Eduard Vilde. Krimmi pinnal. “Need vanad reisikirjad”

Illustratsioon Romulus Tiituse ja Elem Treieri ühisest väljaandest aastast 1976 "Lõbus Vilde", väljaandja kirjastus "Kunst” Tallinnas.

“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.

Jätkame rubriiki Eduard Vilde kirjadega, mis seekord viivad meid koos saksa mennoniitide ja tatarlastega rongireisile mööda Krimmi maastikke. Vilde reisis Krimmis aastal 1904.

Rong jalutab lõuna poole, ikka enam lõuna poole. Kodumaal olid puud-põõsad juba raagus, hilise sügise pilti pakub loodus ka Kesk-Venemaal kuni Orjollini, sest septembri viimane pool on käes. Kurski kubermangus märkan aga juba muutust. Puud leegitsevad veel täies kulla- ja purpuriehtes, tagaseinaks on neile sügavrohelised orase põllud või pigimustad künnimaad. Üle öö on õhk läinud soojaks, pehmeks, peaaegu suviseks. Ja kui olen veel mõnisada versta kaugemale jõudnud, hakkan nägema poolhaljaid puusalku ja päris rohelisi põõsaid. Ja ilm soojeneb veelgi suvisemaks.

Juba hakkan aimu saama Venemaa steppidest. Metsi ei näe silm ammugi enam, ka metsatukki, puiestikke, aedu ei kerki enam silmaringi ulatusel nähtavale – kõik, mida näen, on ääretu ja piiritu lagendik – tühi ja paljas ja sile nagu suikuv merepind. Ainust vaheldust pakuvad pilgule siin ja seal need kobarad mutimullahunnikuid, mida kutsutakse küladeks.

Suurem või väiksem sari halle savionnikesi viltuvajunud ustega, kassisilma-suuruste akendega. Eemalt vaadates ei saa aru, kuidas mahuvad täiskasvanud inimesed neisse sisse pugema. Küünide ja aitade okstest põimitud seinad ning õlest katused, mis sorakil ja ripakil, ulatuvad peaaegu maani. Hurtsikute vahel asetsevad määratu suured põhuvirnad, mis ümbritsevad nagu valged raugajuuksed küla murehalli nägu. Ja siis see loendamatu hulk kuuetiivalisi purjedeta pukkveskeid! Need toovad elu surnud maalisse, tuhmilt hauduva rõhutud rahu sisse. Nagu naljakiir, nagu naeratusekuma lendab küla kurva näo üle. Need kuue ja kaheksa tiivaga veskikesed käivad nii lapselik-teraselt, nii lapselik-väledasti, nii pentsiku rutuga, et silm ja süda tunnevad naljataolist lõbu. Neid tuuleveskeid on iga küla juures vähemalt pool tosinat, mõne suurema küla juures lugesin neid 15 kuni 18. Kaheksatiivalisi on vähe, kuuetiivalised on harilikud, neljatiivalisi ei näinudki. Äkitselt nendele silma lüües on su meelest, nagu näeksid künkal siputavat suuri ämblikke või sipelgaid, jalad ülespoole.

Siin ja seal pekstakse lageda taeva all, küla serval, rehte. Tüdrukud ja poisid tõstavad virgalt varta. Teised hanguvad põhku virna.

Ja nende viletsate külade ja nende nadiste inimeste ümber – mäherdune õnnistatud viljamaa! Pigimust sitke huumus – selge must kuld!

Rong peatub. Inimesi väljub ja tuleb sisse. Sisse tuleb ka neid, kes ei puudu peaaegu üheski Venemaa jaamas.

Esimene on suure habemega vanamees, kes kannab lahtise kaanega laegast kaelas; kaanele on laotud ridamisi vaskraha. Vanamees peab väikese kõne, millest järeldub, et ta korjab raha kiriku heaks, mida sinna ja sinna jumala auks tahetakse ehitada. Mõni annab, mõni ei anna.

Vanamehele järgneb kõrge mütsiga, musta räti ja rüüga nunn, kes kogub raha samuti ühe kiriku või kloostri jaoks. Ühed annavad, teised ei anna.

Siis aga tulevad need, kes korjavad iseenda heaks kopikaid. Kolm-neli kerjajat üksteise järel. Ühed on tõesti, teised silmakirjaks vigased; ühed on vanad, teised noored. Nende seas on mehi, naisi, lapsi – iseäranis rohkesti lapsi. Jalad on neil paljad, näod räpased, narud katavad nende keha. Nende seas on nägusid, mis usaldust ei ärata, on ka nägusid, millest karjub nälg välja – närvi, õgiv nälg.

Ja kuna nad leiba, tükikest leiba anudes oma himutsevad käed reisijate poole sirutavad – enamasti asjata –, pööran ma oma imestlevad silmad nende määratute kotivirnade poole, mis tõusevad siin õnnistatud viljamaal raudteejaamade esistel taeva poole ja mis täis on tuubitud leiba – leiba – leiba!…

Et olin aegamööda jõudnud 45. laiusekraadini, seda hakkasin muu seas märkama viinamarjadest, mida nägin oma kaasreisijaid nosivat. Viinamarjade kõrvale ilmusid arbuusid. Nende saak oli Venemaal tänavu olnud vähene, nii et neid alles Krimmis esimest korda silmasin. Küsisin naabreilt nii ühe kui teise kauba hinda ja kuulsin, et nad viinamarjade eest jaamade esisel maksnud 8 kopikat naelast, arbuuside eest aga 5 kop. tükist. See põhjamaalase mõistele nii üpris odav hind meelitas muidugi mindki ostma. Aga minult kui võõralt – teadmata, millest mind sellena ära tunti, kas keelest, riietest või näost –, minult võeti viinamarjade naelast juba 10, ja alles hiljemini Simferoopoli turul võisin neid osta 15 kop. oka, s. o. 3 naela.

Rong aga traavib lõuna poole, ikka enam suve poole. Juba hakkan higitsema ja heidan kuue taoti seljast. Kalender näitab 27. septembrit, aga päeva-ajal on väljas veel 18 kraadi sooja. Suveaimdused elustavad mu laisalt tuksuvat põhjamaa südant.

Inimesed muutuvad mustemaks, muutuvad ilusamaks. Valge vere asemel must. Laiade, loperguste, töntside nägude asemel kitsamad, peenemad, elavamad.

Ma näen ilusaid silmi, ilusaid ninasid, sihvakaid kehasid – ka lihtrahva hulgas, ka venelaste seas. Ma näen lopsakaid mustjaid juukseid naisterahvail ja tihedaid mustjaid habemeid meestel. Nende liikumised on väledamad, närvilikumad, neil mustjail silmadel on soem, välkuvam läige. Ka riide moed muutuvad osalt: venelaste hulka ilmuvad tatarid oma mustade kruusi kujuliste nahkmütsidega, oma värvikate vööde ja laiade pükstega. Ainult mehed sõidavad; tatari naisterahvast ei saa raudteerongis naljalt näha. Naine on tataril ainuke kodune loom, kellel pole välise maailmaga midagi tegemist.

Melitoopol jäi selja taha, kui pimedaks hakkas minema. Tšongari jaamast edasi sõites surusin näo sagedasti käte vahel vastu mustavat aknaruutu, sest me lähenesime, nagu nägin kaardilt, merele. See oli küll ainult Mädameri (Sivašš), Aasovi mere kitsas, sügavasti maa sisse lõikav lahkharu, aga ta oli ometi meri, ja ma polnud merd mitu kuud enam näinud. Igavene sõit üle ääretu ning piiritu mandri oli mu rinna täitnud igatsusega suure, heljuva vee järele.

Paraku ei pakkunud Sivašš mulle nii kosutavat vaadet, nagu olin oodanud, seda vähem, et silm öise pimeduse pärast ei küündinud kuigi kaugele, ehk ma küll vaguni platvormile välja olin astunud. Sivaši merekäär on siin ainult suure jõe laiune; raudtee käib vee sisse ehitatud kitsast tammi ja mitte liiga pikka silda mööda temast üle. Paremal ja pahemal käel vilkus pimedusse kaduv madal veepeegel, mida rongi ja tee ääres seisvate laternate tuled värisevate tondiliste tulejugadega veidi valgustasid.

Taganaši jaamast astus meie vagunisse vanaldane abielupaar, kes äratas minu huvi. Nende näojoontest oli kerge järeldada, et nad pole venelased, tatrid ammugi mitte, ennem juba haritud eestlased. Nad olid maainimeste moodi, aga väga korralikult ning jõukalt riietunud; nende näod ja kogu välimus avaldasid heal järjel ning põlvel elavaid inimesi. Asjata püüdsin kuulata, mis keelt nad teineteisega kõnelevad, sest nad sosistasid ainult. Korraga tuli mulle meelde, et siin ümbruses on saksa asundusi, ja ma tegin nendega selles keeles juttu. Veidi imestades vaatasid mõlemad minu peale, enne kui nad mulle ladusas saksa keeles vastasid.

Ma sain neilt nüüd varsti kuulda, et nad on saksa asunikud Perekopi maakonnast ning usundilt mennoniidid. Kae talupoegi – mõtlesin iseeneses –, sõidavad teises klassis nagu mõisnikud! Mulle poleks seda mõtet tulnud, kui oleksin teadnud, et Krimmi sakslased, ja nende seas iseäranis mennoniidid, nii rikkad on, nagu pärast kuulsin. Minu huvi vanaldase abielupaari kohta oli seda suurem, et ma esimest korda kokku puutusin selle protestandi kiriku lahkusu liikmetega, kes oma ususeaduse järgi kohut ei käi, vannet ei vannu ega sõtta ei lähe.

Hoolimata sellest, et nad olid minu vastu kaunis tagasihoidlikud, iseäranis kinnised siis, kui juhtisin jutu nende usulistele asjadele, sain nendelt siiski Krimmi saksa asunikkude kohta üldse ning mennoniitide kohta eraldi mõndagi kuulda. Nad jutustasid mulle oma õitsvatest asundustest, oma päratu suurtest kruntidest, oma ilusatest elumajadest, oma korralistest koolidest ja – kiitlemata – oma haruldasest raharikkusest. Krimmi sakslaste seas olevat tuhandete tiinude omanikke niisama sagedasti kui sajatuhandete rublade peremehi. Saksa talupoegadest olevat siin saanud mõisnikud. Sellele järele tõusnud nad osalt oma agaruse ja julge ettevõtlikkuse, osalt mitmesuguste tulusate välispidiste tingimuste tõttu. Et nad õigust rääkisid, selle kohta sain hiljemini teiselt poolt kinnitusi.

Sakslased asuvad juba kolmandat ja neljandat põlve Venemaal ja Krimmis. Kroonu andis sisserändajaile kõiksuguseid eesõigusi, mis jäid väheste muutustega ka järeltulevatele põlvedele pärida.

Maad olid hinnata või võileiva eest päratu suurel hulgal rentida ning osta, ja sakslane rentis ja ostis, kui palju aga iganes sai.

Just see maade kokkuahmimine, see julge, kärmas, kõhklematu krundiomandamine on sakslased Krimmis aineliselt nii võimsaks teinud, kuna sellevastu eestlased otse nimetatud omaduse puudusel kaua on kiratsenud ja väga aeglaselt edenenud. Veel praegugi ostavad sakslased maad, kust vähegi leiavad, võtavad selle sageli eestlaste ja teiste asunikkude nina eest ära, ilma kõrget hinda kartmata. Sest nad teavad, et maa seest tulevikus täiendatud tööriistade ja masinate abil veel rohkem tulu võib välja töötada kui praegu. Mennoniitide-paar kõneles mulle, et Krimmi sakslased hiljuti jälle 19 000 tiinu krunti ostnud ning juba 185 rbl. tiinust maksnud, kuna tiinu hind aasta viiekümne eest 5 rublast üle ei ulatanud.

Et ma paarist suurest saksa asundusest hiljemini ise läbi käisin ja seal ringi vaatasin, siis jutustan vastavaist tähelepanekuist edaspidi parajal paigal ning jään siin ainult mennoniitide jutu juurde.

Ma küsisin neilt, kuidas on lugu nende lammastepidamisega, sest ma olin lugenud, et Krimmi sakslased olevat suured lambapidajad ja villamüüjad.

“See kõik oli enne,” naeratas vana halli habemega mennoniit. “Lammastepidamisaeg on juba möödas; meie kasvatame ainult veel nisu ja selle kõrval viinamarju, sest see on palju kasulikum. Praegu on Krimmis tähtsust ainult põllul, hällival nisupõllul, mitte karjamaal.”

“Kas teie noored mehed ka uuemal ajal, kus maksmas üldine väeteenistus, soldatiks ei lähe?”

“Ei,” oli mennoniidi vastus. “See meile antud eelisõigus, mille tingimusel meie esivanemad Venemaale sisse rändasid, maksab veel, aga teda on uuemal ajal paraku kärbitud.”

“Mil viisil?”

Mennoniidi nägu oli kaunis mõru, kui ta kostis: “Soldatiks meie pojad ei lähe, sõtta neid ei saadeta, sest meie usk mõistab sõjateenistuse ja verevalamise hukka, aga nad peavad uue määruse järgi viis aastat kroonumõisades metsaasjandust õppima ja hiljemini selles ametis kroonu maadel tegevad olema.”

“Noh, see on ju sõjamehepõlve vastu üsna hea amet,” tähendasin.

“Jaa, aga mõelge, et endise kinnitatud eesõiguse järgi olime meie väeteenistusest ja igast muust kroonuteenistusest hoopis vabad! Nüüd peame aga rohkesti noort tööjõudu pikemaks ajaks ära andma.”

Ma panin tähele, et mees ja naine kõnelesid isekeskis võimalikult tasakesi, enamasti poolsosinal, ja ma arvasin märkavat, et nad minuga mitte just meelsasti – saksa keelt ei rääkinud. Pärast kuulsin eestlaste käest, et sakslased võõrastega ikka vene keelt püüavad rääkida ning endid igal puhul Vene alamatena ning vene patriootidena armastavad üles näidata. Et nad teineteisega nii vähe kuuldavalt kõnelesid, tuli vist ka sellest, et nad seejuures oma švaabi murrakut tarvitasid, mida nad minu ees vist häbenesid. Saksa kirja keel oli neil seejuures täiesti selge.

Nende keeleasjale mõeldes tuli mulle meelde küsida, kuidas Krimmi sakslased oma rahvust siin võõraste rahvaste seas elades on alal hoidnud.

“Meie kodune keel on ikka saksa keel,” seletas emand, “ja saab selleks vististi ka jääma.”

“Kas teie tütred muulastele mehele ei lähe ja pojad võõrast rahvusest naisi ei võta?”

“Seda juhtub hoopis harva – ma ei mäleta endi ümbrusest peaaegu ainustki säärast juhtu. Seesugused inimesed heidame ka – seda peate teadma – oma seltsist sedamaid välja. Nad jäävad meile siis jäädavalt võõraks ja kadunuks.”

Krimmis ja mujal Lõuna-Venemaal müüakse suuremate raudteejaamade esistel kõiksuguseid reisijatele tarvilikke toidukaupu – seda, mida kehvemate sõitjate tulul tingimata heaks tuleb kiita. Seal seisavad purjeriidest telgid või laudadest ehitatud putkad, kust odavate hindade eest on saada leiba, saia, vorsti, liha, suitsukala, puuvilja, marju jne. kui ka alkoholita jooke ning tubakakaupu. Poekestes kauplevad enamasti tatarid ja armeenlased. Vaadates alati tulvatud rongidele, peab äri hästi jooksma, ja nägingi poekesi alati ümber piiratud olevat tiheda rahvahulgaga.

Poekeste kõrval müütavad aga vaksaliesistel sagedasti veel külainimesed jaamade lähemast ümbrusest söögiaineid, iseäranis arbuuse, õunu, pirne ja piima. Ühes Krimmi jaamas nägin vähemalt nelikümmend külanaist ja -last koos olevat, igaühel käed ning jalge-esised arbuuse täis, ja ühes vaksalis Novorossiiski ja Rostovi vahel seisis päratu trobikond pisukesi tüdrukuid ja poisikesi piimapudelitega. Pool toopi piima ühes pudeliga maksis 12 kop. Lõuna-Venemaa iseärasus on veel soojad lihaja riisipirukad, mida “lendavad kaupmehed” rongides käivad pakkumas.

Kurman-Kemeltši jaamas läksin teisest klassist kolmandasse, et kehvema rahva seas veidi ringi vaadata. Reisijatest olid siin vähemalt pooled tatarid. Vagun oli nagu kunagi maast laeni rahvast täis; põrgupalavus, higileitsak ja kõiksugused vastikud haisud sööstsid mulle iharalt vastu. Mulle meenus mu sõit 1903. a. kevadel Sofiast Konstantinoopolisse, mil ma 3. klassi vagunis bulgaarlaste ja türgi soldatite vahele olin kiilutud. See sama palavus ja needsamad penetrantsed hommikumaalilised lõhnad.

Krimmi tatar on vagune, viisakas, leplik inimene.

Alandlik meel paremas riides isiku vastu on tal venelasega ühine – see alandlikkus, mis äratab kaastundmust ja ühtlasi haavab, see alandlikkus, mis on kehvikul jõuka vastu ikka, iseäranis maades, kus pole kodanikud seaduse ees täiesti üheõiguselised.

Ma pidin nägema, et mulle kolmanda klassi vagunites, nii tungil täis kui need ka olid, enamasti ikka istet muretseti, või et mulle paremat iste- või magamispaika pakuti. Ja mispärast? Sellepärast, et mul oli kaunis uus palitu seljas, valge krae kaelas ning isanda moodi kübar peas. Et nõutada mulle magamis kohta, võtsid vene talupojad kord kõik oma kompsud ja pambud ülalt riiulilt maha, panid nad pinkide alla ja vahele hunnikusse ja aitasid, minu vastupuiklemisest hoolimata, mul kätega upitades üles ronida. Tatarid jälle, kelle sekka jäin otsivalt ringi vaatama, hakkasid kõige lähemal pingil kohe kokku nihkuma, ja kui isteruumi ometi ei piisanud, heitis üks neist, kes kõige rohkem unega võitles, lihtsalt pauhti kahe pingi vahele põrandale, tuupides kuue pea alla. Nõnda oli mulle iste muretsetud, mille ma häbenedes vastu võtsin.

Minu kõrval ja vastas istub tatareid, enamasti vanad hallid mehikesed, riietuselt pea aegu kõik päris räbalas. Nad hoiavad käes või põlvedel määrdinud rätikestesse mähitud pikergusi asju, mida pean puhkpillideks. Kuulengi meestelt, et nad on muusikandid ja sõidavad ühest tatari pulmast, kus nad olid mängimas, tagasi koju – Simferoopolisse. Hiilgav ei võinud nende teenistus olla, sest iga kalts kunstnikkude tumepruuni ihu peal, nende vaevalised jalatsid, nende kõhnad näod jutustasid hädast ja viletsusest.

Hoolimata kõigest ei jätnud nad mind võõrustamata. Kõige vanem hallpea tõmbas viinapudeli taskust, võttis lonksu ja pakkus siis mulle, ilma et oleksime teineteisega kuidagi tutvunud. Jõin muidugi; siis rändas pudel sõõri mööda edasi. Veini juua keelab neil Muhamed, põletatud viina ta hea mees ei keela, sest et ta seda ei tundnud – nii siis võib moslem teda julgesti juua… Ma püüdsin lahkust paberossidega tasuda. Aga minu tasule järgnes sedamaid nende vastutasu: üks neist keerutas näppude vahel suure osavuse ja väledusega jämeda tubakajunni valmis, ja kuna ta seda mulle pakkus, pilgutas ta kelmikalt silma ning tähendas, “tee” olevat hea ja ma võivat julgesti proovi teha. “Teega” mõeldakse Krimmis salaja müüdavat, altkäe ostetavat tubakat, mis aktsiisipitseri alt kõrvale on toimetatud. Armeenlaste ja kreeklaste kõrval müütavad iseäranis tatarid seda salakaupa. Ülikõrge trahvi pärast, mis ähvardab müüjat kui ka ostjat, aetakse asja muidugi hästi ettevaatlikult. Vaatamata sellele on konterbanditubakat tähendatud süütu nime all ülirohkesti saada. Niisuguse tee nael maksab sortide järgi 50 kop. kuni 1 rubla ja rohkem – hind, mis aktsiisi all oleva tubaka omast kaks ja kolm korda madalam. Tubakakasvatajad Lõuna-Krimmis kui ka Kaukaasias on enamasti kreeklased ja türklased, ning ka suured tubakavabrikud, kus kaup suitsetamiseks alles kõlvuliseks tehakse, on jaolt nende käes.

Kui madal on Krimmi tatarite haridusejärg, seda märkasin muu seas ka sellest, et keegi neist ei teadnud, kus ilma ääres asetseb Baltimaa. Nad küsisid minu käest nimelt, kust ma tulevat, ja kui ma neile seda ütlesin, jäid nad nõutult minu ja üksteise otsa vahtima. Eestimaa – Liivimaa – Läänemeri – Tartu – kõik osutusid neile tundmatuiks mõisteiks.

“Liivimaalt?” kordas vanim neist, see, kes minuga oma napsi oli jaganud, ja lisas pikema mõtlemise järel: “Liivimaa – see on muidugi Saksamaal.”

Kui neile seletasin, et Liivimaa on üks Vene riigi kubermangudest, ei tahtnud nad seda hästi uskuda. Kiiev, Poltaava, Kursk, Harkov olevat küll kubermangud, aga “Lifljandia” – jumal hoidku, see võivat olla mõni linn või küla, aga mitte kubermang. Riia linnast oli üks neist siiski kuulnud, arvas aga, et see on Saksamaal või vähemalt Austrias.

***

“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.