Hea lugeja. Keeruline on kuskilt alustada. Ohjah… COVID-19… Ma saan aru, kui sa siinkohal juba ära tüdinesid, sest muust ju praegu ei räägitagi, aga palun sind südamest, et sa võtaksid hetke ja mõtleksid kaasa, sest ma tahan oma Saaremaal elavaid vanaema ja vanaisa veel näha. Tahan nendega rääkida, neid kuulata, kallistada ja öelda neile silma sisse, et nad on mulle kallid.
Kollektiivne vastutus
Sellel teemal ei ole Eestis avalikult just liiga palju räägitud, aga võiks ja eriti praegusel hetkel. Esimest korda sõnastasin endale teadlikult selle sõnapaari tähenduse, kui lugesin 2013. aasta septembri Vikerkaares ilmunud Tanel Vallimäe tõlgitud Hannah Arendti artiklit “Kollektiivne vastutus”, mis esmakordselt avaldati juba aastal 1968. Möödas on rohkem kui viiskümmend aastat, aga ikka on tunne, et me teadvustame ja eriti just tunnetame seda vastutust ühe ühiskonna liikmetena üsna vähe.
