Raul Oreškin: kas transhumanismi ajastu on käes?

Estookin "Disconnection from the Human Mind"

Eksperdid ennustavad, et 2030. aastaks on robotid inimeste tehtavast tööst üle võtnud 85%. Oma silmaga näeme seda iga päev supermarketites, kus kassapidajate poolt teenindavate kassade arv aina väheneb. Teame, et varsti hakkavad tänavatel ringi liikuma isesõitvad autod. Pakirobotid juba veavad kaupa kohale, kuskil teevad seda ka droonid.

Samal ajal on masinad üle võtnud üsna suurel hulgal nähtamatut tööd ja pole kahtlustki, et trend on süvenev, kui mõni globaalne katastroof meid muidugi kiviaega tagasi ei vii. Ilmselt töö ei kao, kui tugineda ajaloolisele kogemusele, muutub vaid selle iseloom, aga masinatega koos elamine võib muuta ka meid ennast.

Mõni aasta tagasi juhtusin kuulma semiootik Jaanus Kaasiku loengut robotitest, kus minu jaoks oluliseks sõnumiks oli, et robotid elavad juba meie seas, me ei pane neid lihtsalt tähele, sest enamik meist ei oska või ei taha nendega suhelda, aga et peale on kasvamas uus generatsioon, kelle jaoks robotitega suhtlemine muutub tavaliseks ning pole välistatud, et robotitest saavad nende – ja võimalik, et seeläbi ka meie kõigi parimad sõbrad.

Aasta tagasi, kui kureerisin Estookini näitust, mille keskmeks oli transhumanistlik maailm, puutusin esimest korda kokku filosoofiaga, mis rääkis inimeste ja masinate ühinemisest. Mäletan, et mind kummitas näituselt eriti üks maal, kus naine hoiab süles oma pead, millel isegi pisar on näha, ja ma küsisin, et kas tal on kahju oma peast lahkuda. Estookin vastas, et ei, ta tahtis tegelikult masinaks saada, tal on hea meel. Vau, mõtlesin.

Natuke transhumanismi maailma sisse piiludes mõistsin, et selle taga on tuhandeid uue põlvkonna esindajaid, kes on tehnoloogia ja virtuaalse maailmaga koos üles kasvanud ning soovivad tehnoloogia abil kas oma võimeid parandada või lausa masinatega üheks saada. Minimaalseks eesmärgiks on masinate ja robotitega kooskõlas elada.

Hiljuti juhtusin nägema Briti telesarja “Years and Years”, mille tegevus toimub lähitulevikus ning kus üks tegelastest, teismeline Bethany, avastab, et ta on transhumanist. Kapist välja tulemise stseenis ütleb ta vanematele, et transinimene pole mees ega naine, ta on parem. Küsimusele, et mida see üldse tähendab ja kes temast saab, vastab ta, et data. Bethany soovib oma keha tehnoloogiaga täiendada, aga peab ootama, kuni saab täisealiseks, ning kuigi see pole sarja pealiin, on siiski võimalik tegelaskuju kaudu hoomata, mida lähitulevik transhumanismi vallas kaasa toob.

Uus põlvkond elab ootuses ja lootuses, et reaalsuseks saaksid mitte ainult geneetilised “lõikused” ja tehnoloogiliste vidinate ühendused kehaga, mis võimaldavad kõikjal võrgumaailma siseneda, vaid oodatud on ka meelte täielik ülekandmine virtuaalreaalsusse, mis teoorias tähendaks bioloogilise ajumahu siirdamist tehisajusse, et roboti kaasabil või  arvutivõrkudes online persona‘na igavesti elada.

Transhumanism pole uus termin, inimestele parema ja pikema elu andmisest teaduse ja tehnoloogia võidukäigu abil on räägitud juba eelmise sajandi alguse teadusringkondades, nime sellele andis aga bioloog Julian Huxley juba 1957. aastal. Viimase aja teadus- ja meditsiinisaavutused näitavad, et mingil moel me elamegi juba transhumanismis – nagu Jaanuski oma loengus märkis, on robotid tegelikult juba kohal.

Võimalik, et me kõik oleme kas varem või hiljem valmis masinatega üheks sulanduma.

Me ei võõrista ju enam, kui kuuleme, et keegi on saanud operatsiooni käigus eluks vajaliku tehisorgani või heaolu parandava implantaadi. Tartu Ülikoolis tegeletakse CRISPR-tehnoloogia arendamisega, mis võimaldab ilmselt juba lähitulevikus ühe või teise geeni välja lülitada või mõne geeni tähepositsiooni muuta, et haiguseriski ennetada või ravida.

Teaduse, tehnoloogia ja robootika areng sel suunal töötab täiel võimsusel ja küllap me kõik soovime – kas just elada igavesti, siis vähemalt elada võimalikult kaua tervena, ning kui meie bioloogiline keha seda ei võimalda, siis koostöös geenitehnoloogia arengu ja masinatega saame me seda ehk ühel hetkel lubada.

Küllap me oleme alles teekonna alguses, et Homo sapiensist saaks Homo evolutis, aga ilmselt hakatakse ka sellest terminist üha enam rääkima mitte ainult sci-fi ringkondades, vaid laiemaltki. Ning kui igapäevast tööd ülevõtvate masinate võidukäigule lisada tehisintellekti vallas toimuvad arengud, võivad robotitest saada tõepoolest inimeste parimad sõbrad, kui ei lähe vastupidiselt – ja ma ei pea silmas, et masinad pöörduksid meie vastu. Suurem on tõenäosus, et teeme seda hoopis ise, kui taas ajaloolistele sündmustele toetuda.

Raul Oreškin

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, samuti Voronja galeristina ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Loe artikleid (6)