„Meil oli valida tervise ja raha vahel. Meie valisime tervise“. 13. märtsi hommikul kuulutas Vabariigi Valitsus välja riikliku eriolukorra. Kui juriidiline vaidlus Valitsuses välja arvata, siis ühiskond tervikuna neelas uued reeglid kiiresti alla. Kõik valisid tervise. Teadmatus oli otsuste tegemise aluseks siis ja on seda tänaseni. Küllap teavad otsuste tegijad ja vastutajad mõnevõrra enam, kui räägivad, kuid väga jõulistesse vandenõuteooriatesse ei maksa süveneda, Eestis tilguks info kiiresti läbi.
Aeg venib tatina ja peamiseks mõõtühikuks on tõepoolest tund. Mitmed sõbrad ütlevad, et nad ei ole viimased 20 aastat nii palju tööd teinud kui täna, kuna lisaks tavapärasele rindele ja kohanemisvajadusele on lisandunud ühiskondlikud kohustused. Ses mõttes on alanud eriolukorra neljanda nädala algus päris pikk ja sobilik periood, et küsida mõned küsimused ja arutleda kuidas meil seni läinud
Ah, et valisime tervise.
Täna on online’is väga keeruline hinnata, kuidas on Eesti riik kriisi esimest etappi teenindanud, kuid saab selgelt esile tuua, et valitsus näeb kriisi esimese faasi eduloo tsementeerimisega palju vaeva. Kiidusõnu tuleb parlamendi igast sektsioonist, kriisi alguses vastupidistel seisukohtadel olnud teadlased tunnustavad Valitsust. Mis on läbinähtavalt piinlik.
Ettevõtjad ei ole piirangute osas enam nii entusiastlikud, kui paar nädalat tagasi, kuid põhimõtteliselt noogutatakse kaasa. Opositsioon alles otsib kohta ja sõnumit. Ja kuna meie ainus teadmine viirusest on fakt, et me midagi ei tea, tuleb arglikult nõustuda iga uue piiranguga. Kuidas läheb esimese etapile hinnangu andmisega kokku väidetav riiklik valmisolek, kuigi seda ilmselgelt ei olnud: riikliku ameti luba võrkpallimängu pidamiseks, vastuoluline kommunikatsioon (testime – ei testi, maskid kellele jne) ning kahtlemata maha magatud Saaremaa, seda hinnatakse hiljem (tegelikult muidugi ei hinnata).
Kriisi kolmanda nädala esimesel päeval, 28. märtsil jõudis Valitsus Saaremaale.
Äratuskellaks oli 22 nakatunut kohalikus hooldekodus. Kaheldamatult on tegemist lohakusega ja ei ole nii, et asju ei või nimetada oma nimedega. Iga inimese lahkumine on tragöödia. Järgmisel hommikul lahkus vanataat, kellele jõuti mõni päev varem ära teha positiivseks osutunud test ja nii sai Eesti oma teise viiruseohvri. Lähedastele saatsid järelhüüde Eesti riigi juhid.
Samal ajal ja peaaegu, et samas kohas jäi võitluses vähile alla noor naine. Tema lähedased said läbi vabariikliku ajakirjanduse kaasa soovituse, kuidas matusetalitust reeglitepäraselt läbi viia.
Ehk, siis kui valisime raha asemel tervise, siis rahast küll loobusime, kuid kas ikka valisime tervise? Patsiendid, kes ootavad oma operatsioone, plaanilist või erakorralist ravi, ei pääse avalikku inforuumi, et karjatada “andestust, et me ei ole viiruskandjad, kuid meilgi on tervisemured, mõnedel meist isegi eksistentsiaalsed”. Samas grupis on lähiajal sünnitajad. Meie rahva ainus lootus, kui pidada silmas Põhiseaduse preambulat. Kolleeg Janek oli jalutuskäigul Valitsusse ajast ees, kui soovitas sünnitada põllul. Nii ta läheb.
Majandusest: avalik sektor peab kärpima kulusid 50%
Me ei valinud raha. Ja see on ok, sest meie parim teadmine on teadmatus. Eriolukorra kolme nädala tulemus on see, et seisab peaaegu kõik. Elutööd hävivad ja juhtub muid hirmsaid asju.
Alguses kelmuse, hiljem tänavakuritegevuse kiire kasv on aja küsimus. On ka optimistlikumaid signaale, traditsiooniliselt ikka avaliku sektori kõrgetest kabinettidest. Kui Eesti Pank rõõmustas avalikkust 10 päeva tagasi majanduskasvu osas 6-14 % miinusega, siis Rahandusministeerium sai ülesande avalikkust rahustada numbritega vastavalt – 3 ja veidi korrigeerituna – 8 protsenti.
Sotsiaalmeedia teravaim kuju Olav Osolin vastas selle peale, et kuna 0 pole number, saab selle hiljem lihtsalt lisada. Lisada tuleb. Valitsuskoalitsioon on jõuliselt otsustanud, et kärped avalikus sektoris tulevad, trummipõrina saatel, juba aastast 2021. Ehk siis ajas, kus igal tunnil on väärtus, on koalitsioonil kavas paugutada juba käesoleva aasta lõpus, et vajalikud muudatused ei võtaks aastatki. Ma ei lisa siia teadlikult kolme punkti, naeru-või hüüumärke, sest see on uus normaalsus. Lõhe bürokraatia ja teda enda seljas kandva ettevõtluse vahel ei ole kunagi olnud nii suur.
Tõlgime ära valitsuse majanduspoliitika anno 2020.
Kuna eraettevõtlus on külili ja majandus tavapärases mõistes ei toimi, siis ei tohi kärbetega seda täiesti välja lülitada. Lihtsa näite najal tähendab see seda, et ametnik peab säilitama palga, et saaks käia poes toitu ostmas, mille kaudu ta teeb poele käivet ja viimane maksab ära järgmise kuu 20. kuupäevaks selle ostu pealt käibemaksu. Kärpimata ja mõnel julgemal juhul premeeritud ametnik maksab selle näite põhjal ära oma pileti raharingluses, mis jõuab katuserahadest ja valimislubadustest pakatava lisaeelarve kaudu otsapidi Töötukassa ja Kredexi käsutusse, mille kaudu saavad hingamisruumi tööandjad ja eraettevõtetes töötavad inimesed. Kuid tähelepanu, hoiatab poliitik: see ei ole kingitus, riik ei ole jõuluavana.
Kui arutada talupojamõistuse tasemelt, siis peaks asi olema täpselt vastupidi. Avalik sektor kärbib end ühe kuu jooksul 50% peale ja neid ülejääke kasutatakse ettevõtjatele matusetoetuste asemel täiendavaks hapniku lisamiseks ja kui meil jagub õnne ja töökust, aga seda meil on, siis needsamad ettevõtjad tõmbavad kunagi taas majanduse käima ja ehk taastavad ametnike palgadki. Lisaks oleks see käik muidugi inimlik solidaarsusakt. Seda juttu ei maksa segi ajada riiklike investeeringutega, mida tuleb iseenesest mõista jätkata, andes nii tööd kui toetades turge.
Ei ole võimalik hinnata, kas „valisime raha asemel tervise“ pakett töötab efektiivselt seni, kuni kõik olulised ühiskonnagrupid ei võta laksu sisse proportsionaalselt.
Kui kogu avalik sektor on solidaarne erasektoriga mõned kalendrikuud, siis võime küsida kõigi Eesti elanike käest, kas meetmed on õigustatud ja parimad võimalikest. Praegu on ühtteist siin pildil valesti. Oli ju jutt, et enamus ei tohi otsustada vähemuste õiguste üle. Aga praegu on täpselt nii läinud. On ette teada, et selle mõtte peale tõuseb hädakisa. Nii kui hakatakse rääkima avaliku sektori palkade vähendamisest, toovad poliitikud rindele õpetajad. Mis on muidugi alatu. Sest õpetajate töötasu on kõigi Eesti Riigikogu koosseisude ühiskondlik kokkulepe. See on prioriteetide küsimus.
Poliitikud ja tippametnikud peavad aru saama ühest asjast.
See ei ole kriis, mille järel, Rahandusministeeriumi arvates juba uuel aastal, taastub sellele eelnenud elu-töö-ja maailmakorraldus.
Paljud meist ei naase enam senistesse kontoritesse ja paljud peavad vahetama elukutseid. Fantaseerime korra. Õpetajate, arstide, päästjate ja paljude teiste avaliku sektori töötajatega ei juhtu midagi. Ettevõtjatest saavad vaderid. Näiteks võtab mõni konkreetne, kriisis ellujäänud klaster õpetajad enda kanda ja mõni teine klastrite puul jällegi meditsiinisfääri. Kas leidub ettevõtjaid, kes soovivad palka maksta seltskonnale, kes kogunes päev enne eriolukorra väljakuulutamist Tallinna kõige moodsamas kultuurimajas, et arutada riigi arengustrateegiat aastani 2035, selles ei ole ma nii kindel. Sest inimesed, kellele makstakse 3-4 keskmist palka selle eest, nad vaataksid tulevikku, aga nad ei tea, mis saab sõna otseses mõttes homme, peavad tegema midagi muud.
Kuu aega tagasi ütlesid ministrid, et riik on kriisiks valmis. Kaks päeva tagasi kirjutas mulle vastuseks ühe ülepiirilise kaubandusega tegeleva ettevõtte esindaja „Tänan küsimast …. Reageerisime õnneks kiiresti ja koostasime juba veebruaris tegevusjuhised ettevõtte töötajatele“. Veebruaris, Karl, veebruaris koostasid nad need juhised. Sel ajal kui nad seal alles oma juhiseid koostasid, oli riik juba valmis! Vot nii.
Ma usun, et lisaks arstidele ja õdedele, on paljud poliitikud ja ametnikud tegelikult eesliinil. Ollakse avalikus teenistuses, teenitakse sõna otseses mõttes avalikkust. Me maksame makse, et mitte kuulda seda, me niigi meediast kuuleme. Me maksame makse ka selle eest, et valitsejad oskaksid asju ka ette näha, muust maailmast õppida ja kui midagi välja tuleb, siis ei peaks seda kohe kangelasteoks, mida sotsiaalmeedias sponsituna jagada. Väga alatu ja rikub nii mõnegi mehe väärt pingutuse.
Aprill ja mai on annetuste kuu. Turule on lubanud tulla sadu uusi metseene. Kultuuripartnerluse Sihtasutuse poolt saan lubada, et kõik panused jõuavad edasi vabakutseliste loojateni. Jagame, et grupiga liitujaid oleks rohkem ja kultuuriinimesed ning selle sfääri toetajad saaksid jääda oma liistude juurde, kui parafraseerida üheksakümnendate lõpu kriisi eel riigile börsil veidi raha teeninud Eesti poliitika üht legendi.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)
