Romet Vaino: talve kannatamise meistrivõistlused

Foto: Romet Vaino

Lõputuna näiv pimedus. Madalalt üle horisondi libisev päike, mida suured pilvemassiivid ei pea paljuks meie eest varjata. Talv on põhjamaa rahvastele olnud alati omamoodi väljakutse. Näib, et füüsilistest tõketest raskemgi on ületada selle aastaajaga kaasnevaid psüühilisi barjääre. Interneti-avarustest leiab rohkesti viiteid, kuidas kõrgemate laiuskraadide elanikel on suurem kalduvus depressioonile. Põhjuseid võib olla palju, kuid süvenedes joonistub neist infokildudest välja meile kõigile tuttav kurjam – pimedus.

Seda märkavad ka kõrvaltvaatajad-külalised. Ühel veebruarikuu päikeselisel hommikul (jah, see leidis tõepoolest aset!) olin kahe prantslasega jalutamas Kakerdaja rabas, kui üks neist tõdes, et oleme siin põhjas oma ilma nägu.

Tajusin tema väljaütlemises kaastunnet. Arutlesin siis kaasmatkalistega, et mida raskem ja süngem on talv, seda magusam saab olema see kevadine eufooria, mis kuskil aprillis meeled läidab. Kes meid siin ikka lohutab, kui ise ei lohuta!

Kuid selleaastane talv on need barjäärid vähemalt minu jaoks nihutanud täiesti uutesse kõrgustesse. Minus on talv oma karguse ja aeglase kulgemisega alati suurt sümpaatiat tekitanud. Tunnen, et olen sündinud õigesse kohta siin planeedil. Krudisevast lumest ja talvisest tähistaevast on nüüdseks saanud vihm ja lõputu tuul. Üks torm ajab teist taga. Tunnen, et sellisest talvest on stabiilse meeleoluga läbi seilamine juba tõeline väljakutse. Vahel naljatlen endamisi, et põrgu kuvandit tuleks muuta – see peaks olema üks jahe, vesine ja tuuline paik. Ma usun, et kuskil leegitsevas põrgukoopas tunneks õige eestlane end kui talvepuhkusel.

Kliimamuutuste valguses on põhjust arvata, et selline saabki olema talve uus nägu. Küllap me lund ikka näeme, aga pikemas plaanis tasub ilmselt mõelda heade vihmakindlate riiete hankimisele.

Mõtlen, et kas ökosüsteemis ja atmosfääris toimuvate muutuste kõrval peaksime hakkama mõtlema ka sellele, kuidas sellised sünged, tuulised ja vihmased talved meie psüühikat mõjutavad. Kas kliimamuutustel võiks olla arvestatav mõju ka meie vaimsele seisundile? Seda kirjutades ajab see mind ühtaegu nii muigama, kui paneb ka tõsiselt mõtlema. Kuidas selline talv vaimselt üle elada?

Pooltühi või pooltäis

Ma olen alati olnud seda meelt, et halb metsaskäik on see, mis jääb tegemata. Kuitahes hull ilm väljas ka pole olnud, olen alati naasnud paremas meeleolus ja selgemate mõtetega. Pealegi loovad rasked tingimused eriliselt nauditava kontrasti, kui astud läbimärjana toauksest sisse ja teed kaminasse tule. Vahel annangi tulele võimaluse end umbes tunnikeseks hüpnotiseerida, kuni jätkan muude päevaste toimetustega. See tunne on kõige erilisem just siis, kui oled pidanud vahetult enne maha istumist keha külge kleepuvaid niiskeid riideid seljast sikutama.

Enamasti jõuan selliste kogemusteni ikka läbi võitluse. Teinekord vajan pikalt veenmist, et vihma ja tuulega õue astuda. Nagu aimata võib, pole need mõjutussessioonid iseendaga alati tulemuslikud.

Nii pole võimatu, et isegi minusugune looduslemb kergitab äärmisel juhul vaid kardinat ja sulgub päevadeks tubasesse maailma.

Tean, enesetunne sellest paremaks ei lähe, kuid õue ma end ka meelitada ei suuda. Need on minu jaoks kummalised tundmused, sest inimeste loodusesse meelitamine on minu jaoks saanud omamoodi missiooniks. Sellises meeleolus saan tunnistada end täiesti tavaliseks inimeseks, kelle empaatiavõime neil hetkedel oluliselt suureneb.

Hiljuti kinkis elu mulle ühe toreda kogemuse, kus olin asetatud hoopis mõjutatava rolli.

Minuga võttis ühendust inimene, kes soovis viia oma kaaslase sünnipäevaks loodusesse ööbima. Ilmaprognoosist vaatas mulle vastu tugev ja ühtlane vihmasadu koos tormituultega. Andsin matkaplaanile üsna pessimistliku hinnangu ja kuigi pidime alles järgneval päeval lõpliku otsuse tegema, oli see minu peas sisuliselt sündinud. Mõtlesin, et kes tahakski kaaslase üllatussünnipäevaks vihmaga ööbima viia?

Kuid juba 24 tundi hiljem oli plaan paigas ja koostasin nimekirja vajaminevast varustusest. Miskipärast olin mures kõige välise pärast ega mõelnud sellest kogemusest kui millestki, mis leiab aset inimese sees. Matka päeval tundmatusse toodud sünnipäevalapse ja tema kaaslasega kohtudes loksus kõik kuidagi paika. Ilm oli prognoositust toetavam ja kiiresti sai selgeks, et kui ilm üldse midagi mõjutada saab, siis ainult positiivsuse suunas.

Ma sain osaliseks täiskuuööle, lõkkele ja ehedatele mõttevahetustele kahe täiesti võõra inimesega.

Kuskilt paksu pilvemassi vahelt ilmus mõneks tunniks täiskuu külm kuma ja näitas meile lumetu metsaaluse alasti olekut. Me rääkisime isiklikest juhtumistest eluteel, loodusest ja selle saatusest inimese kätes.

Peagi selgus, et see õnn oli vaikus enne tormi. Vahetult pärast magamiskottidesse pugemist painutas tuul puuladvad looka ja unetu öö võis alata. Vaatasin oma rippvoodist tundide viisi, kuidas puuladvad omavahel kokku käisid, ja mõtlesin samal ajal, et kas peaks kolima kuskile ohutumasse paika. Tegin endaga kokkuleppe, et kui kuulen kasvõi ühe suurema puu murdumist, ajan oma kaaslased üles. Seda raksatust ootasin ma hommikuni, kuni tuul hakkas vaibuma. Ärkasin vihmases hommikus viimasena. Selgus, et teistele oli tuul mõjunud pigem uinutavalt kui hirmutavalt. Küllap meie rollid panevadki meie vaatenurga ja maailmatõlgenduse paika.

Oli veebruarikuu varahommik.

Pakaselise talveilma asemel tegime vihmasajus putru ja sünnipäevalaps puhus koogitükilt küünla. Selline mõnus meeleolu oli viimane, mida ühelt tormiselt matkalt oodata oskasin. Märjana ja kergetes külmavärinates tuppa astudes haarasin puukorvi ja peagi jõllitasin poolpaljalt kaminatuld. Mind saatis sügav rahulolutunne ja eelneval ebamugavusel oli selles oma roll kanda. Ehk olingi seekord ise suurem õppija kui minu kaaslased.

Kaugemal põhjas on püütud pimeduse teravatele hammastele ja sellest tingitud talvistele meeleolulangustetele ka vastumürke leida. Antidepressantide haaramise asemel on proovitud näiteks valguse koondamist mägedes suurte peeglite abil ning seejärel selle suunamist orus asuvasse linna. Rootsis on katsetatud valgusteraapiat, mille käigus inimesed sisenevad tundideks üleni valgesse ruumi, kus kiirgub soojust ja valgust. Euroopa üks esimesi köisraudteidki Norras sai rajatud eesmärgiga pakkuda linnaelanikele suuremat ligipääsu päikesevalgusele.

Kõikvõimalike rajatiste ja teraapiate kõrval näib olulisim olevat siiski keskenduda oma sisemaailmale.

Inimene pole pime salamander, kes liikumatuna kuskil pimedas koopas suudaks püsida. Keha jääks haigeks ja vaim murduks. Seetõttu soovitataksegi talves näha väljakutset, mida on võimalik kõrgema eneseteadlikkusega ületada. Ilmselt on selles pimeduses ja vaikuses võrreldes stiimulirohke valge perioodiga mõnevõrra lihtsam näpuga oma tujudes järge ajada. Kui hakkab suunurki allapoole kiskuma, tuleb midagi ette võtta.

Valge ja lumine talv pole minu jaoks kunagi eriline proovikivi olnud. Hoopis vastupidi. Talv on olnud minu jaoks suvega võrreldes lemmiklapse rollis. Kuid muutuv kliima on teinud sellest ühe lõppematu novembri. Vaimses maailmas öeldakse, et tuul puhastab meid. Kui nii, siis olen praeguseks küll täiesti seest õõnsaks puhutud.

Kuhu poole pageda?

Selliste talvede jätkudes võiks ju välja kujuneda täiesti uus vaimne praktika. Selle suurimad gurud õpetaksid meid siis rõõmsalt läbi selle vihma ja pimeduse kulgema. Ega ma päris tõsiselt seda juttu aja, aga iseenda jaoks tahaksin meistriks saada küll. Kui selja taga 510 vihmast talve, paneksin kirja ühe pikema sisekaemusliku kogemusloo. Sellest saaks siis mu isiklik pühakiri.

Ma pole seni talve üleelamiseks dopingut kasutanud. Soojale maale pagemise asemel olen võtnud seda perioodi justkui sisemaailma koristamise tippaega. Just need kõige pimedamad hingesopid, kuhu muidu vaadata ei julge või ei taha – vot need võtan talvel ette!

Võib-olla on see tingitud esialgsest šokist, aga olen äkitselt hakanud mõtlema ajutisele eemaldumisele. Valdav osa meist kipub ikka kuuma liiva peale pikutama, aga mina tunnen, et see lumetu talv on jätnud hinge kummalise augu. Midagi on puudu! Märkamatult on mulle ligi hiilinud mõtted sellest, et võiksin oma talved veeta kuskil kaugel põhjas. Valge ja koheva lumevaiba kaisus ei tundu sealne pimedus üldse rusuv. Ootamatult olen vähemalt mõtteis muutumas kliimapagulaseks.

Nende ridade kirjapanemise hetkel möllab akna taga järjekordne torm. Silma järgi ütleks, et sajab midagi lörtsi ja vihma vahepealset. Tunnistan endale, et selle talvega pole ma kuigi oskuslikult toime tulnud. Õnneks on olemas raamatud, kamin, saun ja võimalus teha endale midagi head süüa. Kevadeni pole palju jäänud. Kannatame ära!

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (33)