Kaks musklimeest ja vana soomlane. Mida kõike nad mulle geiseksi kohta õpetasid

Foto: Shutterstock

Ühel päeval sain Grindris sõnumi ilma profiilipildita tüübilt. Varsti tulid ka pildid: paljas ülakeha, unistavad silmad, voolitud torso. Nagu fitnessiajakirjast. Tundus olevat mingi kompleksides hull, kes kammib netist võõraid pilte, et meestega jutule saada. Tema jällegi vandus, et pildid on ehtsad, ja mõne aja pärast me leppisime kohtumise kokku. Kutsusin ta enda poole. Oligi sama, fotodelt tuttav tüüp. Täiega.

Tuli välja, et ta on bi-curious. Oma jutu järgi oli ta ka varem meestega olnud. Häbelikkus kõneles aga midagi muud. Hiljem ta tunnistas, et see oli tal esimene kord.

Ma ise olen seksuaalselt aktiivne kolmekümnendates eluaastates gei. Raamatuautor, elukutselt reklaamitegija, areneva turismifirma omanik Aasias. Tihedate juustega, võrdlemisi hea välimusega, täiesti korras hammastega, nagu hambaarst äsja kinnitas. Tänu aastatepikkusele joogaharrastusele lihaseline, aga sale. Üldiselt hea catch, nagu öeldakse.

Nööpisin tal särgi eest lahti. Selle asemel et minuga tegeleda, nagu mina temaga, mõõtis tema imetleva pilguga oma kõhulihaseid. Arvake siis ära, kuhu me välja jõudsime.

Mitte kusagile.

Teine kord piiras üks musklis tegelane mind peaaegu kaks päeva. Kohtumise järel viis ta mind pealelõunasel ajal kohalikule püünele. See asus jõe kaldal põõsastesse kasvanud rohumaal. Eemal avanes meeldiv roheline aas, kus igat masti alasti kehad peesitasid nagu lilled murul. Mõned lilled jalutasid ringi, mõned, vanemaealised, masturbeerisid.

Me võtsime teiste silme all riided seljast. Tüüp tahtis leida veel paar kaaslast. Ta tuli mitu korda tagasi ja siirdus uuesti otsingutele. Tundus, et tema latt oli kohalikke olusid arvestades väga kõrgele seatud.

Mõne aja pärast tuli ta tagasi, kaasas üks pruunimat tooni lill. Musklimees läks järjekordsele ringile, aga piparkoogipoiss jäi. Viiskümmend meetrit eemal seisis üks kahekümne ringis nooruk, keda nad koos olid enne üritanud ära rääkida.

Vaata seda, ütles mu uus kaaslane. Liiga häbelik. Kui ta ükskord häbelikkusest üle saab, on juba liiga hilja. Kahvatu ja õrn nahk on kadunud, tagumik kortsus.

Poisis oli just seda veetlust, mis vanemaid geimehi keskkooliealiste noorukite puhul ahvatleb. See paradiislik ilu, mis puhkeb õide kusagil keskkooli lõpu ja kahekümnenda eluaasta vahel. Androgüünne, siidjas-sile ihu, keharaskus toetatud ühele jalale, puus kergelt ette nihutatud, nagu poseeriks ta parajasti geniaalsele kujurile. Just sellise poisi pärast kaotas aru kolmekümneaastane Oliver filmis “Call Me by Your Name”, just sellise pärast oleks äärepealt aru kaotanud George filmis “A Single Man”.

Pruun lill jätkas. Kuidas mehed muutuvat pärast 40. eluaastat mõttetuks. Et parim mees – see on puhas, sel on valge näonahk, tihedad tumedad juuksed, mis loovad kontrasti kahvatusega, lai ahvatlev rind, kumer kann, jõulised sääred, eight-pack ja pikk riist nagu hobusel.

Stereotüüpe nagu varrukast. Tüütu olevus. Ma ei kuulanud teda rohkem.

Ja esimene tegelane? Ei leidnudki sobivat kandidaati. Niisiis otsustas ta püksid jalga ajada ja minekut teha. Ega ma ei oodanudki muud. Tunnen selliseid juba piisavalt hästi.

Ma ei ole veel kohanud musklimeest, kes taipaks midagi seksist. Mis neil siis viga on?

Ilmselt on see kuidagi seotud musklitega. Oma hiigelsuure mina survel on nad kulutanud aastaid, et voolida endale Zeusi keha. Nad on aastate viisi lihvinud oma välist vormi, aga pole üldse õppinud armastama.

Loomulikult on minu ettekujutus armastusest niisama subjektiivne kui kõikidel teistelgi. Ei, ma ei pea silmas ainult nühkimist ja anaali ja lahti imemist. Pigem elutervet lähenemist armuaktile, milles oskuslikku rakendust leiavad eri kunstid, nagu eelmäng, keelemäng, õige survega puudutused õigetes kohtades, täpne ajastus, et puhuda külma õhku keeleotsaga märjaks tõmmatud kõrvalesta taha, nii et keha otsekui voolusurakast jäigaks võpatab.

Üks mu sõber ütleb, et need geid, kes mulle sobiksid, on ammu välja surnud. See tüüp suri välja 70ndatel koos viimaste dändidega, kes esindasid tolle ajastu geimeest mitte ainult materiaalses, vaid ka sümboolses mõttes. Olla gei – see oli kunstiliik. “Suurimat kunstimeisterlikkust eeldavad kolm asja: linnatänaval jalutamine, ratsutamine ja vestlus. Igaühes neist kolmest tuleb püüda olla meele järele kõigile,” kirjutas Leon Battista Alberto, Leonardo da Vinci loomingu olulisemaid suunajaid. Minu jaoks on Alberto eluterve geimehe kehastus.

Seejärel tuli nahkrõivaste ajastu. Oli see meessoo katse sümboolselt tagasi võita oma mehelikkus? Muutus oli täielik. Meesteklubist oligi saanud ainult meeste klubi, naised sõna otseses mõttes haihtusid. Dändi oli jäänud minevikku ühes oma kõnnakusse, riietusse ja vestlusse kodeeritud sensuaalsusega. Tema koha vallutasid agressiivset maskuliinsust esindav lihas, nahkriietus ja kumer kann.

Ühel õhtul lähenes mulle Tallinna geiklubis üks vanem härrasmees. Ilmselt veidi üle kuuekümne. Ta käis mul järel, võttis mul korduvalt ümbert kinni, silitas mu kõhtu ja siis libistas käe püksi. Omajagu tüütav, aga ma lubasin tal olla ühel tingimusel – käed püksist välja.

Siis tegi ta juttu. “Mul on kesklinnas elamine. Kas sa tuleksid? Kas sa tahaksid minu poole tulla? Palun. Ma oleksin nii õnnelik, kui sa tuleksid.”

Mida kuradit! Tõsi, ta oli natuke George Clooney moodi, aga see ei teinud olematuks tema vatsa ja lönti vajunud õlgu.

Ta muudkui kordas oma võlusõnu. Seda konkreetset võlusõna. “Ma oleksin nii õnnelik, kui sa tuleksid. PALUN tule.”

Korraga hakkas see vana mulle meeldima. Ta oli kui tulnukas ammu kadunud aegadest. Vana kooli mees. Siin oli keegi, kes oli jahtinud mind terve õhtu ja ütles ikka veel “palun”. Kui erinev nüüdisaja rebimiskultuurist, kus väljavalitu surutakse vastu seina, tõmmatakse keelega üle näo ja nõutakse: “Ma tahan sind keppida.”

Vana maailma sarm temas oli see, mis mind võlus.

Ja siis ma vaatasin teda uuesti ja mulle tuli nukrus peale. Väga võimalik, et tulevikus olen ma ise täpselt samasugune. Miks siis mitte teha vanale mehele rõõmu ja korjata veidi head karmat, lootuses et kui ma ise kunagi vanurina noori mehi taga ajan, sama üksikuna, üksildasena, viimane erektsioon juba peaaegu meelest läinud, siis mõni nendest ehk jääb nõusse ja laseb vanal kännul veel veidi, kas või tunnikese, meenutada kunagist mehejõudu ja nooruspäevi.

Läksime tema poole. Ta võttis mind riidest lahti ja mina teda. Ma puudutasin teda. Tal peaaegu ei tõusnudki. Ta teadis oma piire ja keskendus minu hellitamisele. Ta imes mul lahti ühe korra, teise, kolmandagi, neelates vägisi viimase kui seemnepiisa, nagu oleks see noorust taastav võlurohi. Pärast puhkas ta, pea mu kaenlaaugus, korraga põlastav ja rahulolev naeratus näol, ning kordas iga natukese aja tagant: “Sa oled nii lahe. Aitäh sulle.”

Ma tõusin püsti ja panin riidesse.

“Kas sa tuled teine kord veel?” küsis ta.

“Ei oska öelda,” vastasin ja tõmbasin ukse enda järel kinni.

Autor Pers Musings on elukutselt reklaamitegija, areneva turismifirma omanik. Ta ei ole Californiast.