Marko Mäetamm: kaheksa nädalat uues maailmas. “Koroonapäevik”. 5. nädal

Rubriik “Koroonapäevik” räägib 8 nädala jooksul ühe tavalise inimese pilgu läbi elust Eesti Vabariigis koroonaviiruse aegu.

27. aprill

Täna pole ma teinud muud kui ikka ja ainult seda tellimustöö maali. Terve päev olen tõmmanud peenikese pintsliga peenikesi musti jooni ümber kõige, mis mul seal maali peal on. Aga mis teha. Ja mulle meeldib nii, et kõigel on peenikene must joon ümber. Põhjus, miks mulle nii meeldib, on ilmselt aabits, mis mul esimeses klassis oli. Seal olid Silvi Väljali illustratsioonid ja just niisuguses stiilis, et ilusad värvilised, palju detaile ja kõigel peenike must piirjoon ümber. Mulle siiamaani meeldivad need aabitsa illustratsioonid. Mu enda aabits anti omal ajal kellelegi ära, aga nüüd on mul üks antikvariaadist ostetud variant. Sõbra kingitud. Või noh, mis sõbra, lausa kunagise klassiõe, kellel oli endal täpselt samasugune aabits.

See peenikeste joonte tõmbamine on õudne töö. Ega see akrüül alati nii ühtlaselt ei jookse, oleneb, kuidas värvi paksus on. Ja see, kuidas värvi paksus on, sõltub puhtalt kõhutundest. Lahjendan värvi veega ja segades tunneb ära, kas on okei. Vahel ei tunne ka päris täpselt. Ja see jama on ka, et pikka aeg töötades tõmbab värv ennast uuesti paksemaks. Ilmselt aurab vesi ära või midagi. Nii et mingi hetk jookseb värv pintslis ilusti, siis jälle ei jookse, tulevad jämedad kohad sisse ja peab hakkama neid parandama. Siis läheb jälle tegemisrütm ära ja tulevad sellepärast vead. Kõrvalt vaadates või siis valmis tööd vaadates tundub ilmselt, et mis see siin siis ära ei ole – võtad peenikese pintsli ja tõmbad.

Neid jooni tõmmates on hingamine samuti oluline. Pikka ühtlast joont tõmmates peab tegema nii, et hingad tõmbamise algfaasis rahulikult välja ja enne sisse ei hinga, kui joon valmis või värv pintslist otsas. Siis hingad jälle sisse ja alustad otsast peale. Omamoodi meditatiivne on see tegevus, aga teatud aja järel jookseb juhe kokku.

Koroonauudiseid ei viitsi üldse enam vaadata.

Tegelikult ega ma nüüd terve päev ka neid musti jooni ei tõmmanud, käisime vahepeal poisiga krossirajal ka. Tohutu tolm. Homme peab õhufiltri ära vahetama.

Aga homme saan ma selle tellimustöö igatahes valmis, seda ma ütlen. Tahaks õudselt juba midagi muud teha vahelduseks.

28. aprill

Tellimustöö on valmis! Täna järsku sai, nii umbes kella ühe paiku. Tegin ja tegin ja korraga märkasin, et ongi kõik tehtud. Läksin meeltesegaduses koju, sõin pliidi pealt hommikust toitu ja mõtlesin, et mis nüüd siis saab. Peale mingit pikemat tööd on alati niisugune nõme tunne. Nagu omamoodi pohmakas.

Täna jahuti telekas mitu tundi teemal, kas kanda maske või mitte. Mulle on jäänud igasugustest meediakanalitest tuleva info põhjal mulje, et see viirus justnagu hakkab taanduma. Saared tehakse lahti, väljas võib hakata organiseeritud trenne tegema ja nii. Ning nüüd siis korraga kõigile maskid ette! Sama vastuoluline nagu see hiljutine uudis, et Tallinnas viirusesse nakatumine metsikult kasvab. Millegipärast nüüd sellest enam üldse ei räägita.

Joon veini. Et nagu tähistan tellimusmaali valmissaamist või nii. Telekast tuleb mingi suvaline film. Keegi on jälle vannis.

Täna juhtus tegelikult väga palju põnevat. Ostsin poisile uued krossiriided. Vanadel olid püksid nii aukus, et üks säär hakkas ära tulema. Sääre siseküljed kuluvad krossi sõites läbi, sest nendega on vaja rattast kinni hoida. Uue särgi ostsin ka, aga selle peab ümber vahetama. Küünarnukikaitsmed ei mahu alla.

Praegu mõtlen, et oleks ma noorem, hakkaks ise ka õppima seda värki. Aga annan endale aru, et 54-aastaselt esimest kord krossikaga rajale ronimine oleks natuke ikka liig mis liig. Sõitsin ükspäev üle tüki aja jalgrattaga ja tundsin täiesti konkreetselt, et mu jalad jaksavad välja vändata märksa suuremat vunki kui see, millele mu suhteliselt aeglaseks jäänud reaktsioonikiirus järele jõuaks.

Homme peab maksma igasugu arveid. Selleks peab logima sisse internetipanka ja siis ma paratamatult näen, palju mul veel raha arvel on. Ma ei ole kindel, kas ma tahan seda näha. Aga varsti peaks tulema see tellimustöö raha, siis läheb pilt veidike optimistlikumaks. Vähemalt mõneks ajaks.

Mul läheb õhtuti jätkuvalt toss jube vara välja. Kell on pool üksteist ja juba on selline tunne, et peaks magama minema. Kunagi, nii umbes kakskümmend aastat tagasi, tegin kella üheteistkümneni reipalt ateljees tööd. No ja kolmkümmend aastat tagasi tegin ateljees kella kolmeni öösel tööd ja läksin siis linna peale. Tuleb tunnistada, et vananemine on ikka üks huvitav asi.

Ma siis lähengi magama. Panen maski ette, no ja pikivahet hoian muidugi ka – kaks meetrit vähemalt.

29. aprill

Täna oli mul täitsa tegu, et oma päevaga midagi tarka peale hakata. Vanast harjumusest viisid jalad mind hommikul ARS-i majja. Seal oli aga töö valmis ja teha polnud midagi. Pesin siis ajaviiteks ära krossika õhufiltri. Ja panin puhta peale. Siis pakkisin ajaviiteks selle uue maali ära. Et homme hea transafirmale üle anda. Saatsin tellijale pildi ka: näe, pakitud! Tellija vastu: kas lasid ära ka pildistada? Mina: oi, ei lasknud. Tellija vastu: oleks võinud ikka. Sul ju seal hea suur ruum. Mina: no aga siis ei saa ilmselt homme transada. Kõik juba ju organiseeritud ja nii. Seejärel ei tulnud tellija suunalt mõnda aega mingit signaali. Arvasin juba, et jääb siis nii. Natuke kahju oli ka, et ma ise selle peale varem ei tulnud, et seda tööd võiks pildistada. Ja et ARS-i majas on seda ju tõesti sada korda lihtsam teha kui kusagil mujal.

Mingil hetkel oli tellija taas eetris. Selgus, et kõik on organiseeritud. Homme tuleb fotograaf ja pärast seda tuleb transa. Tõepoolest! Miks ma ise selle peale ei tulnud, et transat saab ju edasi lükata?!

Maal tuleb hommikul küll uuesti lahti pakkida, aga see on kogu selle asja juures tegelikult kõige väiksem probleem.

Uudiseid ma ei viitsi enam üldse vaadata. Varem ikka vaatasin, pealkirju vähemalt. Nüüd ei viitsi neid ka enam.

Lõin Kultuurkapitali aruande jaoks oma Budapesti näituse kulud kokku. Ja kohe peale seda tuli uue töö idee. Triptühhon! Kolm ruudukujulist maali. Pealkiri tuli ka koos ideega, aga seda ma praegu igaks juhuks ei ütle.

Nii ta on – kui vana asi eest ära saab, tuleb kohe uus asemele.

Maksin ära kaks arvet.

Tegin uue maali eest tellijale arve.

Nüüd joon teed. On öö. Õudselt ajab haigutama.

Keegi on pannud köögis nõudepesumasina tööle.

30. aprill

Tellimusmaal läks nüüd siis oma teed. Erilise kunstiveoks mõeldud furgooniga, kliimaseade sees ja puha. Natuke nagu kahju oli ka, veetsin temaga ju ikkagi kaks nädalat ninapidi koos.

Ja see stuudio ARS-i majas, kus ma seda tööd tegin, see oli igavene mõnus ruum. Niisugune võiks omal olla.

Käisime poisiga krossirajal. Tagasi tulles ostsime uut mootoriõli ja filtreid ja ketiõli ja õhufiltri hooldamise olluseid. Hea krõbeda summa läks maksma.

Nüüd istun oma Vabaduse väljaku ateljees, joon šampust ja mängin üle tüki aja trumme.

Kui kaua mänginud pole, siis on alguses selline tunne, et küll nüüd lõhuks. Aga tegelikult saabub õige mängumõnu siis, kui oled selle toore tungi maha lõhkunud ja tahad hakata rahulikumalt mängima. Intiimsemalt. Tundega. Trumme ei tohi peksta! Aga kui pole kaua mänginud, siis koguneb keresse mingi selline energia, ma ei teagi, kuhu ta täpselt seal koguneb, ja otsib väljapääsu. Täna ongi natuke niimoodi.

Nüüd ma joon natuke veel seda šampust.

1. mai

Poleks pidanud seda šampust eile nii palju jooma. Tänane päev on läinud täiesti lörri. Ainult nii palju sai tehtud, et sõidutasin poisi krossirajale. Aa, ühe asja tegin ikka veel ära: skannisin oma Budapesti näituse kulude dokumendid ära. Kultuurkapitali aruande jaoks. Mõni päev teen aruande ka ära. Siis, kui olek natuke normaalsem on.

Ei teagi, kas ma jõuan täna veel midagi arukat teha. Midagi peaks justnagu tegema, töörahvapüha ikkagi. Praegu on küll selline puss olemine, et ei viitsi telekal kanalitki vahetada. See, mis praegu mängib, pole aga üldse huvitav.

Nüüd hakkas telekast mingi laulusaade. Ott Lepland on alles väike ja tal on esihammaste vahel suur vahe. Huvitav, kas tal praegu ka see vahe on…? Vist ei ole…

No ei ole särtsu täna. Tegin lausa kohvi, kuigi ma õhtuti tavaliselt kohvi ei joo. Huvitav, kui palju täna koroonaviirusesse nakatunuid on? Peaks vaatama. Aga ei viitsi. Äkki ma siis molutangi niisama. Räägitakse ju, et inimesed peavad vahel molutama, nii et ei tee mitte midagi. Eestlased on nii tragid, et väga raske on molutada. Raskem veel kui mõnda rasket tööd teha. Eriti raske on eesti meestel molutada. Kogu aeg peab tegutsema, seni kuni eluvaim sees.

Ott Lepland on jätkuvalt telekas. Nüüd juba praeguses väljaandes ja mingit vahet tal esihammaste vahel ei paista. Ilus tihe hambarida. Ja säravvalge! Nagu pärlikee. On tänapäeva noortel ikka kenad hambad! Aga eks neil ole ka täitsa teistsugused võimalused. Kui on kollased, siis valgendatakse. Kui kõverad, tõmmatakse sirgeks. Minul olid väga kõverad, aga ei hakanud neid keegi sirgeks tõmbama, välja tõmmati hoopis. Need, mis ritta ei mahtunud – välja! Viljandis. Kõiki niisuguseid õudseid protseduure tuli sealt Nuiast tegemas käia Viljandis. Hommikul vara üles, täistuubitud liinibussiga 35 kilti, nii et iga paari kilomeetri taga oli peatus. Süda paha, hirm kurgus. Nagu loom teel tapamajja. Ah, mis ma soiun siin! Oli, mis oli. Lepland on ka telekast kadunud koos oma ilusate valgete hammastega ja asemele on tulnud hoopis mingid teised näod. Ja jutt käib pokkerist. Ei huvita. Oh! Kell juba üheksa läbi! Uudised käivad!

“Aktuaalses kaameras” öeldi, et Rootsis on viirus nõudnud 2600 inimelu ja peale seda näidati, kuidas ekskavaator kaevab Brasiilias tulevastele koroonaviiruse ohvritele sadade kaupa haudu.

Sellega võibki vast tänase päeva – 2020. aasta ülemaailmse töörahvapüha sissekande lõpetada.

2. mai

Hommikul tundsin endas tohutut energiat pakitsemas. Ei hakanud kohvigi jooma, ajasin kohe jooksuriided selga ja tegin väikese tiiru. Peale jooksu polnud sellest tohutust energiast enam jälgegi. Tavaline olek oli tagasi. Tegin oma kuuma ja külma vee protseduuri ära ja et lapsi kodus polnud, siis kasutasin juhust ning värvisin ära tütre toa seina. Sellesama seina, mida ta mõnda aega tagasi juba värvis, aga ei saanud kuidagi ühtlaselt värvitud. Mõtlesin, et ju ta ei oska hästi värvida lihtsalt. Et ma pean ikka näitama, kuidas meister värvib. Aga ei saanud minagi eriti ühtlaselt värvitud, kuigi see pole mul tütrest erinevalt mingi esimene kord.

Valge akrüül. Matt. Sildi peal seisab, et jääb täiesti ühtlane ja peidab ära kõik defektid. Ja veel, et roheline maailmavaade ja allergiavaba. Ühesõnaga – igatpidi hea ja öko värv. Ja ilmselt sellepärast ta ühtlane ei jäägi. Ökoleivad ja -sepikud ei püsi ka ju nii hästi koos kui tavaliselt. Ja digestiivküpsised lendavad suus tolmuks, kui hammustad. Heade ning kasulike asjadega on nii. Ostsin seda värvi sellises koguses, et peaks saama vabalt kaks korda värvitud terve toa ja jääb üle ka. Aga et ta nii ebaühtlane jääb, siis kahest korrast värvimisest pole siin juttugi ja praegu tundub, et ma pean homme minema järgmise poti järele. Mingit teist värvi ka ei tahaks osta, siis peaks kõik, mis värvitud on, jälle uuesti ette võtma.

Tegin oma Budapesti näituse Kultuurkapitali aruande ka ära. Aga ära veel ei saatnud. Laupäev ju! Selliseid praktilisi asju tehakse ikka tööpäevadel.

3. mai

Kui ma eile hommikul jooksma läksin, maandus parasjagu üks lennuk. Liugles vaikselt üle majade lennujaama suunas. Suhteliselt suur ja ilma mingite kirjadeta, nagu need, mis inimestele kõigisse neisse puhkekuurortidesse tšarterlende teevad. Aga puhkekuurordid on ju teadupärast kinni. Okei, ilmselt mingi eriotstarbeline, mõtlesin. Lennuki liikumistrajektoor oli ka natuke teistsugune kui tavaliselt, aga mõtlesin, et äkki on lennukoridore muudetud või midagi. Ei jõudnud ma palju edasi joosta, kui üks lennuk tuli lennujaama poolt. Et justnagu tõusis või nii. Aga ka kuidagi madalalt ja natuke teistmoodi trajektooriga. Natukese aja pärast tuli jälle üks lennuk ja nagu sättis maanduma. Kusjuures täpselt samasugune valge nagu kaks eelmist. Näe, lennuliiklus paistab olevat taastunud, mõtlesin, ja jooksin aga edasi.

Võib-olla siis mai algusega tehti väravad uuesti lahti, ega ma pole ju uudiseid eriti viitsinud lugeda. Varsti oli jälle üks lennuk pea kohal, justnagu jälle tõusmas. Ja siis jälle laskumas täpselt samasugune. Nii terve see aeg, kui ma jooksin. Igasuguseid stsenaariume käis peast läbi. Üks oli selline, et võib-olla jäid mingid puhkajate hordid kuhugi Egiptusse selle koroonavärgi pärast lõksu ja nüüd tuuakse neid koju tagasi. Niimoodi lennukite kaupa. Ajuvaba iseenesest, aga no kust ma tean.

Kodus rääkisin, et näe, elu on normaalseks läinud, lennukid lendavad ja rohkemgi veel kui enne. Nüüd aga loen, et mingi lennuk tegi eile Tallinna kohal õppesõitu või midagi sellist. See oli siis üks ja sama lennuk!!! Ja ei mingi tšarterlend.

Ootan, kui poiss üles tuleb, siis vist peab minema Palivere krossirajale ja sealt Haapsallu suure poisi juurde ratast kasima ning õli vahetama. Selline elu!

Eile tuli lastel niisugune mõte, et lisaks tütre toale peaks kogu elamise valgeks värvima. Mulle see mõte meeldib. Viimasest värvimisest on möödas… viis aastat!

Telekas on Getter Jaani ja räägib, et ta on varsti tagasi. Et on valmis saanud ühe hästi südamliku loo, mis on justkui järg tema viimasele, viie aasta tagusele laulule “Võta mul käest”. Näed, samuti viis aastat! Mina värvisin viis aastat tagasi kodus viimati seinu ja samal ajal tegi Getter Jaani oma seni viimase loo “Võta mul käest”. Maailm on täis ikka uskumatuid kokkusattumisi, kas pole!

Oh, poiss tuligi üles. Tegudele nüüd!

Suur poiss ja mina. Foto: Ürge Mäetamm

Krossirajale ei saanudki täna. Selgus, et poisil on ühekordsed läätsed otsas ja täna polnud ühtegi prillipoodi lahti, kust neid osta oleks saanud. Prillid motikaprillide alla ei mahu ja ilma ei näe ta jälle sõita. Nõme lugu. Käisime siis Haapsalus suure poisi juures, pesime ratta puhtaks ja vahetasime õli ära, siis saab homme vähemalt rajale. Aga seda muidugi peale e-kooli. Ma ei tea, kuidas teistes koolides on, aga GAG-is, kus poiss käib, toimib e-kool täistuuridel. Mõnedel päevadel ei saa ta arvutist välja enne kolme-nelja ja siis on veel mingid kodutööd õhtul. Päev otsa ekraani taga võtab läbi nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Tussutab ära igatpidi. Aga mis sa teed. Kui vahe sisse lased ja midagi tegemata jätad, siis ei saa enam üldse ree peale. Kuigi sama asi on motokrossiga: lased vahe sisse, leiad ennast jälle back to square one. Või no okei, square two.

Suur poiss elas Haapsalu lähedal metsas täisverelist elu. Saagis, lõikas, tegi lõket. Vahepeal kadus majja ja ehitas oma poolikut kööki edasi. Kõige sellega paralleelselt ajas ta mingeid asju telefonis. Nagu keravälk, ma ütlen. No on mõnel seda energiat!

Teel Tallinna tagasi paistis vahepeal päike ja vahepeal tuli paduvihma. Nüüd meelitab tütar mind poodi, aga ma ei viitsi enam kuhugi minna. Kell on juba üheksa läbi ka. Vaatan parem koroonauudiseid.

Ei vaadanud ma mingeid uudiseid. Munesin niisama. Nüüd vaatan filmi “Ainus ellujäänu”.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (91)