Kuigi päriselu ja reaalmajandus olid aprillis peaaegu kõikjal maailmas alalhoiurežiimil, näitasid aktsiaturud pärast veebruari ja märtsi järsku langust uhket kasvu. Maailma suurimate ettevõtete väärtust mõõtev MSCI indeks tõusis kuuga 11,1%. Sarnase tõusu tegid läbi ka Baltimaade börsid. Kui varasemates turutsüklites on need börsid reageerinud rahvusvaheliste turgude meeleolumuutustele nii languse, kuid esmajoones tõusufaasis mõningase viivitusega, siis seekord on olnud kohalik väärtpaberiturg suuremate turgudega peaaegu täielikus sünkroonis. See ilmestab praeguse kriisi üleilmset laadi: viirus levis kiiresti üle riigipiiride.
Samuti olid peaaegu kõik turud ja varaklassid enne kriisi hinnastatud täiusliku tuleviku ootuste alusel, ent see oli suuresti keskpankade varade hindu üles puhunud rahapoliitika tagajärg.
Kuidas ja millal majandus elavneb, ei oska veel keegi täpselt ennustada. Mõni piirkond ja majandussektor taastub kiiremini kui teine, kuid juba on selge see, et need (nii riigid, ettevõtted kui ka perekonnad), kes olid kogunud reserve, elavad kriisi kergemini üle.
Väärtpaberiturud olid aprilli lõpuks suure osa kaotusest tagasi teeninud. Siiski peegeldas see pigem ootusi maailma suurriikide raha- ja eelarvepoliitika lühiajalistele mõjudele kui maailmamajanduse pikaajalisele väljavaatele.
Nüüdisaja majandus ja kogu ühiskond on olnud keskendunud tõhususe tagaajamisele. Tõhusust otsiti kõikjalt, näiteks minimeerisid ettevõtted laoseise ja riikide tervishoiusüsteemid voodikohti. Finantsmaailmas tähendas see ka seda, et ettevõtted vähendasid aktsiate tagasiostu programmide kaudu „kallist“ omakapitali ja kasutasid võimalikult palju „odavat“ laenuraha.
Kui keskpangad ja valitsused silusid igat väiksemat tagasilööki, siis ainult „rumalad“ muretsesid keskmisest halvema stsenaariumi realiseerumise pärast.
Meie igapäevaelu tabanud šokk näitas aga, et tõhusus võib vahel osutuda ohtlikuks, lausa fataalseks.
Muide, loodus ei aja tõhusust taga. Evolutsioon on tõestanud varude kogumise vajadust: ellu on jäänud ainult need liigid, kes on suutnud elada üle erakorraliselt rasked ajad. Kahjuks on aga praegune ühiskonnakorraldus võtnud sihiks vähendada isiklikku vastutust. Ma ei ole kollektiivse tegevuse ja koordineerimise vastu, kuid see ei peaks kahandama iga inimese enda vastutust.
Kohanemine muutunud oludega
Eestis on majapidamistel hoiuseid Eesti keskpanga andmetel ligikaudu 8 miljardi euro väärtuses, ent need jagunevad väga ebaühtlaselt: 40% perede hoiuse väärtus on alla 1000 euro. See võib muuta paljude inimeste jaoks töö kaotamise korral igapäevakulude katmise üsna kiiresti raskeks.
Kahtlustan, et väikesed säästud ei ole mitte niivõrd madalate sissetulekute, kuivõrd valikute ja vastutuse küsimus. Eelmise aasta kevadel USA keskpanga korraldatud sarnasest uuringust selgus, et umbes 40% ameeriklastel ei ole piisavalt varusid, et saada hakkama 400-dollarise erakorralise kuluga. Seejuures on USA sisemajanduse koguprodukt inimese kohta 58 000 eurot, ent Eestis on sama näitaja 21 000 eurot.
Ma ei usu, et pärast erakorralise olukorra lõppu naaseb majandus ja muu elu kiiresti endise rütmi ja mahu juurde. Võib-olla tähistatakse algul piirangute kaotamist ja tehakse mõni emotsionaalne ost. Tõenäoliselt saavad aga väga paljud aru, et nende säästud, mis on nüüdseks tõenäoliselt ära kulunud, ei olnud juba enne kriisi piisavad, ega taha tulevikus uuesti samasse seisu sattuda.
Arvan, et esimesena näeme inimeste (tarbijate) käitumise muutust – ettevõtetel võtab kohanemine rohkem aega. Paljud ettevõtted ei suudagi kohaneda ja nende asemele sünnivad uued. Suur küsimärk on lisaks see, kuidas reageerib avalik sektor, ja sellel on erasektorile suur mõju. Ma kahtlustan, et paljud riigid on valinud juba ammu raha- ja eelarvepoliitiliselt sellise kursi, millelt on raske tagasi pöörata ka siis, kui nad seda väga tahaksid.
Ehkki väga suur osa investoritest muretseb euroala tulevikuväljavaadete pärast, pean mina ennast pigem eurooptimistiks. Ma usun, et euroala tugev külg on niinimetatud tsentri nõrkus ja kõva käega liidri puudumine. Keegi ei suuda suruda läbi totaalset rumalust ja liikmesriigid peavad otsima kompromisse, mis pole kõige paremad, kuid ka mitte kõige halvemad.
Keerulistele küsimustele ei ole lihtsaid vastuseid. Neid üritavad praegu leida nii need inimesed, kes on töö kaotanud, need ettevõtted, kelle tooteid ja teenuseid vähem tarbitakse, kui ka valitsused ja keskpangad, kes peavad kahandama riske elanike tervisele ja majandusele. Tihti on just suuri proovikive täis olukorrad need, mis panevad pingutama ja arenema ning loodetavasti nii riike, ettevõtteid kui ka üksikisikuid rohkem ka oma isikliku vastutuse peale mõtlema.
