Rein Veidemann: loovimised vastutuulelaeval

Foto: Shutterstock

Vastu tuult purjetada, kas siis selleks mõeldud spetsiaalse purjede süsteemi abil või pautides ehk siksakke mööda edasi liikudes – kõike seda tuleb ette ka elus endas. Seesuguseid vastutuule-olukordi on olnud Eesti aja- ja kultuuriloos üksjagu. Võiks koguni üldistada, et eestlaste saatuseks ongi olnud karide ja madalike vahel loovimine, seilamine ühest tormivarjust teise, selleks et omaenda identiteeti üles ehitada ning sellest kinni hoida.

Kulgevat aastat Eestis võib pidada Jaan Krossi aastaks, kelle sünnist täitus 19. veebruaril sajand. Tammsaare ja Ristikivi kõrval on Kross 20. sajandi eesti proosakirjanduses üks suurimaid nimesid. Aga et varasem osa Krossi loomingust on luule – mõjukas seegi 1950–1960ndatel aastatel ning mitmete pärlite poolest tänagi –, siis asetub ta koos Mats Traadiga samale Eesti parnassile viiva trepi astmele, ehkki tegemist on kahe erineva põlvkonna esindajaga.

Jaan Krossil on dokumentaalromaan “Vastutuulelaev” (1987). Naissaarel sündinud ja seal noorukiks kasvanud geeniuse moodi suurmees Bernhard Schmidt projekteeris ja valmistas teleskoope, lihvides ise neile läätsesid. Kuna nooruki-eas oli ta õnnetuse käigus ilma jäänud paremast käelabast, tegi ta seda ülimat täpsust nõudvat tööd üksnes vasaku käe jõuga.

Aga nagu sellest jäänuks väheks, tõestamaks mehe visadust, oli Schmidtil veel üks “kiiks”: ta tahtis nimelt leiutada vastu tuult liikuva purjelaeva. Üksildasele, alkoholilembesele tööhullule oli niisuguse laeva projekteerimine sedasama, mis eestlastele sümboliseeris unistust valge, vabadusse viiva laeva saabumisest. Nõnda on kirjutanud Krossi biograaf Juhani Salokannel.

Eestlaste valge laev jääb tulemata: vabade ja iseseisvate rahvaste perre pääsetakse tagasi alles mitmed aastad hiljem. Schmidti vastutuulelaevastki, mis pidi tooma pöörde meresõidupraktikasse, sai üksnes paat, millega Schmidt Saksamaal, kus ta oli õppinud ja suurema jao oma elust elas ning töötas, järvel purjetas. Ent Kross jutustab Schmidti eluloos toimunu sümboliks. Vastu tuult purjetada, kas siis selleks mõeldud spetsiaalse purjede süsteemi abil (mis suures mõõtkavas jäi teostamata) või pautides ehk siksakke mööda edasi liikudes – kõike seda tuleb ette ka elus endas. Ja siis nimetame seda “loovimiseks”. “Jaan Krossile oli see hädavajalik kunst,” kirjutab Salokannel.

Seesuguseid vastutuule-olukordi on olnud Eesti aja- ja kultuuriloos üksjagu. Võiks koguni üldistada, et eestlaste saatuseks ongi olnud karide ja madalike vahel loovimine, seilamine ühest tormivarjust teise, selleks et omaenda identiteeti üles ehitada ning sellest kinni hoida.

Mis see Johann Voldemar Jannseni ning tema tütre Lydia Koidula algatatud üldlaulupeo traditsioongi muud oli, kui üks esimesi vastutuulelaevu! Sakslastelt laenatud, eestlased pärisorjusest vabastanud Vene keisrile; nõukogude ajal aga igasugustele muudele võõrvõimu tähtpäevadele formaalselt pühendatud ning tänini elav rahvusliku ühtsuse manifestatsioon.

Või Friedrich Reinhold Kreutzwaldi “Kalevipoeg”? Jah, Lauluisa ürgkeeleline (regivärsis) ning rahvusvaheliselt levinud müütidest kompileeritud mälestusmärk nappide valikutega rahvale. Aga sellekski oli vaja esitleda seda kui akadeemilist eksperimenti, mis pälvis 1860. aastal Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia Demidovi pool-auhinna. Nii et seegi oli üks vastutuulelaev.

Ent muutkem rakurssi.

Kultuuris võib piltlikult öeldes pidurdavaks vastutuuleks muutuda ka harjumuslik ja triviaalne, üldlevinud keskmine olukord, millel omakorda on kombeks muutuda madalaimaks keskmiseks, kõigile ühtviisi vastuvõetavaks ja seetõttu nivelleerivaks jõuks.

Kõik, mis sellest erineb, võib algul leida kõhklusi ja koguni tõrjumist, et seejärel hõivata siiski oma positsioon ning saada koguni osaks kaanonist.

Kaanon esindab püsivust ja kordust. Aga kaanonit kõigutavad sõna otseses mõttes väljakutsed mõjuvad otsekui vulkaanipursked, põhjustades maavärinaid, et siis “rahunedes” näidata meile uuenenud-täienenud maastikku. Juri Lotman on oma kultuurisemiootikas kirjeldanud seda stabiilsuse ja plahvatuse vaheldumisega kultuuris. Keele- ja kirjandusteadlane Tiit Hennoste on uurinud avangardseid liikumisi eesti kultuuris, alates Noor-Eestist, nimetades seda “hüpeteks modernismi poole” (“Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I”, 2016).

19. sajandi lõpukümnendeil oli eesti luules üheks niisuguseks “vastutuulelaevaks” Juhan Liiv. Tema isamaaluule on vaba hõllanduslikkusest ja idüllist. Juhan Liivist monograafia kirjutanud Tartu ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talvet on Liivi luulele andnud uue mõõtkava – see on olemasoluluule, mis tõstab Liivi maailmakirjanduses teiste eksistentsiaalsest elutunnetusest kantud kirjanike kilda. Talvet lõpetabki oma käsitluse lootusega avardada Liivi kaanonit nii, “et see Eesti vaimuteo üks eredamaid avaldusi saaks senisest nähtavamaks “killuks” suures maailmakultuuris”.

Ja siis, nagu juba Hennostele viidatult, järgnebki 20. sajandi alguse avangard Noor-Eesti kultuuriliikumise näol, mille üheks haruks kujuneb Siuru rühmitus. Järgmisena loovivad vastutuult Arbujad, kellest Betti Alver, aga eriti August Sang ja Kersti Merilaas kujunevad kirjanduslikud eeskujud Jaan Krossile. Alveri mõju Krossi varasemale luulele on silmanähtav.

1950ndate aastate lõpus “plahvatab” eesti luules vabavärss, toonasteks luule-Bernhard Schmidtideks Jaan Kross, Ain Kaalep ja Ellen Niit. Muidugi saavad nad ametlikus kirjandusavalikkuses pragada. Krossi luulekogu “Lauljad laevavööridel” (1966) avab “Traktaat riimitud ja riimimata värsist”, luuletus ise kirjutatud kümnendi algul. Ning otsekui puri vastutuulelaeval kõlab selle esimene paarisvärss: “Riimitud värss on laevasõit jõgepidi / vabavärss meritsi”.

Kross, Kaalep, Niit on akna-avajad luulepöördele, mille vormistavad uueks paradigmaks nn kuuekümnendate põlvkonna autorid; luules Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Viivi Luik; proosas Arvo Valton, Enn Vetemaa, kaksikvennad Ülo ja Jüri Tuulik, Mati Unt, Teet Kallas. Paljud loojad jäävad siin nimetamata. Kogu kümnend ja seitsmekümnendate algus kobrutab eesti kirjandusilma uuenemislainetest. Aga selle esimese “vastutuulelaeva” ilmumist silmapiirile on Jaan Kaplinski kirjeldanud nii: “Krossi esimene tulemine oli nagu prahvatus, järsk, pateetiline ja jõudu täis jooks Eesti parnassile, ikka kaks astet ühe sammuga, teistele järele ja teistest ette.”

Kõik need tulemised olid paraku ka loovimised Skylla ja Charybdise ehk ideoloogia-ametnike ning tsensuuri vahel, sest rõhutagem: tõeliselt vaba sõna on Eestis saanud eksisteerida üksnes mõnikümmend aastat, 1918–1934 ning 1989 (sel aastal kaotati ametlikult tsensuur Eesti NSV-s) kuni tänaseni.

Vastutuulelaeva kujund ei pruugi kehtida üksnes loomingule. Nendeks võivad olla ka kirjandus-kultuurilised väljaanded. Siinkirjutajal endalgi on olnud õnnelik võimalus osaleda ühe niisuguse väljaande tekitamise juures. Pean silmas ajakirja Vikerkaar, mis 1985. aastal n-ö kõrgemalt poolt, Moskva “keskusest” asutatuna alustas ilmumist 1986. aasta suvel, saavutas avalikustamise ning ühiskonna avanemise laineharjal uskumatuna tunduva leviku (ajakirja tiraaž küündis 1989. aastal 60 tuhande eksemplarini) ning on minu hinnangul oma eeskõndija ning kõrgkvaliteetse näo suutnud säilitada siiani.

Ja nüüd on Vikerkaare kõrvale tõusnud veel üks üldisel meediaväljal vastuvoolu purjetav välja-anne, sellele ka sümboolse pealkirjaga vastav Edasi: mõõduka rütmiga väntav, tasakaalustatud, mõistmispüüdu taotlev, valgustuslikku ajakirjandust viljelev ja nüüd lausa internetist taas paberisse levinud välja-anne. Niisiis, natuke avangard, aga natuke ka kontrakultuur. Vastutuult loovimine eeldabki kaalutlevat lähenemist. Sest vastu tuult võib ka sülitada. Aga me teame, millega see lõpeb: süljeplärakas maandub su enese kuuerevääril.

Võib-olla on tõesti lähenemas taaskord aeg süvenemiseks, arukaks mõttevahetuseks, vastutustundlikuks sõnaks. Seepärast olgu südant ja mõtet soojendava meenutusena korratud siin Paul-Eerik Rummo luuletust “Con affetto”, millega avas oma ilmumise ajaloo Vikerkaar:

Con affetto

Taas kas tõstmas oled pead
tõsimeelne luuletaja
uskumas et sina tead
kus on pärishääl kus kaja
uskumas et tõuseb usk
uskmatugi unesoonde
taltub kaose sõnnipusk
asjad alistuvad joonde

Taas kas pöördumas su pilk
kõiksuse konkreetsustesse
et ei segaks neid su kilp
tungimast su teadvusesse
Naastes varajusurma teelt
haige argistiku nohust
taas kas sinu seitse meelt
valmis täitma oma kohust

Siis saab öö mis rahu toob
uueks päevaks mis on kuues
see on päev mis sinu loob
vaimu ümber vormi luues
Siin sa seisad kaljus tald
maksas jaks ja küdev sülg suus
ja su ümber ilmavald:
mõõtmatus ja kõigekülgsus.

Rein Veidemann

Rein Veidemann

Rein Veidemann on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor. Loe artikleid (19)