Indrek Ibrus: praegune kiire digipööre pigem jätkub

Indrek Ibrus. Foto: Andres Raudjalg

Praegune eriolukord ja kriis on suunanud üha enam teenuseid, sündmusi ja suhtlust digitaalsetele platvormidele. Tallinna Ülikooli meediainnovatsiooni professor, Meediainnovatsiooni ja Digikultuuri Tippkeskuse (MEDIT) juhataja Indrek Ibrus kirjeldab intervjuus Iiris Viirpalule digipöördega seonduvaid arenguid ühiskonnas. Juttu tuleb nii digiinnovatsioonist, infotehnoloogia tänastest arengusuundadest ja potentsiaalist ühiskonna sidusamaks muutmisel kui ka võimalikust ebavõrdsusest ja privaatsusprobleemist, mille toob kaasa üha suurem elu kolimine veebi.

Mida kujutab endast digikultuuri, digiühiskonna ja uue meedia uurimine tänapäeval, kui digimaailm ja infotehnoloogia ümbritseb meid pea igal sammul? Milliste valdkondade või nähtuste uurimisega praegu tegeletakse?

Digikultuuri uurimise probleem algab kultuuri enda defineerimisest. Akadeemilises maailmas ei käi ju kultuuri mõiste alla mitte ainult kaunid kunstid, vaid kõik, mida inimesed teevad, mis on neile ühel või teisel kombel tähenduslik. Nii peaks kultuuri uurimine hõlmama kogu inimtegevust ja üldiselt see nõnda ongi. Veel hullem – kui räägitakse näiteks tehisintellektist, siis tekib küsimus, kas ka masinatel on oma autonoomne tähendusmaailm, mida kultuurina uurida. Ja kui tasapisi satelliitide, 5G, ilmastikusensorite, asjade interneti jm ajastul digiteeritakse ka suur osa keskkonnast ning biosfäärist, jõuame ka küsimuseni, kas ja kuidas mõelda elusloodusest kui digikultuurist.

Üldisemalt tähendab digikultuuri, -meedia ning digitaalse ühiskonna uurimine siiski peamiselt selle uurimist, mida tähendab, kui poolautonoomsed masinad kultuuris ja ühiskonnas pea kõike vahendavad. Et digitaalsed masinad võimaldavad kahesuunalisi kommunikatsioonivooge ja et kõik saavad neis voogudes ise valikuid teha – osaleda või mitte osaleda, reageerida või mitte – keskendub suur osa neist uuringutest digikultuuri vormide interaktiivsusele või osaluskultuuri pidevalt muutuvatele eripäradele.

Rõhutan siinkohal, et “osaluskultuur” võib küll kõlada hästi, ent selle varjukülgedeks on osaluse salvestamine, enamasti suurplatvormide andmesalvedesse. Ehk digikultuuri iseloomustavad samas ka privaatsuse vähenemine, kultuuri andmestumine ja platvormiseerumine: digimajandusele on eriomane üleilmsete monopolide areng, mis tähendab, et üha enam teenuseid koonduvad neile platvormidele ja üha suurem osa ettevõtetest ning muudest institutsioonidest saavad nende platvormide sõltlasteks.

Laiemas plaanis tähendab digikultuuri uurimine n-ö nurjatu probleemi lahtiharutamist. See tähendab, et tegu pole üheselt ei hea ega halva nähtusega – pigem on nii, et üks tingib teise ja neid kaasnevaid nähtusi ning seoseid on väga palju. Uurijate ülesanne on aga märgata riske ja osundada nende minimeerimise võimalustele.

Viimastel aastatel on digikultuur teinud kiire hüppe, loodud on uusi platvorme ning tehakse pidevalt katsetusi uue meedia ja IT valdkonnas. Mida nõuab kultuurilt või ühiskonnalt tervikuna sellises vahendatud maailmas toimimine? Millised on üldised tendentsid, mis ühiskondades seetõttu esile kerkinud?

Esmalt kindlasti see, et vahendatust on aina enam, teiseks aga süvenev ebakindlus ses osas, kes vahendab ja kas seda tehakse hästi.

Kui umbes 15 aastat tagasi muretseti ennekõike selle pärast, et väga suurt osa börsitehingutest teostavad algoritmid automaatselt ja sellega võivad kaasneda ohtlikud ahelreaktsioonid, siis tänaseks näeme sama ka igapäevases tähendusloomes ehk kultuuritarbimises. Kultuur on mõnes mõttes digiühiskonna “must sideaine”: see on liiga keerukas, algoritmid ei saa täna veel sellele hästi pihta. Aga nad siiski vahendavad seda kõike meile ja meie omakorda ei saa samuti hästi pihta, miks soovitatakse meile just neid videoid või muusikapalu. Aga me tarbime seda kõike siiski, sest meil pole aega ja energiat otsida alternatiive ning kaevuda digitaalsete teenuseandmebaaside sügavustesse, et tõeliselt põnevat välja otsida. Pikemas perspektiivis võib sõltlus üsna juhuslikult opereerivatest algoritmidest kujundada meie arusaamu nähtuste seostest, alternatiividest ja n-ö võimalikest maailmadest.

Need probleemid on seda olulisemad, et vahendatus ju kasvab edasi. Siin ei räägi ma niivõrd virtuaalreaalsuse võimalustest, mis on määratud jääma siiski nišivaldkonnaks. Hoopis olulisemaks saab mõnede aastate pärast nn liitreaalsus (augmented reality). Paljud tunnevad mängu Pokemon Go, mis oli justkui liitreaalsuse suur läbilöök. Aga kui liitreaalsust – erinevaid ruumi tajumist laiendavaid või võimendavaid rakendusi – hakkavad meieni tooma palju võimekam 5G ühenduvus, mida toetavad asjade internet ehk mustmiljon sensorit teadaolevas ruumis, ning ruumiandmeid seostav semantilise veebi tehnoloogia, siis kaasneb kahtlemata palju innovatsiooni, kuid samal ajal ei kao vanad probleemid kultuuri automaatse vahendatusega kuskile. Nii nagu ei kao ka riskid, mis seonduvad digitaalse vahendatuse koondumisega vaid väheste gigantide kätte. Peame olema valmis, et need probleemid hakkavad mõjutama ka me suhet ümbritseva maailmaga, igapäevast liikumist, ruumilist toimimist.

Kuidas on omavahel seotud digikultuur ja digiajastu ning suurenev globaliseerumine?

Need kaks on seotud otseselt ja kindlasti on digitaalsed sidevahendid ning digikultuur üleilmastumist tagant tõuganud. Ühelt poolt tajume küllap kõik, et rahvusvaheline kultuur jõuab meieni kiiremini, teispool maakera toimuvast saab osa kohe. Kultuuri moevoolud liiguvad üle maailma ilma viitajata: olgu need siis sotsiaalmeedia “väljakutsed”, meemid või Netflixi sarjade globaalne populaarsus.

Klassikaliselt on sellises globaalses kultuurilises ühtsuses nähtud riske. Alates juba varastest 80ndatest, kui käivitus (Ameerika) teleseriaalide kiire ja üleilmne levi, on selles nähtud ohtu väikestele kultuuridele. Nii ka praegu. Kultuuriuurijad aga pigem märkavad, kuidas globaalse kultuuri elemendid põimuvad lokaalsetega ning sellest sünnib igas kohas tihtipeale midagi hoopis uut.

Kultuuride üleilmne vahendatus võimendab mitte niivõrd kultuurilist ühtlustumist, kuivõrd mullistumist või “vahutamist”: ühisest sideainest tekib miljoneid eri värvi kultuurimulle. Jagatud materjalide kombinatsioonidest sünnib aina midagi uut ja eripärast, millel heal juhul omakorda potentsiaali maailmarändu alustada.

See, et uue aja kultuurilised hoovused ei alga kaugeltki enam Ameerikast, vaid kust iganes, on samuti digiajastu süvenev eripära.

Digikultuur mõjutab ka teisi üleilmastumise vorme: kaupade ja inimeste liikumist. Nii nagu ajamõõtmise standardiseerimine – rahvusvaheliste ajatsoonide kehtestamine – pidi ennekõike kaasa aitama rahvusvahelisele kaubandusele, on sellele tänapäeval veelgi kaasa aidanud üha täpsemate ja mitmemõõtmelisemate kaardirakenduste areng, samuti kaubaliikumiste jälgimisvõimalus, veebipoed ja nende lõputud kaubakataloogid jms. Aegruumi digiteerumine ja kõikjale vahendumine, justkui eeterlikuna tajutud interneti üha tihedam sidumine nii konkreetse ruumi kui ka ajaga, on kaasa toonud tiheneva rahvusvahelise kaubavahetuse, mida osaluskultuurile omaselt koordineerib paljuski igaüks meist.

Sama käib ka inimeste kohta: kui mõtleme siin Sten Tamkivi poolt Eestis juhitud fimale Topia või Karoli Hindriksi ettevõttele Jobbatical, samuti Eesti nn diginomaadi viisale või ka lihtsalt sellele, kuidas ostame pileteid ja planeerime reise. Internet on ümber kujundanud, kuidas ja kui palju inimesed liiguvad ja kuidas sellest hiljem teada annavad. On ju suuremast reisivabadusest omakorda tõukunud uued visuaalse sotsiaalmeedia žanrid ja rollid (kõiksugu reisiteemadel tegutsevad “suunamudijad”), mis omakorda üldist liikumist tagant tõukavad.

Digikultuuri seostatakse tavateadvuses ja meediaski sageli innovatsiooniga. Millised on teie jaoks huvitavamad näited erinevatest meetoditest, teenustest või platvormidest, mis on otseselt kaasa aidanud ühiskondade või riikide arengule? Digiretsept, Skype’i kõned, ID-kaardiga seotud teenused, protsessid on ilmselt kõigile tuttavad.

Siin loetletutel on üks ühisnimetaja: aja ja muude ressursside kokkuhoid. Seda võimaldavad nii digiretsept, Skype’i kõned kui ka digiallkirjastamine. Ressursside kokkuhoid mõnedes ühiskonnaelu lõikudes võimaldab neid kasutada kasulikult mujal. Aja kokkuhoid võimaldab majanduses ka uusi võimalusi või intensiivsust. Näiteks võivad turvaline digiallkirjastamine, internetikõned võimaldada organisatsioonitüüpe ja kaugtöövorme, mis pakuvad hoopis uusi võimalusi töös osaleda ja väärtusloomesse panustada. See kõik võib aga omakorda kaasa tuua majanduskasvu ja üldise heaolu kasvu.

Mind isiklikult huvitab selles kontekstis, kuidas jõuda heaoluni läbi paraneva ühiskondliku dialoogi. Ja parema arusaamiseni väärtustest, mille nimel me ühiskonnana töötame. Meediaruumide killustumise aegu on need dialoogid aga pahatihti keerukad. Sestap on oluline erinevate ristmeedialahenduste abil kultuuriruumi taas sidustada. Ristmeedia all mõistetakse sisulahendusi, mis lõimivad erinevaid meediume ja nende tähendusruume.

Selle kõrval on oluliseks innovatsioonisuunaks e-õpe, mis samuti aitab valdkondi seostada. Need lahendused peavad ilmselt olema personaliseeritud, st. tuginema mõningasele andmekogumisele õppija kohta, kuid tarvitama neid andmeid asjakohasemate õpisuundade väljapakkumiseks, selmet pakkuda kasutajale lihtsalt meelepärast või tuttavlikku. Nõnda tuleks vältida nende õpiandmete jõudmist suurplatvormide kätte. Need peaksid olema suurplatvormidest sõltumatud, aktiivselt seostatud Eesti omakultuuriga ja selle kultuuriressurssidega ning olema suunatud õppija loovuse toetamisele. Näiteks võiksid need lahendused hõlbustada Eesti kultuuripärandi asetamist uude konteksti tähenduslikul viisil.

Praegune pandeemia osundab ju otseselt, kui toored on me e-õppe lahendused ja kuidas vajame terviklikke, Eesti kultuurile omaseid, selle edenemist toetavaid lahendusi.

Kuidas mõjutab ühtlasema digikultuuri teke ja ühiskondade IT-areng autoritaarsete režiimidega riike või ühiskondi kriisiaegadel (lähiminevikust näiteks Austraalia metsapõlengud või Lõuna-Ameerika konflikt)? Millised on variandid – lisaks sotsiaalmeediale – kodanikke kaasata ja ühiskondi positiivselt mõjutavaid algatusi või protsesse käivitada?

Ses osas tuleb tõdeda, et kaasaegne digitehnoloogia on ennekõike tööriistakast. Seda saab kasutada nii üheks kui ka teiseks. Autoritaarsed režiimid on üksteise järel kätte õppinud trikid, kuidas internetiliiklust mitte ainult takistada, vaid vastupidi – seda kontrollides ja andmeid kogudes oma kodanikke veelgi paremini ohjes hoida. Kuid selle kõrval otsivad ja leiavad kodanikud aina uusi võimalusi vabaks infovahetuseks ja tegevuste koordinatsiooniks, kasutades tänapäeval näiteks krüpteerimis- või plokiahelatehnoloogiad.

Kokkuvõttes iseloomustab interneti arengut laiemalt pingeväli kontrollifunktsiooni ja vaba infovahetuse vahel. Euroopas, tõsi küll, oleme neist tendentsidest seni pääsenud, kuid pandeemia võib anda Euroopa populistlikele valitsustele võimaluse infovahetuse vabaduse mutreid kinni keerata.

Praeguses kriisis ja eriolukorras on üha rohkem asutusi kolinud oma teenused – kunstnikud ja kultuuriasutused ka oma loomingu ja sündmused – sotsiaalmeediasse ja veebiplatvormidele. Kas taolist asja oleks saanud ennustada ka kriisist sõltumatult või on tegu ülikiirelt toimunud digipöördega?  

Kindlasti mõlemat. Kultuuri – nii pärandi kui ka kaasaegsete teenuste – digiteerimine on käinud kauem ning mõnigi vastne lahendus jõudis üsna juhuslikult just pandeemia aegu meie ette. Lahenduse kvaliteedi osas tõstaksin siinkohal esile Tallinna Kunstihoone virtuaalnäitusi. Teisalt kiirendab kriis mitmeid seni veninud protsesse.

Samas loob see kriis võib-olla ka anomaaliaid. Teadupärast tõi just muusika internetilevi kaasa muusikute sissetulekute vähenemise muusikasalvestiste müügi- ja taasesituse tuludest ning reaktsioonina sellele kasvas tulu elavatest esitustest ja kontsertidest. Nüüd lõikas kriis just viimase ära. Neid püütakse küll asendada veebikontsertidega, kuid pole selge, mis väärtust suudaks selline formaat pakkuda siis, kui kriis läbi on.

Küllap suunab kriis otsima uuenduslikke formaate, mis jäävad kestma.

Hetkel, kui ma neile küsimustele vastan, on klouniteater Piip ja Tuut värskelt avanud oma veebitelevisiooni, kust hakkab tulema kaks saadet nädalas ja kuhu saab osta ligipääsu ka kuupõhiselt. Sellel oleks potentsiaal kestma jääda, sest küllap on neil eesti lastest fänne ka väljaspool Tallinna, kus Piip ja Tuut iga nädal etendusi annavad. Ehk selline uus formaat saaks lõpuks mitmekesistada spetsiifiliste väiketeatrite tegevusmudelit ja tuluvooge. See oleks tegijatele kasulik, aga rikastaks valikuvõimalusi Eestis ja kaugemalgi.

Kuidas mõjutab säärane vahendatus ja ülekanne videosse muidu osalejate-esinejate samaaegsel kohalviibimisel toimuva sündmuse olemust?

Võib oletada, et see on küllaltki isiklik ja sõltub kunstiliigist. Õppejõuna tean, et vahetu auditooriumi tajumine on loengu õnnestumiseks oluline. Loengut vaid arvuti eest üksinda salvestades on keeruline keskenduda, lisaks toob võimetus auditooriumit konkreetses ajahetkes “lugeda” paratamatult kaasa ka selle, et loeng ei ole kuigi hästi neile kohandatud. Ilmselt on ülekannete puhul oluline tagada võimalus kahepoolseks suhtluseks ja tajuks.

Kas praegune kriis, mis on sundinud suhtlust ja asjaajamisi ümber suunama digitaalsetele platvormidele ning virtuaalkogukondadesse, võib pikemas perspektiivis tuua kaasa mingite sotsiaalsete rühmade suurema kõrvalejäetuse? Pean silmas eakaid, kes väiksema digitaalse kirjaoskusega, samuti vaesuse piiril elavaid inimesi, kel keerukam suhtluseks sobivaid tehnoloogilisi seadmeid soetada.

Kindlasti. Ma ise ei ole küll internetikasutuse uurija, kuid teadaolev trend täna on, et ea asemel on määrajaks sissetulekute ebavõrdsus ja elukutsete erinevus. Teisisõnu erinevused sotsiaalsete klasside vahel. Nii nagu ei saa pandeemia aegu kodust töötada enamik manuaalset või lihtsamat teenindustööd tegevad inimesed, ei saa nad koduõppes ka oma lapsi toetada. Neil ei pruugi olla kodus ka vajalikke vahendeid või võimekust osta juurdepääsu igasugu praegu tekkivatele e-teenustele.

On oluline, et näiteks Eesti e-õppe platvormid areneksid nüüd ja edaspidi avaliku teenusena: et need oleksid tasuta kättesaadavad ning ka piisavalt kvaliteetsed ja rikkalikud, et nende kõrvale ei tekiks vajadust tasulisi teenuseid juurde osta.

Kas julgete juba ennustada, mil määral suundub ühiskonnakorraldus ka pärast kriisi jõulisemalt digitaalsete lahenduste suunas?

On väga tõenäoline, et digipöörde uus sunnitud keerd ei pöördugi enam tagasi. Olen tehnoloogilise kultuuri evolutsiooni uurija ning selles valdkonnas on olulised mõisted tehnoloogilised lubavused, rajasõltuvused ja institutsionaliseerumine.

Uued tehnoloogilised süsteemid, kui need on valmis ja kasutusele võetud, hakkavad lubama midagi uut. Ehk uuendustega inimesed mitte ainult ei harju, vaid võtavad need tööriistadena kasutusele uute lahenduste otsinguil. Teisisõnu hakkavad need süsteemid tootma rajasõltuvusi, mis taastoodavad ennast. Need rajasõltuvused on suundumused, mida ei saa tagasi pöörata, sest esmased lahendused võimaldavad juba uusi. Kui näiteks distantsõppe süsteem juba paika loksub, saab seda tulevikus lihtsamalt ka kodutööde andmiseks ja tegemiseks kasutada.

Veelgi enam kindlustuvad need süsteemid aga siis, kui need institutsionaliseeruvad ehk luuakse institutsioonid, mis omakorda hakkavad hoolitsema oma kestuse eest. Näiteks, kui nüüd nende live-kontsertide nimel seatakse paika mingi uus organisatsioon või ettevõte, võib arvata, et hakatakse tegutsema selle nimel, et see formaat jääkski kestma. Kui ka Piit ja Tuut teatri veebikanalit peaks saatma edu, siis küllap püütakse sedagi edasi teha. Kui Tallina Kunstihoone virtuaalnäituste tootmine saab kellegi ametikirjeldusse, siis see ongi selle kultuurivormi tuleviku vundament.

Laiemas vaates aga ma digikultuurile Eestis mõningast institutsionaliseerumist loodakski. Oleme küll digilahenduste usku, kuid kultuuripoliitikat teeme üsna vanamoodsate kategooriate kaupa: meil on institutsioone ja tugiskeeme traditsioonilistele kunstiliikidele ja kultuurivormidele, kuid eksperimentaalsete digikultuurivormide arendamiseks pole õieti midagi. Loodan, et tänavu pandeemia tõttu erilise rõhuasetuse saanud Kultuuriministeeriumi digikultuuriaasta tipneb sellega, et meil tekivad digitaalsete kultuurivormide edendamiseks vajalikud, julged institutsionaalsed vormid.

Iiris Viirpalu

Iiris Viirpalu on lõpetanud semiootika ja kultuuriteooria magistri ning tegutsenud aastaid nii kultuurikorraldaja kui ka vabakutselise kriitikuna. Ta on kirjutanud arvustusi, arvamusartikleid ja teinud intervjuusid kultuuriväljaannetele. Iiris on Edasi kultuurirubriigi kaasautor. Loe artikleid (51)