrauma. Kui palju aega elust on hiljem kulunud kirjanduslikule järeleaitamistööle, kirjandushariduses jäetud tühikute täitmisele! Kildudeks purunenud-purustatud kirjandusteadvuse kokkuliimimine, mis algas ettevaatlikult 1960ndatel aastatel ning võttis sihiteadliku suuna  4. detsembril 1987. aastal Karl Ristikivi 75. sünniaastapäevale pühendatud konverentsil ning sellele järgnenud 28.–29. novembril 1988 välismaise eesti kirjanduse konverentsil – mõlemaid pean eesti suveräänse kirjandusuurimise eneseleidmise tähtsündmusteks – kulmineerus alles uue aastatuhande algul, tähisteks mammutmahus ilmunud “Eesti kirjandus paguluses XX sajandil (2008, toimetanud Piret Kruuspere), Cornelius Hasselblatti “Eesti kirjanduse ajalugu” (saksa k. 2006, eesti k. 2016), Tiit Hennoste “Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul” (2016) ning Jaan Unduski “Eesti kirjanike ilmavaatest” (2016).

Kuid selle kokkuliimimise jäljed on näha meie kirjandus- ja laiemalt kultuuriteadvuses otsekui mõõga-armid kahevõitlejate palgeil. Sidusat ning teljestatud kirjandusõpet viljeldakse minu kogemuse kohaselt eesti koolis õpetajate endi heast tahtest. Kirjandustunnid on kokku kuivanud, kirjandikirjutamise traditsioon minevikku vajunud. Kirjandushariduse keset iseloomustab modernismi- ja tõejärgses vabadustuhinas tähenduslik paljusus.

Missugused on need teosed, mille üle koos suudetakse veel arutleda? Igaühel on oma kirjandus.

“Eesti kirjandus” üldmõistena koosneb paljude orvastunud allkirjanduste summast. Aga seda, missugused muutused on aset leidnud eesti keele ja kirjanduseõpetuses (aluseks üldhariduskooli õppekavad 1917–2014), võib lugeda Tallinna Ülikoolis 2014. aastal kaitstud Katrin Kalamees-Ruubeli doktoritööst.

Lõpetan ülalmainitud kahetise tundmuse lohutusliku ja lootusrikka poolega. Kõigil sõjajärgseil kümnendeil säilis õppekeelena eesti keel. Keskhariduse saamiseks tuli läbida üksteist klassi (vene koolid piirdusid kümnega). Stalinismi kõrgajal, 1950. aastal ilmunud “Kirjanduse õpik-lugemik V klassile” algab küll Lenini-Stalini portreede ning vene rahvalauluga, mis olevat üles kirjutatud Kirovi oblastist pärit “kolhoositalunaise” (sic!) T. Dolguševa suust, aga sealt leiame ometi ka ajaloolase Harri Moora ülevaate “Muistse Eesti linnustest” ja Debora Vaarandi kirjutatud portree Lydia Koidulast kui “eestlaste rahvusliku enesetunde tõstjast”, mida kroonib Koidula luuletus “Mu isamaa on minu arm”. 1947. aasta üldlaulupeol laulsid segakoorid seda eesti südameluuletust Gustav Ernesaksa viisistatult, mitte aga enam 1950. aasta laulupeol.

Ja veel: enne kui Hurt ning Jannsen kirikumeestena sõimu alla satuvad, leiame ometi 1949. aastal ilmunud “Kirjandusloolisest lugemikust VIII klassile” katkendi Jakob Hurda manifestist “Paar palvet eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”.

Siinkohal tahaks korrata kolme lõpusalmi Artur Alliksaare ühest kaunimast luuletusest “Kuskil ajajõe taga”:

Sööstan põlevail sillul,
kannul mõõkade helk.
Jäävad eludest killud,
kuid on kadunud pelg.
   
Pole põhjust meil kurta,
et meid lämmatab äng,
kuni südant ei murta,
kuni veetleb meid mäng

Laiub surm nagu lävi
läbi hommikuao.
Aga mälu ei hävi,
sest et olnu ei kao.

Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (63)