Tõnu Õnnepalu 2019. aastal ilmunud raamat “Aaker” on mu väliseestlastest sõbrad barrikaadidele ajanud.
“Selle raamatu õige pealkiri oleks “Süüdistused”!”
“De Tocqueville oli Ameerikas üheksa kuud ja rääkis kõikidega. Õnnepalu elas kuu aega metsas, ei rääkinud kellegagi ja tegi järeldusi?!”
“Tema arvates me räägime imelikult!”
“Ta ütleb, et me oleme nannipunnid ja eksime omaenda metsas ära.”
“Tema jaoks pole Kanadal ja USA-l mingit vahet.”
“Ja ise elas kellegi juures tasuta!”
Seda kuuldes käis minu kui aastaid kutselise kodueestlaste uurijana tegutsenud väliseestlase peast läbi, et seda kõike oleks võinud ammu oodata. Kuigi mu enda meelest on minu kodueestlasi analüüsivad kirjatööd olnud õiglased ja erapooletud, pole kaugeltki kõik väliseesti kirjanikud olnud nii heatahtlikud. Ma pidasin kõnealuse raamatu ilmumist märgiks enesekindlusest – kodueestlase ausaks rusikavõitluseks oma Põhja-Ameerika rahvuskaaslastega.