Raivo Vare: maailm trügib vägisi meie tuppa

Ning lõpuks tuleb „tänu“ viirusele välja see, kui suurt rolli mängib reaalselt maailmamajanduses Hiina.

Eks me kõik ihkame mingit oma ruumi, teatud privaatsust ja eraldatust. Kasvõi natukeseks. Aga tahes-tahtmata trügib suur maailm meie tuppa, sõltumata meie tahtest. Ja ennast sellest eraldada meil ei õnnestu. Sellepärast räägikski mõnest lõppenud kuul toimunud ja veel pikalt meie elu mõjutada võivast protsessist.

Täna langes valik neist viiele: koroonaviiruse mõju maailma ja ka meie majandusele, Süürias teravnenud Türgi-Vene vastasseisust, USA presidendi alanud eelvalimistest rõhuga demokraatide leeris toimuvale ning BREXITi osapoolte algavate läbirääkimiste lähtepositsioonidest. Ja lõpuks natuke Venemaal käivitunud võimureformi jooksvast seisust.

NB! Soovi korral saad artiklit ka kuulata (30min)

Koroonaviirus kui maailma globaliseerumise lakmus

Kasvavast globaalmurest nimega koroonaviirus COVID-19 ja selle levikust üha suurenevas arvus maailma riikides räägitakse täna palju. Tuleb tunnistada, et just see viirus demonstreerib meile väga näitlikult, kuivõrd seotud on meie tänapäeva maailm. Ja kui haavatav ta samas on. Rahvusvaheline Tervishoiuorganisatsioon WHO kuulutas välja kõrgema ohutaseme. Haigestunute ja surnute arvud aina kasvavad üle ilma. Haigus ründab üha enamaid riike sõltumata nende asukohast, suurusest, poliitilisest korraldusest ja elanikkonna heaolutasemest. Mõjutab inimeste elukorraldust, meelelahutust ja liikumist. Lõpuks enam ja enam on hakanud levima ka majandusmured. Neil tahakski peatuda.

Nüüd ei kahtle enam vist keegi, et viirus mõjutab maailmamajandust. Negatiivselt. Küsimus on vaid, kui palju ja mis suunas täpsemalt. Eks praeguses seisus on ka raske kindlaid tulemusi ennustada. Vara veel, sest viiruse levik pole ilmselt oma tippu saavutanud ning selle majanduslikud mõjud alles hakkavad akumuleeruma.

Esimese hooga reageerisid nähtavalt kõige valulisemalt väärtpaberiturud. Viirusliku pandeemia tekitatud hirm on vallandanud seal müügiepideemia ja aastaiad nägemata hinnalanguse. S&P500 (USA)  ja DAX-i (Saksamaa) juhtivad indeksid on nädalaga langenud märkimisväärselt, näiteks SP500 koguni 11,5%, mis on selle näitaja jaoks halvim nädal alates 2008. a. Lehman Brothersi põhjustatud kriisi. Hiina börsid on üldse kinni. Hindade kukkumine on jõudnud eelmisest suurest kriisist nägemata tasemetele. Seejuures on tegu veel reaalmajandusest sõltumata turuemotsiooniga.

Samas on hakanud tulema ka negatiivseid uudiseid viiruse paanika ning sellega võitlemiseks rakendatavate erinevate piirangute ja keeldude mõjust näiteks turismisektorile, meelelahutusärile, sh spordile, või siis lennundusele ja laiemalt transpordile. Räägitakse juba sadadest miljarditest dollaritest prognoositavatest kahjudest. Aasia lennukompaniid vähendavad personali kümnetes tuhandetes. Tai kui ühe juhtiva turismimaa majandusest üle veerandi moodustava turismi jaoks on juba ainuüksi üle poole turistivoost andvate hiinlaste ärajäämine pannud paraja põntsu, millele lisanduvad üha vähenevad turistide hulgad mujalt maailmast. Kaubavedudes on kukkumine ja edasise prognoosid paiguti üpris hoomamatud, sest vedajatel pole lihtsalt midagi vedada, kuna turgude kokkutõmbumise tõttu vähenevad nii ekspordi-impordivood kui ka siseriiklikud kaubaveod. Ka energiakandjate ja toormehinnad on suures languses ja annavad tagasilöögi eelkõige just toormeeksportööridest riikidele, nagu näiteks Venemaa.

Samas kasvavad kulud nii viirusega võitlemiseks kui ka selle tagajärgede tasandamiseks nii avalikus kui ka erasektoris. Peatuvad tulevikku kindlustavad investeerimisprogrammid nii taristu kui eriti tootmise valdkondades. Nii piirangute kui kriisihirmu tõttu pidurdub tarbimine, mis on kõigis riikides väga suure tähtsusega majandusarengule. Ka meil, kus meie majanduse alussammasteks on eksport ja sisetarbimine. Üha valjemalt kõlab küsimus: kas COVID-19 näol võib olla tegu nn. Musta luigega elik majandust järsult mõjutava ootamatu-prognoosimatu suuremahulise faktoriga?

Ning lõpuks tuleb „tänu“ viirusele välja see, kui suurt rolli mängib reaalselt maailmamajanduses Hiina.

Üks asi on selge: globaalselt nii ettevõtted kui inimesed kannatavad üha enam Hiinast tulevate tarnete ära jäämise ja sealselt turult saadavate tulude kiire kokkukuivamise tõttu.

Piltlikult öeldes, on tööstuses jäänud väga vähe tooteid, mis ei kasutaks Hiinas toodetud komponente. Eriti tajutav on see kõrgtehnoloogilise tootmise puhul. Hiinas toimuv tootmise seisak ja tarnete ärakukkumine tänapäeva väheste laovarudega optimeeritud tarne- ja tootmistsüklitega harjunud tootmises üle ilma vähendab toodangut ja selle tulemusena pidurdub majanduskasv. Arvestades, et Hiina majanduse juurdekasv moodustab ligi 40% kogu maailma majanduskavust absoluutväljenduses, siis praegu prognoositav Hiina majanduskasvu langemine kuni poole võrra toob kaasa ka kogu maailma majanduskasvu aeglustumise. Räägitakse kuni 1,3%-lisest languse võimalusest niigi alandatud prognoosiga tasemest. See aga omakorda mõjutab finantssektori tegevust, millest reaalmajandus nii sõltuv on. Samuti kannatavad riigieelarved, mille tulubaasi prognoosid lendavad samuti vastu taevast.

Kuivõrd eurotsoon on eriti sõltuv tööstustootmise käekäigust, siis on lisaks Hiinale kaotused tuntavad ka meie kandis. Esimesed lookesed sellest, kuidas hakkavad ilmnema raskused ka Eesti firmadel on juba meediasse jõudnud.

Samas USA majandus on oma sissepoole pööratuse tõttu võib-olla vähem pihta saamas kui Aasia ja Euroopa oma. Kuna ka keskpankade soovis rahaga turud üle ujutada pole niigi kahtlust ja mingi hetk pidurdub ka viiruse levik ja majanduselu hakkab taas elavnema, siis mõne aja pärast hakkab kõik normaliseeruma, kuigi vahepeal kaotatut ei suuda enam keegi tasa teha.

Siiski ennustatakse, et sügavat depressiooni globaalselt oodata pole. Mis aga ei tähenda, et üksikuite, eriti valusalt pihta saanud riikide majandus ei satuks ajutiselt retsessiooni. Ka keskpangad püüavad omalt poolt toetusprogrammidega depressiooni vältida, nagu ka valitsused oma võimaluste piires. Kui hästi see õnnestub, sõltub nende võtmetegijate strateegilisest võimekusest ning ettevõtjate tarmukusest ja riskitaluvusest. Meie jaoks on seejuures väga oluline lisaks Saksamaa heakäigule ka meie regionaalsete naabrite kui oluliste välismajanduspartnerite majanduses toimuv.

Türgil sai kannatus otsa

Kui äsja hoidis maailmas pingeid Iraani ümber toimuv, siis nüüd on esiplaanile tõusnud hoopis Süürias rulluv geopoliitiline draama. Kui vahepeal juba tundus, et Venemaa saab oma tahtmise ja meelitab ka Türgi konflikti NATO-siseselt, müües talle S400 õhutõrjerelvasüsteeme ja sõlmides majandus- ja energiakoostööd ning arendades isegi ühistegevust Türgi sissetungil Süüria kurdide aladele, siis nüüd on pilt järsult muutunud. Seejuures plahvatusohtlikumaks.

President Erdogani soov Suur-Türgi taastamise ja teisest küljest kurdide tõrjumise huvides sekkuda Süürias sõjaliselt ja seejuures lisaks venelaste toetatud ja ameeriklaste loovutatud kurdide survestamisele kaitsta ka Idlibi enklaavi kui viimase Süüria opositsiooni käes olevat territooriumi, kus on tugevalt esindatud Türgi sõltlasjõud, sattus ennustatult vastuollu venelaste toetatud Assadi huviga võtta see viimane opositsiooni ala oma kontrolli alla. Alanud massiivsetes rünnakutes võeti kasutusele ka Vene sõjalennukite, „nõunike“ ja palgasõdurite oskused, millele opositsionääridel polnud midagi vastu panna. Selle peale ei jäänud Erdoganil muud üle, kui viia oma jõud sisse, et päästa mis päästa annab. Seejuures lootis ta ilmselt venelaste poolt samasugust koostööd, nagu äravõetud kurdi alade kontrollimisel, ja et nad ohjavad ka oma sõltlast Assadit. Mitte aga seda, et tegelikult venelased hoopis toetavad oma nõu ja jõuga Assadi suurrünnakut koos seda nagunii tegevate iraanlaste ja nende sõltlastega. Seejuures püüdes jätta muljet, et neil pole sellega asja, mida aga varjata ei õnnestunud ei türklaste ega maailma eest.

Vastuseks Türgi esialgsele edule Assadi jõudude tagasipaiskamisel pommitasid assadlased türklasi ka otse, tappes vähemalt 33 türgi sõjaväelast. Viimased omakorda andsid ägedaid ja väidetavasti tulemuslikke lööke kättemaksuks Assadi jõududele, hävitades väidetavaid Assadi keemirelva rajatisi ning märkimisväärselt sõjatehnikat ja väidetavasti ka elavjõudu, kelle hulka võisid kuuluda ka mitmed venelased (Türgi TV video).

Sisuliselt toimus otsene relvastatud kokkupõrge kahe suurvõimu vahel, mida türklased, korduvalt rõhutades et venelased kontrollivad Assadi režiimi, viimast kõvahäälselt ähvardades ning Putiniga otsesuhtlust arendades ning aktiivset venevastast meediakajastust lubades sisuliselt ka möönsid. Samuti kutsusid nad üles NATO-t neid otseselt toetama lepingu artikkel 4 alusel ning ka kehtestama Süürias sama sorti lennukeelu ala, nagu on venelased de facto kehtestanud Ida-Ukrainas selle riigi valitsuse lennuväele. Samuti paluti Patrioti õhutõrjepatareisid liitlastelt, mille türklased ise olid mõni aeg tagasi minema ajanud. Siis kui läks venelastelt S400 ostmiseks.

Lisaks teatas Erdogan, et kuna eurooplased ei aita teda Idlibis, siis ta ei suutvat enam kinni pidada põgenike vooge Euroopasse, sest ainuüksi sellest enklaavist on tulvamas Türki kuni 2 miljonit põgenikku. Seepärast ta lihtsalt keeldub takistamast Türgis asuvaid põgenikke Euroopa piirile minekul, seda enam, et eurooplased pole omalt poolt käitunud sobivalt Türgi toetamisel. See aga lõhnab juba uue põgenikekriisi järele. Kreeka piiril ongi juba pinged Erdoganilt julgustust saanud põgenike survega seoses kasvamas.

Kui see kriis peaks edasi arenema, siis jõuab selle kaja paraku ka Eestini.

Sellist võimalikku suurt põgeniketulva ei suuda Euroopa tegelikult kuidagi absorbeerida ja päevakorda tõusevad kõik need vanad ideed põgenike jaotamisest liikmesriikide vahel, täiendavate jõudude piirile allokeerimise ja immigratsiooni kasvuga seotud finantseerimise vajaduste kasvu ja muud taolised hädaabinõud.

Esialgsed kontaktid venelastega läksid peale viimaste türklastest ohvritega lõppenud pommitamist untsu, vene läbirääkimiste meeskond, kes pidi läbi rääkima türklastega Idlibi loovutamist, saadeti Türgist välja, kuulutati välja erakorraline seisukord ning kiirkorras kokku kutsutud Türgi julgeolekunõukogus otsustati resoluutse reaktsiooni kasuks, kuni parlamendi poolt Süüriasse otsese invasiooni heakskiitmiseni.

Ärgem unustagem samuti seda, et ka Liibüas põrkusid Türgi ja Venemaa huvid, kus viimased toetavad tehnika ja palgasõduritega välimarssal Haftari ning türklased asusid intensiivselt sõjaliselt varustama ja oma Süüria sõltlastest palgasõduritega toetama Tripoli valitsust, seades varjamatult eesmärgiks ka majandusliku koostöö viimasega Vahemere aluste gaasimaardlate kasutusele võtuks. Seejuures ei eurooplaste ega venelaste ettevõetud lepituskatsed pole olnud edukad.

Laupkokkupõrke ohu pärast Süürias muretsevad eurooplased tormasidki, Pariis-Berliin telje liidrite näol, vahendama Erdogani ja Putini kõnelusi, mille tulemusena peakski nädala lõpuks toimuma juba nende kahe otsekohtumine et Süüria situatsiooni maha rahustada. Kui see peaks neil õnnestuma, siis küllap käivad maha ka mõlemas riigis lahvatanud rahva negatiivsed, ajaloolise taustaga emotsioonid teise poole suhtes. Samas Liibüa selleks liiga palju lootust ka ei anna. Lisaks ei saa kumbki pool oma nägu kaotamata ka tagasi tõmmata ega ka loobuda oma praktilistest huvidest selles lõhestunud riigis.

Kui kokkuleppele ei jõuta, säilib otsese avaliku ja ametliku sõjalise konflikti oht NATO riigi ja Venemaa jõudude vahel, mis oleks pretsedenditu ja kruviks üldise pinge nii regioonis kui laiemalt palju kõrgemaks. Mis aga pole hea kellelegi. Kui aga leitakse mingi modus vivendi, siis ka sellel on oma hind ja tekib küsimusi selle pikaajalisema toimimise võimalikkuses. Igal juhul tekitas kogu protsess türklastes tugevat umbusku oma partneri usaldusväärsuse suhtes. Ja see tunne on vastastikune. Samas niigi hapras üldises olukorras oleks kokkupõrkega kaasnevate pingete kasv selles plahvatusohtlikus regioonis kindlasti ka niigi üldises ebakindluses vaevlevale maailmale veel üheks löögiks nii poliitilises kui majanduslikus plaanis.

Demokraadid USA presidendivalimistel kaotuskursil

Ühendriikides algasid eelvalimised. Kui vabariiklaste poolel pole Trumpile vastast ja ka hiljutine hambutu presidendiametist tagandamise katse demokraatide poolt pigem tugevdas ennustatavalt tema positsiooni, siis kogu tähelepanu on suundunud demokraatide leeris toimuvale valuliselt kulgevale valikuprotsessile. Sõelale on jäänud tänaseks 6 kandidaati, kellest tõenäoliselt vähemalt kaks-kolm kukub ära kohe pärast “superteisipäeva” eelvalimisi koguni 14 osariigis, sealhulgas esmakordselt ka suurosariigi California, samuti Samoa territooriumil ja välismaal viibivate demokraatide delegaatide väljaselgitamiseks.

Põhimõtteliselt on pärast selle päeva tulemuste selgumist paika saanud ligi 40% ja seejärel kahe nädalaga veel 20% kõigist delegaatide häältest, ning välja on sõelutud ka reaalsed valimiskampaania favoriidid juulis toimuvaks demokraatide valimiskongressiks. Selleks hetkeks enim hääli koguv isik on ka tõenäoliseks demokraatide kandidaadiks. Paraku tundub valitsevat konsensus, et kes iganes ka ei välju demokraatide eelvalimiste käigus võitjana ja ei astu vastu 3. novembril Trumpile, on suure tõenäosusega mõistetud kaotama ja meid ootab ees veel 4 aastat „stabiilse geeniuse“ valitsemist Läänemaailma liiderriigis.

Trumpile ennustab edu ka üks USA presidendivalimistele iseloomulik seaduspärasus, et üldjuhul valitakse istuv president kandideerimise korral ka uueks ametiajaks.

Enne Trumpi on 44 presidendi puhul 20 võitnud ka teise ametiaja (lisaks, 22. president Cleveland jättis ühe ametiaja vahele ja siis võitis uuesti 24. presidentuuri) ja ainult 10 on kandideerides siiski kaotanud, kusjuures kuuel korral neist ebasoodsa konjunktuuri tõttu majanduses, ebaõnnestunud sõjalise tegevuse või poliitilise skandaali tõttu. Viimane poisitsioon on Trumpi poolt edukalt tänasest poliitkäibest elimineeritud, kuna skandaali mõiste ise on teisenenud, majandusel läheb suhteliselt hästi isegi võimaliku viirusepaanika tingimustes ja sõjalises plaanis järgib Trump pigem väljatõmbumise, kui uusi sekkumisi eeldavat kurssi.

Seda enam, et äsjane rahuleppe sõlmimine Talibaniga Qatari pealinnas Dohas annab võimaluse tõmbuda lõpuks ometi välja ameeriklastele nii pinnuks silmas olnud ja tohutuid ressursse ja ka ohvreid nõudnud ning väsimust tekitanud sõjast Afganistanis. Mis kindlasti tugevdab märgatavalt Trumpi positsioone tagasivalimiseks. Kui veel Süürias ka saaks asjaga ühele poole…Samas see väljatõmbumine ise võtab veel mõne aja. Nii selle tõttu kui ka muudel puhkudel sõjalise ebaõnnestumise kui tagasivalimist takistava faktori osas säilib siiski ka oht, et midagi läheb väga viltu ja avalik arvamus pöördub mingis osas täiendavalt valitseva presidendi vastu. Piisas ju president Carteril omal ajal ebaõnnestuda Iraanist ameeriklaste saatkonnatöötajatest pantvangide vabastamise operatsioon ja ta kaotaski valimistel…

Mida Trump uuel ametiajal korda suudab saata, sõltub siiski USA poliitilisse süsteemi programmeeritud tasakaalumehhanismi muude elementide konfiguratsioonist. Selge, et võtmepositsiooni omava Ülemkohtu koosseisu ta uuendab veelgi endale soodsamaks, kuna kaks selle prominentset liiget on lahkumas.

Samaaegselt presidendivalimistega läheb ümbervalimisele ka kogu Esindajatekoja koosseis ning kolmandik Senatist. Kui demokraatide senine ülekaal Esindajatekojas kaob, on Trumpil palju vabamad käed. Kui säilib, on raske eeldada tema siseriikliku agenda täitmist nii tervishoiu kui maksude alal. Ennustatakse, et nii juhtubki ja vabariiklased ei suuda saada juurde 18 kohta, et saada enamust. Siis ei aita ka prognoositav vabariiklaste enamuse säilumine Senatis. Ning kuigi USA presidendil on laiemad volitused just julgeoleku ning välispoliitika ja -kaubanduse valdkonnas, siis senine asjade käik on näidanud et julgeoleku ja välispoliitika küsimustes on Kongress olnud korduvalt presidendi voluntarismi kartuses tema otsustusõigust piiravas parteiüleses positsioonis. Ja see on meie peamine huvi siitpoolt vaadates. Samas siseriiklikus agendas on parteide vahelised vastanduvad jõujooned ülitugevad ja väga nähtavad.

Viimasega seoses tasub pöörata tähelepanu ühele asjaolule. See on mõlemale anglosaksi demokraatiale elik USA-le ja Suurbritanniale iseloomulik poliitiline vastandumine, mis tundub veel süvenevat, lõhestades ühiskonda. Mõneti Briti peaminister Boris Johnson kordab oma tegevusega selles mõttes Trumpi, süvendades poliitilist vastandumist. Ka parlamentaarse opositsiooni sisuline nõrkus on mõlemal pool mõneti sarnane. Kuigi konjunktuurselt on see üpris tulemuslik poliitstrateegia nii Trumpi kui BoJo personaalsest vaatevinklist, on sel kaugemas plaanis pigem negatiivne mõju ühiskonna poliitilistele arengutele. Ja seda mitte ainult nende riikide endi jaoks. Ammugi arvestades nende, eriti USA, reaalset rahvusvahelist mõjukust.

Post-BREXIT protsess tupikukursil

Siin ongi paras aeg põigata korraks Suurbritannia Euroopa Liidust lahkumise ümber toimuva juurde. Seoses võimalike kaotustega majandussuhetes EL-iga suurt lootust erisuhetele USA-ga pannud BREXiti aktivistide ja eriti BoJo enda vastavaid lootusi silmas pidades tuleb möönda, et eelpool kirjeldatud poliitiline sarnasus, mida tihti veel kiputakse laiendama ka kumbagi riigi juhtide persoonidele, tegelikult ei pruugigi toimida kõigis ratsionaalsetes, näiteks majanduslikes küsimustes. Viimati demonstreeris seda Trumpi ja BoJo telefonikõne, milles viimane püüdis seletada partnerile Suurbritannia ratsionaalseid kaalutlusi oma turule siiski Huawei osalisel lubamisel, mille peale teispool ookeani möllav mustvalge suhtumisega partner viskas vihaselt ja ähvarduste saatel lihtsalt toru hargile…

Samas ka EL-iga ei pruugi ülemineku perioodil selle aasta jooksul kavandatud kaubandusleppe sõlmimine kergelt minna. Kusjuures EL oma 46%-se osakaaluga väliskaubanduspartnerina on kolmekordselt suurema tähendusega Briti majandusele, kui USA. Kellega pealegi on bilanss USA kahjuks, mida Trump aga ei salli a’priori. Nimelt äsja avaldasid nii EL kui BoJo valitsus oma alanud läbirääkimiste lähtepositsioonid, mida nimetatakse ka mandaadiks. Ja sealt vaatab vastu väga sügav lõhe või isegi vastandumine.

Kui käesolev ülemineku aasta jätab kõik veel nii nagu seni, siis aasta lõpuks eeldatavasti sõlmitav uus kaubanduslepe peaks määratlema alates aastavahetusest juba uue majandussuhete keskkonna Euroopa ühisturu ja saareriigi vahel.

Selge see, et praegu üritavad osapooled jõuliselt oma positsioone tutvustada võimalikult radikaalselt, et siis hiljem oleks n-ö. kauplemisruumi. Seda enam, et hetke poliitiline hind on seejuures väike. Pigem isegi saab ennast demonstreerida „tugeva liidrina“, mis tundub olevat BoJo huvi täna oma lubadusega, et kui poolaasta lõpuks ei saavutata kokkulepet vabakaubandusleppes Briti tingimustel, siis viimased lihtsalt „jalutavad minema“ ja tulebki leppeta BREXIT ning London loobub ka lahkumisleppe Iiri protokollist, millega pidi kindlustatama mugav tollipiiri ületamise kord Iiri Vabariigi ja Suurbritanniale kuuluva Põhja-Iirimaa vahel ja seekaudu mitte ohustada viimase poliitilise stabiilsuse jaoks nii olulise nn. Suure Reede kokkulepet. Vastasel korral kardetakse Iiri saare taasühinemise sentimendi järsku tugevnemist. Sinna tuleb veel lisada ka Euroliitu jäämist suure ülekaaluga pooldanud šotlaste üha tugevnev soov uueks iseseisvusreferendumiks, mida küll BoJo on keeldunud lubamast väitega, et eelmisest referendumist on selle põlvkonna jaoks küllalt. Pole kindel, kui kaua see argument kestab, kui BREXIT-i järgsed majandusolud järsult peaks halvenema.

Üks on selge, et kaubandusläbirääkimised ei saa olema kerged ja pooltel tuleb minna kompromissile. Kuid milline iganes asjade käik ka poleks, omavahelises majanduslikus läbikäimises saab aastavahetusest alates olema kindlasti tunnetatavaid raskusi. Kuigi Eesti jaoks pole Suurbritannia liiga suur kaubanduspartner oma umbes 2,5%-lise osakaaluga, on Londonil finantskeskusena siiski oluline koht suuremamahuliste projektide finantseerimisega seoses ning ka meie eduka start-up ärisektori partneri või asukohana.

Britid sooviks lahjat varianti EL-i poolt Kanadaga sõlmitud vabakaubandusleppest. Seejuures ei soovita mingil juhul aktsepteerida  Euroliidu nägemust riigiabi puhul EL-i reeglitele jätkuvat allutatusest ning kohustuslikult samasuguste konkurentsireeglite rakendamist, nagu ELis. BoJo argument on seejuures kõlavalt poliitiline: kogu BREXiti mõte olevat väljuda ELi jurisdiktsioonist ja siseseadusandluse allutatusest „Brüsselile“. Kui seda siiski lubada, siis mis mõte oli üldse lahkumisel?

ELi nägemus aga on, et kuna Suurbritannia on liiga lähedal ja liiga tihedalt seotud majanduslikult, siis peaks just konkurentsireeglistik ja riigiabi blokk mõlemal olema võimalikult sarnane. Vastasel korral võib Briti pool saada ebaõiglaseid eeliseid. Brittide nägemuses aga just oma paindlikum reeglistik oleks nende ettevõtetele eeliseks võrreldes EL-i suhteliselt jäikade regulatsioonide järgi talitamisega. Elik siis endale just konkurentsieelise loomine ongi eesmärk.

Murekohaks on samuti järelejäänud aja vähesus, et korrektset ja hästitoimivat lepet saavutada, millele BoJo ähvardused – saada asjad poolaastaga paika või lahkuda leppeta – vähendavad veelgi õnnestumise võimalusi. Kindlasti on ka suuri vaidlusi oodata teenuste valdkonna paikapanekul, sest brittide soov säilitada Londoni senine positsioon maailma finantskeskusena on otseselt selle valdkonna reguleerimises kinni.

Omaette probleemide puntra moodustab veel töise immigratsiooni plokk. Nimelt kuulutas Briti valitsus välja uue tööimmigratsiooni reguleeriva punktisüsteemi rakendamise EL-i kodanike jaoks, mis eeldab, et vaid 70 või rohkem punkti kogunud isikud saavad pretendeerida õigusele töötada Suurbritannias. Tehniline analüüs aga näitab, et väljakuulutatud kujul takistab see punktisüsteem suuresti igasuguse kvalifikatsiooniga töötajate jaoks tööloa saamist, kuni madalamate teaduskraadide tasemeni välja. Piltlikult öeldes vaid teaduste doktoritel on selle lävendi ületamine lihtsamalt jõukohane. Samas on tööjõu nappus hakanud juba ilmnema paljudes valdkondades. Nagu näitab prominentse majanduslehe Financial Times analüüs, on seejuures suurimas tööjõunappuses sellise süsteemi juurutamisel just senised Briti majanduse arengukeskused nagu London ja East Midlands.

Igal juhul on selge, et segaduste periood suhetes jätkub ja nende settimine võtab veel mõnda aega, sõltumata sellest, kas leping sõlmitakse või mitte. Mingit kokkusobivust Euroopa ühisturuga vajab Suurbritannia ikkagi ning kuidagimoodi tuleb ka tekkivate majanduslike ebakõlade hind ära manageerida mõlemal osapoolel. Seejuures on paraku suur mõju ka sellel, milliseks kujunevad osapoolte edasised poliitilised suhted ja kui palju nende kahjustumine praeguses protsessis annab tagasilööke edaspidi nii majanduses kui ka muudes valdkondades. Eriti meid huvitavas julgeoleku temaatikas.

Venemaa võimureformi kuma

Venemaal on jätkuvalt laineid löömas president Putini poolt ootamatult välja käidud valitsemisreform esialgu selle raamistiku kajastamise näol põhiseaduse paranduste vormis. Kuigi seda hakati väga kitsas ringis ette valmistama juba sügisel, toimus teema ülesvõtmine presidendipoolses aastaläkituses praktiliselt kõigile üllatusena. Seejärel käivitus turbokiirusel parandusettepanekute väljatöötamine presidendi poolt ettepandu põhjal. Seejuures ei teadnud isegi vastava töörühma liikmed, mis on Kremlile vastuvõetav, mis mitte. Loomulikult käivitus arvukate huvigruppide poolt erinevate ettepanekute laviin, mille sekka on kerge ära peita ka Kremlile tegelikult olulisi muudatusi. Kuigi juba on ka üks hääletusvoor Riigiduumas toimunud, pole sugugi veel selge, millised konkreetsed ettepanekud ikkagi lõpphääletusele jõuavad.

Kuna kogu aktsioon näeb paratamatult välja kui Putini võimu mingis vormis põlistamise katse ajaks peale 2024. aastat kui lõpevad tema presidendivolitused, siis üritab Kreml lisada nende vastuvõtmise protsessile legitiimsust läbi laiema toetuse imiteerimise mingis ebamäärases hääletamise vormis.

Putin on töörühmaga kohtudes ka andnud oma kooskõlastuse nii ettepanekutele, mis võiks sisse minna, kui ka hääletusprotsessi edasisele korraldusele. Tänaseks on teada, et teine lugemine toimub 10. märtsil, mille järel saab juba detailsemalt analüüsida kavandatavaid muudatusi. Kolmas ja lõplik lugemine on ilmselt kohe järgmisel päeval. Seejärel läheb seadus ülekinnitamisele Föderatsiooninõukogusse, võib juhtuda, et juba samal päeval, või siis 25. märtsil, kuid vaevalt et seal enam midagi muudetakse.

Igal juhul on teada, et üleriigiline nn. rahva hääletamine, mis pole referendum ja pole ette nähtud ka seadustes, viiakse läbi mingis surrogaatvormis 22. aprillil, muuseas Lenini 150. sünnipäeval… Võib arvata, et see päev pole valitud juhuslikult ja meeldib eelkõige vanameelsele nõukogude aja tagasiihkajast elanikkonnale. Samas on see Vene õigeusu paastu lõpetava Lihavõtte püha (19. aprill) ja islami Ramadaani alguse päeva (24. aprill) vahel, mis peaks meeldima riigi juhtivaid usutraditsioone austavatele elanikele. Eriti arvestades veel, et traditsiooni kohaselt korraldatakse sel päeval ka ohtralt meelelahutusüritusi ja „narodnõje guljanija’id“.

Pärast seda, eeldades, et see ülivabalt tõlgendatava protseduuriga üritus kiidab ettepanekute paketi heaks (aga ettepanekud pannakse hääletusele igal pool just paketina, sest nii on raskem eraldada terasid sõkaldest), siis kirjutab president Putin vastavale põhiseaduse muudatuste seadusele ka kohe alla ning need jõustuvad viivitamata. Seejuures olevat korraldajatele Presidendi Aparaadist tulnud juhised, et osalema peaks vähemalt 60% valijaist ja muudatuste poolt peaks olema vähemalt 70% hääletanutest. Ärgem unustagem, et sellist juhiste andmist praktiseeritakse Venemaal kogu aeg. Näiteks viimastel presidendivalimistel olid need 70 ja 70. Praktika on siiani näidanud, et püstitatud ülesanded ükskõik mis viisil ka täidetakse. Seda enam, et seekord on seda eriti lihtne teha, kuna hääletamist ei viida läbi jaoskondades range protseduuri järgi vaid ka töökohtades ja meelelahutus- ja kaubanduskeskustes, kus näiteks nn. „karuselli“ meetodi kasutamine on eriti lihtne ja kontrollimatu, võrreldes tavalise valimisjaoskondasid kasutava meetodiga. Seega heakskiit võimupüramiidi sisemise korralduse muutmisele Kremli soovitud viisil on garanteeritud.

Allikas: Vedomosti.ru

Kas põhiseadusparanduste jõustumine toob kaasa ka teisel poolaastal kohe Riigiduuma erakorralised valimised, nagu arvavad paljud eksperdid või mitte, pole veel teada. Arvatakse, et esialgu president täidab talle ettenähtud kvoodi Föderatsiooninõukogus, võib-olla ka muudab selle juhtkonda, viib läbi parandustega ettenähtud uute võimukeskuste – Riiginõukogu ja Julgeolekunõukogu – kohta käivad konstitutsioonilised seadused ja formeerib nende koosseisu endale sobivalt. Seejuures on suhteliselt suur konsensus, et just seal, neis kahes institutsioonis saab olema ka tema jaoks see koht, kust ta saab pärast volituste lõppu jätkata juhi tavapärase korraldusliku tööga kaasnevast rutiinist vaba kõrgema valitsejana nüüd juba võimupüramiidi tipu järelevaataja rollis.

See kõik tähendaks, et Putin esialgu siiski tagasi ei astu, vaid loob võimu üleminekuks vajaliku infrastruktuuri ja paneb uue võimukonstruktsiooni enne tööle, katsetab selle osi vähemalt korraliste parlamendivalimisteni. Ja siis, kui saavutab teatud sobiva seisu, kas astub ennetähtaegselt tagasi või siis jätkab volituste lõpuni, mis võimaldaks tal asi enda vaates täielikult õlitatult tööle panna enne, kui ta annab presidendivolitused käest ustavale inimesele (kes iganes see oleks, kaasa arvatud Medvedev) ja asub oma ettevalmistatud uuele võtmekohale. Säilitades nii oma elu mugavused, millest ta pidavat vägagi lugu, rutiinivabaduse ja vaid „suurte asjadega“ tegelemise, mis teda paelub, aga ka koha ajaloos, mida järglane talle seatud piirangute tõttu ei suudaks varjutada. Ning muidugi kontrolli võimutipus toimuva üle. Eeldatakse, et selle kõige jaoks on ajahorisont seatud alanud kümnendi lõpuni. Mis viitab veelgi sellele, et ennetähtaegsel presidendiametist loobumisel pole tema jaoks mingit vajadust. Aga kes see tema pähe ikka näeb…Siiski andis ta veelkord avalikult teada, vastates kohtumisel konstitutsioonimuudatuste töögrupiga esitatud soovitusele teha ka muudatus, mis võimaldaks tal alustada presidendi ametivolituste tähtaja arvestamist taas nullist, sest põhiseadus ju muutub, et seda küll ei tule. Seega hiljemalt 2024. aastal lahkub ta uude ametisse.

Kui võimupüramiidi tipus toimuvate volituste ümbermängimise kohta on juba palju kommenteeritud, kuigi just eelviidatud kahe võimukeskuse osas on veel palju lahtist, siis nüüd hakkavad ilmet võtma ka muud olulisemad muudatused. Lisaks rahva meelitamiseks mõeldud sotsiaalsetele punktidele pensionide indekseerimisest ning minimaaltöötasu ja elatusmiinimumi võrdsustamisest on toimumas oluline muudatus kohaliku omavalitsuse organite staatuses. Nende kasvõi näiline autonoomia tegelikult kaob, sest riigiorganitele antaks parandustega volitus osaleda kohaliku omavalitsuse organite formeerimisel ning viimased lülitatakse „ühtsesse riigivalitsemiseorganite süsteemi“ hierarhiasse. Lisandub säte, et lapsed on ühiskonna vara ja et valitsus peab kaitsma traditsioonilisi väärtusi, sealhulga abielu kui  „mehe ja naise liitu“. Konstitutsioonikohtule antakse õigus mitte lubada riikidevaheliste organite ja välismaiste kohtute ja arbitraažide otsuste täitmist Venemaal.

Kes küll pärast seda julgeb Venemaale investeerida?

Samuti keelatakse igasugune riigi territooriumi võõrandamine ja ka üleskutsed selleks. Samuti rändavad esialgu raskesti muudetavast preambulist tahapoole erinevatesse sätetesse ka muudatused, mis muudavad karistatavaks Kremli arusaamas „ajaloo falsifitseerimised“ ning sedastavad vene keele kui „riiki moodustava rahva“ keele eristaatuse.

Kasvõi kiire pilguheit olulisemate paranduste mõttele annab aimu sellest, kuhu lisaks omaenese võimu jätkuvuse kindlustamisele, soovib Kremli peremees suurriiki tüürida. See on teatud eri võimuharude osaliselt tasakaalustava mehhanismi olemasolule vaatamata tsentraliseeritult valitsetav, kontrollitud elik kurikuulsa suveräänse demokraatia põhine, konservatiivse ühiskonnakorraldusega, üpris autarkiline ja rahvusvahelist õigust mittetunnustav, vaid seda ise sunniviisiliselt loov ja jõustav rahvusvahelisest suurtoimijast Vene impeerium. Sarnane ideaalkuvandile, mida Venemaal üha laiemalt ihaletakse – XIX sajandi tsaaririigi näol. Ja ta on meie suur naaber …

Kas see on siis muutunud Venemaa peegeldus, nagu väidab  oma uue lähenemise elik initsiatiivi eeldusena Prantsuse president Macron? Mõnes mõttes küll, ainult mis suunas? Ja kas „Uus Euroopa Kontsert“ saab sellises olukorras vältida muutumist üle-eelmise sajandi Kontserdi ohtlikuks korduseks, sh meiesugustele Euroopa väikeriikidele?

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (51)