Kristjan Port: lennusõit

Kõik sõltub sellest, kas võtame end kokku ja hakkame aju kasutama. Foto: Shutterstock.

Iga kord, kui algab lennusõit, tutvustab lennuki personal päästevahendeid. Eesmärk pole kedagi hirmutada, hoiatada peagi põlema süttivast mootorist või haigushoo poolt murtud pilootidest. Sõnum julgustab raskustest üle saama ja sõitu nautima. Instruktsiooni esitatakse iga sõidu eel. Mitmenda korra järel võib pantomiimi etüüd kollase täispuhutava vestiga tunduda sõitjatele tüütuna. Ometi korratakse õpetust üha uuesti.

Igapäevases elus saame ise valida, kui tihti õpetlike hoiatustega arvestame. Vabadus valida võib tunduda mugavamana. Aga järsku peaks mõnd hoiatust rohkem peale pressima? Aitamaks inimestel raskustest üle saada. Erinevalt lennusõidust on elu maal kordades probleemsem ja ohtlikum. Toimetuleku ressursist tähtsaim osa asub inimeste sees.

Ennast on kerge petta. Mõnedel andmetel esitab keskmine inimene ca 1460 “valget valet” aastas ehk ca 4 tk päevas. See teeb umbes 88 000 luiskamist 60 aasta jooksul. Suur hulk nendest valedest puudutab tema tervist… “köh…köhh” – tegelikult mul pole midagi viga!

1987. aastal Nobeli majanduspreemiaga pärjatud Robert Solowit teatakse nn eksogeense ehk välise teguriga majanduskasvu teooria arendajana. Selle ideeks on eristada majanduse kasvust tehnoloogiline areng ja inimtegur. Solowi arvutuste järgi moodustas eelmise sajandi keskel toimunud USA majanduskasvu mootorist ehk töötaja tootlikkusest umbes neli viiendikku tehnoloogia areng. Tegur, mis pärines ja arenes töövõtjatest sõltumatult.

Solow võttis kasutusele uue ja värske kapitalikäsitluse, osutades, et uus on vanast parem. Pidades suuresti silmas uue tehnoloogia paremust võrreldes natukene varasema investeeringuga töövahenditesse. Loogilise järeldusena on iga kapital lõplik, see tähendab, et töövahendite kasulikkus saab ühel hetkel otsa. Järelikult tuleb neid jätkuvalt uuendada. Uuenemise protsess rajaneb tehnoloogia arengule. Mis näis olevat lõputu.

Kusagil eelmise sajandi kaheksakümnendatel, arvutite rakendamise tõusulaine ajal, märkis Robert Solow (võimalik, et kerge nördimusega): “Arvuteid võib kohata kõikjal, välja arvatud tootlikkuse statistikas.” Midagi hakkas suures pildis muutuma ja ei mahtunud enam eksogeense kasvu selgitusse. Sarnaselt kapitali vananemisega oli vaja teooriat uuendada. Sündis sisemistele teguritele osutav endogeense kasvu teooria, mida nimetati ka “uueks kasvuteooriaks”.

Selle mõtte toob välja Solowi omaaegne kolleeg Massachusettsi Tehnoloogia Instituudi päevilt – Erik Brynjolfsson –, kes pööras tähelepanu sellele, et ajal, kui USA arvutuslik võimsus oli kasvanud enam kui kaks suurusjärku, oli tootlikkus stagneerunud. Kasvas mure negatiivse korrelatsiooni üle IT kulutuste kasvu ja langeva tootlikkuse vahel. Järelikult mõjutavad tootlikust paljud “muud faktorid”, märkis Brynjolfsson. Lisades veel, et “tootlikkuse paradoksi” nime saanud nähtuse uuringud aitasid müsteeriumit vaid süvendada.

Toodud kõrvalepõige aitab mõista, kui raske on olnud masinate ja arvutite ajastul märgata selle “muu faktori” olemasolu. Faktor, mis on samuti piiratud. Omab vintage ja pidevalt muutuvat uut tahku. Endogeense kasvu teooria on inimlikult põnev, kuna selle selgitav osa seostub nn vea komponendiga. Lihtsustatult öeldes kõrvalekaldega teoreetilisest väärtusest.

Näiteks arvutades tootlikkuse kasvu johtuvalt uue masina võimekusest, märgatakse, et tulemused ei paigutu ennustatavale sirgele joonele, vaid ujuvad pilvena selle ümber. Tasapisi hakkas koitma, et masinat kasutab inimene. Kes natukene viiuldaja moodi teeb sellega kord paremat, kord kehvemat häält. Sedalaadi kõikumist võibki pidada ennustuse vea komponendiks, millekski raskemini ennustatavaks.

Tähendab, et inimest peetakse määramatuse ja vigade allikaks.

Ning selle tagajärjed on üheks põhjuseks, miks iga lennu eel õpetatakse kasutama päästevahendeid. Sest masina osadest loodud teooria järgi peaks lennusõit olema ohutu. Samas teades juba eos ette, et nagunii kõik reisijad ei õpi kollaseid veste ega hapnikumaske ühe õpetusega kasutama, korratakse instruktsiooni masinlikult üha uuesti ja uuesti.

Uus endogeense kasvu teooria edendab mõtet investeeringutest inimkapitali, teadmistesse ja innovatsiooni. Võiks arvata, et see viimane viib tagasi masinate arendamise teema juurde. Mis on mõistetav pärast paari-kolme põlvkonna pikkust keskendumist masinate arendamisele.

Innovatsioon kui uudse mõtte viimine toote või teenuseni võib olla inimesekeskne. Hoolida tema heaolust ja tervisest. Teadupärast on see universumi kõige keerulisem nähtus. Seda juhul, kui arvata inimese koosseisu ka tema aju. Sest masinate kõrval võib süveneda arusaam, et aju kasutama ei peagi. Järelikult on innovatsiooni väljakutse olemas ja see on suurem ning keerulisem kui tootmisprotsessi väljakutsed.

Kõik sõltub sellest, kas võtame end kokku ja hakkame aju kasutama. Esmalt selle eest hoolitsedes.

Viimasega seoses avastatakse uusi ja huvitavaid aju heaolu puudutavaid tahke. Paistab, et oluline tegur on meile vastu vaadanud nagu nähtamatu elevant – hoomamiseks liiga suur, aeglane ja oma tavalisuses hall. See on uni – levinud enamiku loomade seas lihtsatest mikroskoopilistest ussikestest suurte ja keeruliste loomadeni.

Unel peab olema mingi ühine bioloogiline “põhjus”, kuna looduslik valik ei ole seda välja tõrjunud, pigem vastupidi – und on arengu käigus täiustatud une faaside ja funktsioonidega. Kõige “kuulsam” neist lisandus ca 220 miljoni aasta eest, kui tekkis silmade liikumisega seostatud REM-uni. Kuna magav loom on “kerge saak”, peab uni olema ohust kasulikum ja vajalik ellujäämiseks. Sestap peaks une täiustumine kasu suurendama. Inimese unest moodustavad REM-faasid umbes 25%, samas kui ülejäänud primaatidel on see näitaja 5–10%. Järelikult peaks kasvama soov oma und kaitsta. Näiteks Netflixi, Facebooki ja kaugtöö eest.

Alles hiljuti, s-o 2012. aastal, avastati ajust omalaadne peamiselt une ajal töötav “kanalisatsioon”. Vastus täienes paar aastat hiljem uue avastusega, et see on seotud keha kaitsesüsteemiga. Mõlema avastuse puhul märgiti, et aju anatoomiat ja talitlust käsitlevad õpikud oleks vaja ümber kirjutada. Ning just äsja registreeriti esimest korda innovaatilise tehnoloogia abil midagi, mida varem polnud nähtud.

Jah, innovatsioon võib inimest teenindada! Siin on üks video aju “pesemisest” une ajal:

Hommikuks puhastatud aju teenindab inimese heaolu, sealhulgas inimkapitali oma. Millest peaks olema huvitatud nii töövõtjad kui ka tööandjad.

Iga kord, kui algab lennusõit unede maailma, käi läbi rutiin, kuidas oma und päästa, et sõit ei osutuks soovitust lühemaks, oleks tulemuslik ning nauditav.

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Loe artikleid (71)