Ühel päeval sain e-kirja “Terevisioonilt”. Et saadetagu aga koduseid muusikavideoid ja nemad avaldavad, juures olid soovituslikud tehnilised nõuded, kuidaspidi ja mis formaadis ning et ideaalis võiks olla intervjuu otseülekandena.

Mu fantaasia läks kohe tööle ja kujutasin end ette varahommikul meikimas, juukseid sättimas, toalampidega valgust seadmas, pusserdamas helitehnikat ja üritamas saada toimima otseülekande ning samas sundimatult ja hingestatult oma loomingut esitamas. Oleksin tõeline multitasking-artist! Supernaine! Ühe muheda hetkena võiksin samas minna tele-eetrisse varahommikule loogiliselt pidžaamapükstes, sest alumist otsa ju lähiplaanis näha ei jää… Mu vanaisa ütles ikka, et kui seda inimese tegevust kõrvalt vaadata, siis on see tihtilugu halenaljakas. Aga me püüame! Kes kuidas.

Eriolukord on tekitanud artistidele ühtpidi äreva fooni – et millal jälle esineda saab ja kuidas materiaalselt toime tulla, ebakindlus ja samas sõltuvus esinemisest toob välja artistide tõelise palge. Kes võtab seda aega kui võimalust end arendada, ehk isegi puhata, vaikida, end taaslaadida, et siis minna sügavuti loomingusse; kes on pisut isegi paanikas, sest muud teha ei oska ning tunne, et sa vajad publikut rohkem kui publik sind, on paljudele hirmutav. Et kui ikka on tõsine olukord, siis on meelelahutus viimane, millele mõelda. Ja see paneb mõtlema, et mis oleks siis see kindlam eriala.

Hea uudis on see, et kvaliteetset kultuuri vajab inimene ikka, kui vähegi jälle on selgemad ajad, ning tõesti andekad ja elujõulised artistid elavad kriisi üle ning jätkavad. Ent tõesti, meelelahutuse üleküllus on viimasel ajal olnud lausa kurnav. Paljud keskpärased meelelahutajad võiksidki tõsiselt mõelda, et teha midagi, millest rohkem kasu.

Aga jah, enamik artiste ei malda ikkagi seda karantiini-aega ära oodata, esinemata vastu pidada. Üsna kohe läks lahti veebiülekannete laine. Kodukontserdid, online-kohtumised publikuga, leevendamaks esinemisvajadust ja lootuses, et ka võimalik saada rahalist tuge. Loodi mitmed keskkonnad artistide toetuseks, Eestis näiteks on võimalus oma lemmikut toetada netiraadio.ee kaudu.

Kes on telekavaataja, sel on juba tuttavad ülekanded artistide kodudest – kehva pildi ja natuke robotihäälega, vahel katkendlikud intervjuud. Huvitav on piiluda ka oma lemmiku kodusesse olemisse – mis tal seal taustal paistab. Paremas olukorras on lauljad-laulukirjutajad, kes suudavad ise end pillil saata ning kes ei sõltu teistest muusikutest, kui just muusik ei juhtu su elukaaslane olema.

Neist ülekannetest ilmnebki, kuivõrd artist veaks ise välja, ka üksi kontserti andes.

Eraldi tase on muidugi miksitud videod, kus eri muusikud musitseerivad oma kodudes ja pilt on kokku lõigatud. Innovatiivsemad muusikud on sellised videod avaldanud juba teisel eriolukorranädalal. Ühena taolistest võib vaadata Kristjan Randalu koos Petros Klampanis trioga.

Ma ise ei jaksa eriti neid veebiülekandeid jälgida, ent mõned lemmikud ja nende “kodused pidžaamapeod” olen ära näinud.

Kurt Elling

Üks mu kõige lemmikum, Ameerika jazzlaulja Kurt Elling kannab igal reedeõhtul oma Facebookis üle live’i “Cocktails with Kurt Elling”.

Esimest korda oli naljakas näha seda muidu laval nii väljapeetud, sametises pintsakus ja hoolitsetud šikki meest oma kodus habetununa endale viskit kallamas ning väga perekondlikult oma fännidega vestlemas. Muhedust lisasid just need miksitud duod, kus number üks jazzlaulja maailmas võttis juba täitsa vabalt, mängides natuke isegi lolli, õlest kaabu peas ja esitamas veidi jaburat lugu.

“…too keep each other company”… ütleb mees ja tõstab toosti järgmise pokaaliga, tutvustades, et mida ta parasjagu trimpab…

Norah Jones

Ühe teise jazzlaulja, Norah Jonesi koduesinemisi kiigates imestad jälle – ei ole ta suurt pingutanud, et oma kodu parimaid taustu otsida, riidedki on tal seljas täiesti suvalised, muidu nii romantiline lauljatar on dressipluusis ja meikimata, täiesti naturaalne ja kummaliselt tavaline. Ometi on ses tavalisuseski miski lummus. Glamuurivaba ja loomulik olek.

Üllatav oli mulle see, et ma tõesti arvasin, et Norah Jonesi taolisel artistil võiks olla avaram kodu, lehvivate kardinatega tuules ning valge tiibklaveriga… aga on hoopis üks väga “koduses häälestuses” pianiino.

Salvador Sobral

Minu veel üks lemmik – portugali laulja Salvador Sobrali ilustamata koduvideod olid nähtavad juba enne eriolukorda. Näib, et sel mehel ei saa esinemisest küllalt, ta võib tulla lavalt ja postitada veel samal õhtul väga koduse salvestise oma pimedas elutoas, seljas väljaveninud kirju kampsun, jalas toatuhvlid. Ta võib käia videos vahepeal ära – kempsus? – ja fännid ootavad, saates ohjeldamatult emotikone… ning hõigates portugalikeelseid sõnumeid.

Salvador on nii naturaalne ega häbene oma suhteliselt rabedat klaverimängu, tema laul on see-eest alati hingestatud ja uskumatult vaba. Kes näinud tema live-esinemist laval, mõistab, et seal palju erinevust koduvideodega polegi, tema ainus show on tundlik reageerimine muusikale ning impulsiivne liikumine läbi rütmide… Sündinud muusik!

Eesti artistide juurde tulles – üks esimesi, kes tegi live’i oma koduterrassilt, oli Jaan Pehk. Tema ehedus on samasugune nii laval kui ka kodus. Ta soeng ei vaja kunagi sättimist ning usun, et ka valgusest ja rakursist, kust teda filmitakse, on tal ükskõik. Ta ei pea paistma teles saledamana. Lood vajavad jutustamist, võtke või jätke.

Popartistid pingutavad kindlasti rohkem, et ikka oleks neile parim reklaam. Neid te naljalt päris naturaalsena ei näegi. Kas te kujutaksite ette, et näiteks Laura Põldvere, kel on alati seljas vähemalt peeglitest trikoo, peas paabulinnusuled, näos aasta parima meikija näomaaling, et taoline, haute couture’i diiva tuleks lagedale järsku meigita ning esitaks oma laulu “Moonwalk” ses karantiinis hoopis mummulises hommikumantlis ning saateta, a capella? Aastaid loodud artisti imagot ei saa nüüd eriolukorras päris uppi paisata.

Uku Suviste

Eurovisioonist rääkides. Meie suur rõõmujoovastus Uku Suviste kauaoodatud pääsust Eurovisioonile sai dramaatilise pöörde – pandeemia pani ka selle ürituse lukku. Ent pole halba ilma heata, Uku sai võimaluse teha sest loost endale veel meelepärasem, koduses versioonis, ning hoolikalt kasvatatud habe sobib talle sama hästi kui värskekõlaline ballaad, kus eriartistiks viiuldaja Alexander Rybak. See on näide professionaalsest koduvideost (mis tegelikkuses on ettesalvestatud heliga ja ikka nagu päris muusikavideo).

Minu üks lemmikuid Eestis, Sofia Rubina küll ütles, et see pidev online tüütab ära ja tema ei kiirusta seda kasutama. Eks ta ole. Minagi sooviks ikkagi live’ist väga head helilist tulemust ning kena valgust ja head kaameratööd. Ning ma otsustasin, et võtan täiesti rahulikult ning keskendun aiahooaja avamisele. Istutan, kaevan ja naudin kevadet. Ega vaata, kuidas mu pangakonto tühjeneb, ega mõtle, et saan loota veel teadmata ajaks vaid igakuisele peretoetusele, Eesti Autorite Ühingu ning mõnede kirjutiste honorarile. Nii mõnisada eurot kuus! (Nagu ütlesid piirangute vabastust ootavad saarlased, istudes tänaval oma väikeäride ees: “Sissetulekud on nullis, aga väljaminekud on ikka samad!”)

Jah, ma arvasin, et tühja kah, ootan selle aja koduvideota ära.

Ent ühel jahedal vihmasel päeval, kui ma oma üksinduses enam miskit vaimustavat teha ei leidnud, mõtlesin, et salvestan siis ka oma koduvideo. Olin just õppinud ära uue laulu, see on mu ema kirjutatud pala Ellen Niidu ajatule tekstile. Tahtsin seda salvestatuna kuulda ja õnnestumise korral ka oma kuulajatega jagada. Endal oli mul muidugi meeles ka see “Terevisiooni” üleskutse. Et nemad näitavad. Muigasin juba ette – ei nad näita, liiga kurblik hommikustele ärkajatele! Minult küsiti juba aastaid tagasi ühest meelelahutuslikust hommikusaatest, et ega sa mingit kurba lugu ei laula?! Eks ma laulan seda, mis hingest tuleb. Lootuses, et see hingedesse läheb. Meelelahutus ei ole mu eesmärk. Pigem siis – meelelohutus.

Mulle oli kohe selge, et päris dressides ja meigita ma end näidata ei soovi, et laulu kenasti esitleda, peab ikkagi olema ka meeleolu loodud. Natuke meiki ja juuksed korda, ikka. Polegi ammu end sättima pidanud. Narr oleks ju loodusesse minnes end üles lüüa!? Metsas ei pea ju kellelegi meeldima ega muljet avaldama.

Aga artist ikkagi peab meeldima ja muljet avaldama. Kellele muidu esineda!

Ootasin õhtupimedust, esiteks, et mu taust videos oleks tume ja teiseks – videvikuaeg on ikkagi energeetiliselt müstilisem kui päevane olemine. Valgusallikaks oli mul põrandalamp. Püüdsin seda sättida kunstiliselt. Nõnda, et üks mu näopool oleks varjus, teine ülevalgustatud. Et oleks veidi dramaatilist joont, mis ühtlasi sobib mu näojoontega (üks tuntud režissöör hiljuti ütles, et mul on dramaatiline nägu). Teadagi, et mis puudutab fotot ja videot, siis valgus on vaata et esmatähtis.

Oma vanust mul muidugi selle koduvalgusega varjata ei õnnestu ning ilufiltreid mu Photobooth-äpis ka pole, aga olgu siis nii. Aus värk. Tõelised fännid ei heitu tegelikkusest! Lõpuks on kõige tähtsam ju esitus ja laulu sõnum!?

Valisin olemasolevatest efektidest oma lemmiku, seepia-tooni.

Ah jah, mõtlesin küll, et panen pika seeliku selga ja isegi kingad jalga, et nagu enda jaoks… aga siiski jäid need mõnusad pidžaamapüksid ja paljad jalad. Noh, umbes samamoodi nagu neil naljafotodel kodustest kontori e-koosolekutest – et üleval otsas pintsak, triiksärk ja lips ja alumises, laua alla jäävas otsas alukad ja paljaste jalgade otsas sokid…

Tegin ikka üsna mitu võtet. Kas oli põhjuseks mõni vale või puuduv noot klaverisaates või tundsin, et saaksin veel sügavamalt laulda… Vahepeal kruttisin veel tangidega juukseid… või lisasin silmapliiatsit, sest tugev valgus “sõi” kogu meigi. Ühesõnaga, peaaegu multitasking, siiski õnneks ilma otseülekandeta tele-eetrisse. Üks stressiallikas vähem.

Parim võte oligi viimane ja olin õhtu lõpuks päris kurnatud sest “loomulikust” kodusessioonist.

Aga selline see sai. See on üks mõtlik lugu, isegi ehk kurblik. Ometi lootusekiirega.

Ma usun nõnda, et kes kurbust kardavad, ei saa ka sügavat rõõmu tunda. Pisarad. Nad teevad ruumi ja uhavad puhtaks. See on nagu vihm looduses. Ilma selleta ei kasva midagi ja rõõm pilve tagant tulevast päikesest on seda sügavam.

Head kuulamist ja helget, õitsevat saabuvat maikuud!

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (144)