Mida käesolev pandeemia ja selle esmased mõjud õpetavad, on see, et õigussuhted, mis on paindlikud ja arvestavad mõlema poole sisulist huvi lepingu sõlmimise vastu, peavad ootamatustele hästi vastu. Need, milles paindlikkus puudub, kestma ei jää. Öeldu kehtib ühtviisi nii suhete kui ka esemete kohta, mille osas kokkuleppeid sõlmitakse.
Jagamismajandus, projekti- ning probleemipõhised ettevõtted ja start-up-ühingud on ammu andnud märku, et pikad ja stabiilsed õigussuhted ei ole enam normiks. Täna oleme kõik COVID-19 nime kandva kiirendi kaudu jõudmas samadele järeldustele. Vastus küsimusele, kui palju me midagi vajame või kui palju see meie jaoks väärt on (ehk palju me oleme nõus maksma), on igal küsimise hetkel erinev. Tavapärane Excel on mängust väljas ja tulude ning kulude hindamise võrdlused eri ajahetkedel võivad anda sõgedana näivaid järeldusi.
Advokaadid saavad täna uksest ja aknast päringuid vääramatu jõu ning poolte lepinguliste kohustuste tasakaalu kohta. Peamiselt on need suunatud “pausi” kehtestamisele. Sooviga praegune periood “ära unustada” ning teha restart, kasutades sama operatsioonisüsteemi, ja pärast eriolukorra lõppu olla tagasi “normaalsuses”. Sageli on sooviks suunata kriisiriisiko mujale – teisele poolele, kuid see ei ole ei õiguspärane ega jätkusuutlik.
Kui esmapilgul võib näida positiivne, et tuli liigub enda pealt ära, siis mõne aja pärast selgub, et see tuli võib olla hävitanud pikaajalise partneri, olulise lüli tarneahelas ning teravik on sinu peal tagasi. Veelgi valusamalt. Aga usaldus, mis pooltevahelist suhet toitis, on mõtlematu reaktsiooni tõttu hävitatud. Öeldu ei tähenda, et enda eest ei pea seisma. Peab ja järjest enam. Rohkem kui õiguste eest peab uues kontekstis seisma aga sisuliste huvide eest, neid selgemalt kokkulepetes väljendama, et lepingupartneril oleks suhte eesmärk ja alus selgelt teada.
Majandus on suhete võrgustik. Tarnekohustuse rikkumine Indias toob kaasa rikkumised Saksamaal, Eestis, Soomes ja Rootsis. Ahela kõik osad moodustavad terviku ning iga järgmine sõltub eelnevast. Õigussuhete kujundamisel peab uues olukorras seda järjest enam arvestama. Olles paindumatud ja valides jäigalt defineeritud regulatsiooni ja rikkumisele järgnevate õiguskaitsevahenditega suhted, välistame järg-järgult enda rolli palju suuremas ja vastupidavamas tervikus.
Lepingute sisuline eesmärk on anda poolte õigussuhtele struktuur ja regulatsioon, kuid ilma paindlikkuseta on tänases seisus kõik aknast väljas.
Vaidluse all on kõik. Isegi nii elementaarne mõiste kui “tööpäev” on küsimuse all. Kas me saame tööpäevaks ikkagi lugeda nädalapäeva, mis pole laupäev või pühapäev, kui pandeemia ja sellest tulenevad piirangud mõjutavad tavapäraseid võimalusi “tööpäeva” toiminguid teha? Just viimane – võimalus ametiasutustes ja professionaalsel tasemel midagi teha, on ju see, mis tööpäeva mõiste seni sisuliselt täitnud on.
COVID-19 ei ole esimene suurem epideemia viimase 20 aasta jooksul ja suure tõenäosusega ei jää ta ka viimaseks. Majanduslikud mõjud, mis globaalselt halvavate viirustega aga kaasas käivad, kestavad seejuures oluliselt kauem kui viirused ise. Eksperdid väidavad, et COVID-19 pandeemiale kehtestatud piirangud elukorralduses võiks hea tulemuslikkuse tagamiseks kesta kuni 18 kuud. See on määratult pikk aeg.
Sellest tulenevalt saavad lähiajal üha määravamaks sellised terminid nagu tulemustasu, käibeüür või ajapõhine töökohatasu. Teenusel ja kaubal on eri ajahetkedel erinev hind. Täna vajan ühte töökohta, homme saan rahastuse laienemiseks ja vajan kümmet. Nii tehnoloogilised, arhitektuurilised kui ka mobiilsusalased lahendused on selleks uueks normaalsuseks olemas. Olemas on ka õiguslikud võimalused suhteid paindlikult reguleerida. Puudu on vaid oskus tajuda neid normina. Tabeli järgi tunduvad numbrid sellises süsteemis keerulisemad, võidud Excelis suuremad ja kaotused valusamad. Ometi saab joon, millega mõõdetakse suhte aluseks olevat usaldust ja poolte lepingust saadava väärtust, lineaarne. Kergelt tõusva trendiga.
Koroonaviirus ei ründa mitte ainult meie immuunsussüsteemi, vaid ühiskonda laiemalt, sealhulgas õiguskorda ja seda, kuidas õigussuhteid on aastate jooksul reguleeritud. Õigussuhe peaks olema stabiilsuse garant. Aga tundub, et ehk on stabiilsuse mõõtühikud muutumas. Me ei tea, mitu sellist pandeemiat meid ees ootab. Me ei oska ette ennustada muud kui seda, et neid tuleb veel. Need muutujad, mida reguleeritakse, muutuvad. Need muutujad, mida hinnatakse ja väärtustatakse, muutuvad samuti.
Artikli autor Timo Kullerkupp on advokaadibüroo RASK partner.
