Piiblis on kirjakohti, mida tunneb isegi end jumalatuks pidav eestlane. Üks neist on vana testamendi Koguja raamatus ning räägib sellest, et igale asjale siin taeva all on määratud aeg (Kog 3:1–8). Neid aegu on erinevaid: on aeg sündida ja aeg surra, aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda ning nõnda edasi.

See tundub olevat mõnegi lemmiktekst piiblis. Mul endal pole sellega mingit südamlikku sidet, sest ma ei leia sellest lootust. Koguja sedastab, kuidas asjad käivad: on aeg nutta ja aeg naerda, aeg leinata ja aeg tantsida, aeg armastada ja aeg vihata, aeg sõjal ja aeg rahul. Ei miskit uut ega rabavat, ei midagi, mis lisaks meie argimõtlemisse uue dimensiooni.

Eile õhtul kõnetas see tekst mind ometi – seda hetkel, kui mu täiskasvnud tütar teisel pool Skype’i ekraani igatses kallistuse järele.

“Igale asjale on määratud aeg: … aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda.’’

Sadu kordi olen matustel seda teksti ette lugenud ja murdosa sekundiks mõelnud, mis aeg see küll on, kui peaks kaelustamisest hoiduma. Kas siis, kui ollakse tülis või kui pole enam, keda kallistada? Selgub, et see on nüüd – on üleilmne aeg kaelustamisest hoiduda.

Me oleme jahmunud, kohkunud, heitunud. Olime otsekui ära unustanud, et on erinevaid aegu. Oleme elanud nõnda, nagu meie aeg poleks kunagi piisavalt hea, nagu see peaks pidevalt paremaks minema ning nagu oleks meil õigus seda eeldada ja nõuda.

On üks küsimus, mida Risti kirikut külastavad turismigrupid pea alati küsivad: “Miks teil need augud seal laes on?”

Kuna Sina, hea lugeja, ei saa praegu kaela kuklasse ajades meie kirikuvõlve uurida, siis täpsustan, et need augud asuvad kiriku pikihoone võlvikandades. (Tule suvel ja veendu oma silmaga!) Küsin siis tavaliselt vastu, mida nad ise arvavad. Enamik pakub, et need on tuulutusavad. Ent see ei ole õige vastus. Keskaegne kirik sai hakkama loomuliku ventilatsiooni abil. Õige vastuseni juhatab teravam pilk, mis märkab aukude servas midagi rennitaolist. Need avaused on kiriku sisemised vihmaveerennid.

Nendele aukudele mõtlemine on mind vapustanud ja muutnud mõndagi mu tegemistes. Need augud on aidanud kaasa pikema perspektiivi tekkimisele ning õpetanud oma isiklikku eksistentsi mitte ületähtsustama.

Lugu on nõnda, et kui siinsed mehed 700 aastat tagasi Risti kirikut ehitasid, oli nende jaoks päevselge, et elu ei lähe pidevalt ülesmäge: SKP ei saa pidevalt kasvada, rikka viljasaagiga aastatele järgnevad ühel hetkel ikalduse-aastad, ja siis jälle viljakamad. Igipõlisele kogemusele tuginedes teadsid nad kirikuvõlve ladudes, et tuleb aegu, kui pühakoja katus laseb vett läbi, aga ümbruskonnas pole ühtegi meest, kes seda parandada saaks. Ja nii nad tegid võlvikandadesse vihmaveerenne meenutavad augud – puhkudeks, kui katus on puru ja vesi sajab sisse. Tänu aukudele ei kogune vesi vaasitaolistesse võlvidesse, ei külmu seal ära ega purusta sulades kogu võlvistikku. Tänu aukudele sajab vihm läbi katkise või puuduva katuse otse kirikusse, vahepeal ehk jäätub ning siis kuivab seal all, paestel kiviplaatidel.

Niimoodi mõtlesid need mehed: kui peaks olema nõnda, et pole neid endid ega nende poegi ega pojapoegi, sest nad on langenud sõdades või laastava tõve käes, siis peavad kirikuvõlvid vastu ega varise seinu kaasa kiskudes sisse. Kirik seisab ja jõuab ära oodata, kuni pojapojapojad kaela kannavad ning katuse uuesti ära parandavad.

Nad ei reageerinud üle. Nii sündiski, ja võib-olla korduvalt.

Liivi sõja aegu oli kirik aastakümneid ilma katuseta. Pärimuse kohaselt olla võlvidel kasvanud võsa ja kitsed roninud üles rohtu näksima. Võlvid aga jäid alles. Pojapojapojad kasvasid üles ja ehitasid uue katuse, ja siis jälle uue.

Ma kummardun tänus nende kirikuehitajate ees. See pole mitte ainult praktiline arukus, vaid maailma kulgu ja inimese elukäiku sügavuti ning realistlikult hindav tarkus.

Oli aegu, kui siin kandis suri inimesi nagu kärbseid. Nõukogude aja lõpupoole, millalgi 1980ndate alguses tasandati Rist kiriku ümbrust, sest mullavallid ulatusid mõlemal pool kirikut akendeni. Selgus, et need polnud lihtsalt mullahunnikud. Need olid täis inimluid. Oli aegu, kui ei jaksatud enam matta, kui ei olnud enam, kes mataks, ning surnud toodi lihtsalt kiriku juurde. Kirik aga püsis, sest siinsed mehed olid kunagi otsustanud, et võlvikandadesse tuleb teha näguripäevade tarvis päästvad augud.

See kõik on meie ajalugu. Me arvasime, et sedasorti lood jäävad õpikutesse ja raamatukaante vahele. Rääkisime neid lugusid läbisegi imetluse ja kõhedusega, ning olime veidralt kindlad, et sellised ajad on möödanik. Sest meie ju oskame, teame ja suudame. Me oleme targad, meie käes on kontroll, meie teadus ja digivõimekus ja mis kõik veel – meid ei alista miski!

Vaid mõni nädal enne eriolukorra väljakuulutamist ning 30 päeva enne esimest Eestit tabanud koroonasurma lausus meie president vabariigi aastapäeva kõnes: “Vargamäel kasutada olnud tehnoloogia – peamiselt labidas Sauna-Madise mõhnalistes kätes, Krõõda või Mari hell puudutus palavikus lapse laubal – ei suutnud looduse loomingut, ümbritsevat keskkonda, paraku ka inimese elu teistsuguseks teha. Täna me muidugi suudame.”

Ja võta näpust, tuleb välja, et mõnikord me siiski ei suuda. Peale suure, tegevvulkaanilaadse idanaabri ei tundunud miski meid päriselt ohustavat, kuni me avastasime kliimasoojenemise. Mõlemad on sedavõrd mastaapsed ohuallikad, et nende kõrval tundusid muud ohud olevat pisiasi. Siis tuli üks tõeliselt pisike asi läbimõõduga umbes 120 nanomeetrit ning lõi meie elu kummuli.

Ja nüüd me lihtsalt loodame. Istume, hoolsalt pestud käed rüpes, kodus, ja loodame, et see läheb üle.

Lootusel on lugematul hulgal nägusid ja ilminguid. Lootus suudab muutuda ja muutunud oludes uusi vorme võtta. Lootus on võimsaks elu käivitavaks jõuks. Sellepärast tuleb meil leida ikka ja jälle uusi lootusi.

Veel paar kuud tagasi oli meil üsna kindel lootus, et see tõbi on väga kaugel – ega see siia ei jõua. Jõudis küll. Siis hakkasime lootma, et tulevad vaid üksikjuhtumid väljast. Me püüame nad kinni ning see ei hakka meie seas levima. See lootus oli tolles hetkes täiesti omal kohal, aga paraku on seegi tulnud kõrvale heita. Praegu loodame, et kurv saab olema sedavõrd lauge, et ei ületa meie meditsiinilise võimekuse piire. Annaks Jumal, et see sünniks nõnda, ja annaks Jumal meile mõistust selle tarvis piisavalt arukalt käituda!

Aga mis siis, kui seegi lootus luhtub? Eks me looda siis jätkuvalt, et see läheb mööda meist ja meie lähedastest. Või kui ei lähe, siis möödub kergelt. Aga kui ei möödu? Või laastab nõnda, et puudutab ühel või teisel kombel meid kõiki? Vaevalt on praegu Itaalias kedagi, kes ei teaks kedagi, kes on leinas. Vaevalt on kedagi, kes on sellest vaimselt läbi raputamata.

Mida me siis lootma hakkame? Me ei tea ega saagi seda teada enne, kui sellega silmitsi seisame.

Lootus, nagu ka usk, ei ole kunagi mingi kättevõidetud asi, mis oleks meie võõrandamatu omand, paras kappi luku taha panna.

Lootus pulseerib vaheldumisi lootusetusega.

Ta peab alalist võitlust hirmu ja meeleheitega. Lootus ja meeleheide on nagu ühe mündi kaks külge: kordamööda püüavad nad üksteist seljatada. Aga lootus ei jäta meid kunagi. Mündi üks külg võib teise alla suruda, ent ta ei saa seda hävitada.

Küllap oskame praeguses situatsioonis üles lugeda kümneid ja kümneid asju, mida me loodame algavalt kevadelt, suvelt ja sügiselt, järgmistelt päevadelt, kuudelt ja aastatelt. Need kõik on ajalikud, nii-öelda vahepealsed lootused, mis võivad täituda või luhta minna.

Lootuse otsimine ja leidmine on otseselt seotud tähenduse leidmisega oma elus. Me püüame mõista ja mõtestada oma elu ning seda, mis sünnib. Seda küsides ei pääse me mööda küsimusest, mida me üldse oma elust arvame ja tahame.

Rõuge õpetaja R. G. Kallas andis ülemöödunud sajandivahetusel välja väikese jutlustekogu “Tasased hääled tormilisel ajal”. Vana-aastaõhtuks seisab seal: “Siis küsitakse, mis meie omast elust arvame, mis kasu teil sest on, et teie elate; kui pikaks või lühikeseks teie oma elu loete? Ning seda küsimust on neil väga vaja, kes oma elu tuhande versta pikkuseks peavad, mis vist sugugi ei lõpe. Mitmed targad õpetavad, “et surma pääle mõtlemine on asjata; mis käes, see on meil teada; mis tuleb, on teadmata. Rõõmusta elust ja maitse tema marju, küll surm tuleb isigi”. Jah, ta tuleb kutsumata isigi, aga kiri õpetab, et surma pääle mõtlemine ja päevade ülesarvamine targaks teeb. Seepärast ärge arvake seda mitte asjata ajaviitmiseks.” (“Tasased hääled tormilisel ajal”, toim R. G. Kallas. Jurjev 1900, lk 90).

Ühel hetkel elus, olgu nüüd või aastakümnete pärast, tuleb meil igaühel järele mõtelda, mis on meie elu viimne, võõrsõnutsi ultimatiivne lootus. See on lootus, mis pole seotud empiirilise kogemusega, vaid sirutub nähtamatu poole. See lootus on seotud Temaga, kes on meie ümber ja samas meist mõõtmatult kõrgemal. See on küsimus sellest, mis meid viimselt kannab, kui mitte miski seni loodetust enam ei kanna. See on küsimus kõigutamatust keskmest, mis ei lase meil tükkideks laguneda ega vabalangemisse sattuda.

Minu jaoks on vastus sellele küsimusele Tema, kes on elu – elu, mis on tugevam mistahes viirusest, kurjast ja isegi surmast. Ma tean, ma usun, et mitte ükski hädaoht ega viletsus ei saa mind Tema armastusest lahutada.

Nimetasin alguses, et Koguja raamatu tõdemused ei kuulu nende hulka, mida ma üha ja uuesti loeksin. Jah, nad mõjuvad puhuti kainestavalt, puhuti rahustavalt. Koguja kinnitab, et selles maailmas on asjad nõnda – olid toona ja on ka edaspidi. Võlvikandadesse tasub ikka augud sisse teha, sest aegu tuleb erinevaid. Aga Koguja tõdemused ei vaimusta mind. Ning nad ei oota mult usku ega usaldust.

Ristiusu skandalon ei ole Koguja elukogemuses ega resignatsioonis. Skandalon on selles, et ei Corona-19 laastamisel, surmal ega laiemalt kurjusel, ei meie enda tülpimusel, jõledustel ega jõuetusel pole viimset sõna. Surm on neelatud võidusse. Corona-19 võib möirata ja murda, aga ta on ikkagi kaduvuse poolel, määratud hävinema.

Meie aga võime leida oma hingepideme ja kõikumatu keskme Temas, kes on igavene – Temas, kelles on usk, lootus ja armastus, ning suurim neist on armastus.

Selles ajalikus elus toimetamiseks annan korraks siiski veel sõna Kogujale: “Igale asjale on määratud aeg  ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra, … aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda.”

Peame vastu, mu armsad, sest meil seisab taas ees aeg kaelustada. Rõõmsa taaskohtumiste ja kallistamisteni!

Seni aga hoiame kokku nõnda, et hoiame lahku.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (70)