Hedvig Hanson: vangistus või vabadus?

Sookurg. Foto: Hedvig Hanson

Küll tahaks vahelduseks mõelda muust kui tekkinud olukorrast ja väljakuulutatud eriolukorrast. Koroonast.

Ent ju on seegi kriisiaeg meile vajalik mõtlemiseks ja mõtestamiseks. Suur osa meist mõtleb lihtsalt ellujäämisest ja on mures oma materiaalse seisu tõttu. Osa meist aga tunneb isegi tänulikkust sundpuhkuse üle. Just keerulises hetkes ilmnevadki inimeste erinevad arengud, hirmud, arusaamised, hakkamasaamine. Oluline tuleb pinnale.

Minulgi on küsimus: kas see viirus vangistas meid või hoopis vabastas? Eks kriisi üks tahke on vastukaaluks raskusele ka uue väljavaate võimalus. Võib kõlada irooniliselt, kuid siinkohal kehtib vist samuti eluline seadus, et tugevamad jäävad ellu… ja targemad saavad tugevamaks?

Kõik võib muutuda üleöö, miski pole elus kindel. Hetkel, kui jääd ilma tööst, su elukaaslane või sõbraks peetu reedab su, sul diagnoositakse raske haigus või juhtub su lähedastega midagi halba… või nagu nüüd, kui tervet maailma tabab gripipandeemia ning sellele lisaks veel paanika teadmatusest… või kasvõi see, kui muidu suhtlust ja meelelahutust täis elus on järsku vaja olla eraldatuses ning hakkama saada minimaalsega, on võimalus tõesti mõtlema hakata.

Kellele või millele siin elus üldse loota saab?

Käin peaaegu iga päev looduses mõtisklemas, mediteerimas – et saada uusi mõtteid, vastuseid. Kui tavaliselt läheb mu pea jalutades värskes õhus klaariks ja kõik tundub selge, siis viimasel ajal tuleb minuni pidevalt üks vastus: “Ma ei tea.”

Kõige suurem “ma ei tea” on praeguses olukorras seotud küsimusega – kus on tõde?

Tõe otsimine on üldiselt mu lemmikteema ja isegi kui ma mõnda asja intuitiivselt aiman, olen nõus ka tunnistama, et sajaprotsendilist kindlust ei anna ma ka oma aimdustele. On neid, kes väidavad, et üht tõde polegi olemas, on “tõed”, ent mina ei taha sellega päriselt leppida. Jah, “tõde” võib olla ju erinev, kui räägime tunnetusest.

Kui me aga räägime  tõest selles kategoorias, mis on tegelikult, siis ei saa siin olla erinevaid tõdesid.

Meile ikka valetatakse. Inimesed valetavad tihtilugu, et end paremas valguses näidata – nad ei taha tunnistada tõde. Ning siis nad loovad “uue tõe”, mis on sisuliselt vale. Arvatavasti valetatakse meile ka palju suuremas plaanis kui lihtsalt inimliku nõrkuse tõttu. Suures plaanis valetatakse ikka enesekasu ja võimu nimel. Ning sealkohal oleme me pisikesed putukad.

Meil on kaks võimalust: kas alluda karjana, leppida antud direktiividega või siis püüda ragistada oma aju, uurida, saada teada ning a) kuulutada oma tõde, leides nii poolehoidjaid, aga ka neid, kes sind hulluks peavad; b) tõmbuda omaette ja püüda jääda ellu, teades, et kõik pole nõnda, nagu meile räägitakse, ent sellega ei ole meil jõudu võidelda. Ja keskenduda pigem sellele, mida suudame väikselt ja vaikselt ära teha.

Seoses eriolukorraga on kindlasti neid, kes usaldavad kõike, mida meediast kuulevad ja kes on tõeliselt hirmunud. Ning ka neid, kes uurivad vandenõuteooriaid, küsides – kellele see olukord kasulik on? Kas see on miski ettevalmistus või inimkatse? Või on viirus loodud ja välja päästetud nõnda, et vähendadagi inimesi siin rahvast üleküllastunud maal? Või on selle kõige taga sootuks majanduslikud ja poliitilised ümberkorraldusplaanid?

Ma ka ei tea. Kulgen vaikselt oma loodusradadel ja jään pigem kõrvaltvaatajaks. Ma ei tarbi üleliia uudiseid, sest see ärevus, mida uudised tekitavad, ei tee tervist kindlasti tugevamaks. “Aga me peame ju teadma!” ütlevad paljud. Olete te mõelnud, et see “teadmine” võib olla näiline? Et kogu tõde teada, peaksime kõiki juhtumeid eraldi uurima!

Loomulikult olen püüdnud saada toimuvast ettekujutust. Lugenud mõnd artiklit alternatiivmeediast ning samuti viiruse läbipõdejate lugusid, sealhulgas usutlus, kus keskealine kirurg kirjeldas enda koroonaviirusekogemust. Peamine, mis meelde jäi, oli, et paanika on ülearune, et viirus on läbipõetav nagu gripp ning et ka karantiinis olles käib ta iga päev õues, looduses. Et kui inimene on juba kaks nädalat istunud siseruumis, ähvardavad teda kindlasti vaimsed hädad. Üks eesti perearst ütles samuti: “Hullem kui kornoonaviirus on ärevus, see võib inimese tappa!”

Just nõnda tunnen minagi. Hirm halvab inimest kõige enam ja selle tõttu võib ta kindlalt haigestuda, niisamuti mõjub isoleeritus. Eriti raskesti on see talutav inimestele, kelle jaoks on üksindus piinav.

Kuidas säilitada tervet mõistust

Usun, et värske õhk, liikumine ja loodusravi on meie kindlad terviseallikad. Kui midagi kindlat siin elus üldse välja tuua. Aga tunnen muret, mis saab inimeste vaimsest tervisest, kui nad kaotavad töö, võimaluse suhelda või vastupidi – on sunniviisiliselt ja pidevalt ühes ruumis teistega, kui foonil on tegelikkuses mitte rahulolu, vaid ärevus, et mis saab… Sest see teadmatus võib paljudele mõjuda mitte leppimisena, vaid hoopis halvavalt. Peab olema väga tugeva psüühikaga, et antud ja teadmata tagajärgedega olukorras lihtsalt elada. Ma ei ole majandusanalüütik ega ka mitte sotsiaaltöötaja, ent usun, et need asjad on omavahel seotud.

Meilt nõutakse kodus püsimist ning koolide sulgemine eeldab, et lapsevanemad õpetaksid oma väiksemaid lapsi ise. Need emad, kes veel tööl käivad, on kogenud ahastusetunnet – kuidas ühendada töö, koduõpe ja lastele soe lõuna. Kui veel lapsi on mitu!!! Kui palju on meil üksikemasid! Ning vanaemade-vanaisade juurde ei soovitata lapsi saata! On keeruline.

Helgemad pered on leidnud võimaluse nüüd rohkem aega koos veeta, ma ei ole iial näinud sotsiaalmeedias nii palju postitusi looduses käivatest lastest! See rõõmustab.

Muidugi on ka fotoseeriaid suurlinna-äärsetest radadest, mis inimesi puupüsti täis. Nüüd siis, kus meelelahutus läbi ja kaubanduskeskusedki suletakse… ja terviseamet otsustas nõudeid karmistada. Eesti inimene on ikka veidi põikpäine ja loodab siis viimase võimaluseni kasutada veel sedagi vabadust – käia looduses. Ja see on minu arvates terve mõtlemise tulemus. Targem oleks aga ehk tõesti valida vähemtuntud radu. Seda enam, et nüüdseks on juba politsei neid rahvahulki laiali ajamas.

Mina isiklikult kuulun nende hulka, kes suudavad näha ka antud hetke kaunidust. Võimalust õppida.

Kuigi ma ei tea koroonaviiruse täit tõde, usun ma, et Eesti Valitsus peabki järgima muu maailma kogemust ja otsuseid, siin ei saa olla isetegevust. See on meie õppetund ja ehk selgub tõde millalgi hiljem. Sisetunne ütleb, et seal on rohkem, kui “silm seletab”.

Siiski, kõikide haiguste vastu ei saa me end ära vaktsineerida, kõike garanteerida, kõike kindlustada. Kuigi paljud just selle viiruse tagajärjel kahjuks elust lahkuvad, teame ka, et need on pigem mõne tõsise haigusega ja eakamad inimesed. Nii nagu gripp või kopsupõletik on ikka olnud “viimne haigus”. Või nagu naljahambad ütlevad: “Ega me sellest elust eluga ei pääse!” Nõnda mõeldes suudame asjadele vaadata ehk filosoofiliseltki: me keegi ei tea, millal ja kuis me siit ilmast lahkume, aga lahkume igal juhul.

Aga kindel on see, et kui sa enam elu üht osa – surma – ei karda, siis ei ole sind võimalik ka hirmutada. Ning nagu mitmete kriisidega siin elus ikka – nendest läbi tulemine, nende läbipõdemine teeb tugevamaks.

Aga kauniduse osas… Ma arvan, et seda meelelahutust ja kaubanduslikku üleküllust oli ammu üle ääre. Olin tüdinenud kuulmast inimesi pidevalt kurtmas, kuidas “pidevalt on hullumaja” ja kui kiire on kogu aeg. Inimesed jäid haigeks ületöötamisest! Nüüd on aeg peatunud! Paradoksaalsel kombel oli meile seda viirust vaja! Ühtpidi ja väliselt pani see meid vangi, aga selles olemises on ometi ka vabaks saamise võimalus?

Minu elu ei ole väga palju ei muutunudki

Tõsi, lootsin minagi märtsikuus rohkem teenida, et ei peaks kultuuriinimesest üksikemana toidupoes tingimata sooduskampaania tooteid valima, ning tööpakkumisi oli sel kuul parasjagu, kui vahetult enne mu töist nädalavahetust kehtestati eriolukord ning kõik esinemised jäid ära, määramata ajaks. Võtsin oma esinemiskleidid ja kingad kohvrist välja ning tõmbasin matkariided taas selga. Ilma suurema kahetsuseta rahalise miinuse pärast. Force majeure! Esinemissõltuvusest olen juba aastaid vaba. Aga näen lavainimeste seas ka masendust – harjumuspärane ja vaheldusrikas lavaelu kukkus ära, muud teha ei oska… tulevik tundub ebakindel… aga mina olengi juba sealmaal, et näen kõige muutumist ning kaduvust…

Koduõpe oli üks uus kogemus.

Selles on olnud oma toredaid, loomingulisi, isegi humoorikaid hetki. Minu pidev noorema pojaga koos olemine on ühtpidi väljakutse, mul ei õnnestu oma asjadesse süveneda, teisalt on see aeg meid veelgi lähendanud. On teised tegevused. Külvame seemneid, teeme käsitööd, loeme, joonistame, mängime toas ja õues.

Rõõmustan lapse pärast, kes on nüüd rohkem huvitatud minuga loodusesse tulema. Kui ta meie kodu lähedal ürgorus puudel turnis ja üle oja hüppas, tuli mulle mu enda lapsepõlv meelde. Ei olnud siis ei põgenemistubasid, kaubanduskeskustes jõlkumist, närvihaigeid lastefilme kinodes, nutitelefone… ma kondasin kodu lähedal metsas, järve ja jõe ääres ning ei tundnud end ka üksiku lapsena sugugi üksi. Sealt ongi loodus mu alatine tugi, ning loodan seda armastust ja usku pärandada ka oma poegadele. Ütlen neile ikka, kel raske, mine loodusesse, hakkab kergem.

Nüüdne olukord on teinud mulle ühe asja veel selgemaks: kui ma ei peaks elama laste kooli pärast linnas, elaksin ma ikka maal. Kasvataksin oma toitu, kütaksin ahju ja tooksin elektrikatkestuse korral kaevust vett ning mistahes olukorras saaksin liikuda õues, töötada aias. See on elu, mis tundub loomulik ja iseseisev.

Aga hetkel on mul linnaservaski elades vabadust. Siinsamas on mets, järv ja jõgi, sookured kluugutavad, kitsed on hommikuti mu aia taga.

Mõtlen nukrusega neile inimestele, kes peavad seda isolatsiooni taluma kusagil suurlinna korteris ning saavad liikuda vaid eriloaga! Kuuldavasti laenutavad inimesed suurlinnades koeri, et võiksid õues käia! Loodus tuleb jälle appi!

Ei, ma ei ütle, et ma üldse ei tunneks ärevust, aga püüan leida viise, kuis siiski säilitada mõistust ses üldises ebakindluses. Ka mina mõtlen ikkagi, et kui hulluks see epideemia Eestis läheb? Millal kord saan ma taas oma tööd teha? Kas lapsed sel kooliaastal enam kooli saavadki?

Osa meist võivad olla teadlikumad või siis põikpäisemad kõige uskumises, ent päris ükskõikseks ei saa antud ja ootamatu olukord kedagi jätta.

On lausa sürreaalne näha neid tühje linnatänavaid, suletud poode või kaitsekiivrites kassapidajaid. Inimesi maskides ja kummikinnastes. Ning toidupoes käies kahtlustad tahes-tahtmata ligimest – äkki on just tema see, kes mindki nakatab?

Mõned päevad tagasi tundsin end kehvasti. Sain õues külma tuult ja järgmisel hommikul tõustes oli silmades ja lihastes tuttav valu, pea tuikas ja üldine väsimus. Gripilaadsed sümptomid. Ma ei tea, misnimeline viirus see oli. See pidi ju olema viirus, sest arstid väidavad, et “külmetust ei eksisteeri!”. Võtsin oma tavapärased abilised appi: C-vitamiini, mustasõstramahla ja astelpalju, Carmolise tilgad. Soovitan! Jalutasin korra päevas värskes õhus ja õhtul käisin saunas. Võimlesin ja mediteerisin ning mõne aja pärast tundsin end juba paremini.

Kevad on alati muutuste aeg. Just varakevadel tõsinevad nii vaimsed häired kui ka kimbutavad viirused. Muutlikud ilmad teevad ka tervise muutlikuks. Ka mitmed mu tuttavad on kurtnud heitlikku tervist – kurgu- ja peavalu, üldist nõrkust. Guugeldanud siis taas koroonaviiruse sümptomeid…ega saanud palju targemaks. Kui arvesse võtta, et suur osa haigustest on psühhosomaatilist laadi, ei ole võimatu, et võime haigestuda ka hirmust haiguse ees.

Haigused on üks muutuse ilminguid, nii-öelda puhastus. Me ei tohi ülearu karta. Leppigem, et on asju, mille kohta me ei tea, miks need juhtuvad. Ehk ühel päeval saame teada! Tähtis on ikkagi leida ka ses vangistuses aken valgusesse, võimalus vabaduseks.

Püsigem terved, kehas ja vaimus! Ja säilitagem rahu ning kannatlikust.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (75)