Andres Schabelman on maailma suurima vabakutseliste töövahendusplatvormi Fiverr laienemisjuht. Miks peab ta värbamisel inimlikkust tähtsamaks kui oskusi ja näeb 9-st 5-ni tööd üha enam minevikku vajuvat? Sellest rääkis ta jaanuari lõpus Tartus toimunud sTARTUp DAY ärikonverentsil.
Sa töötad maailma suurima vabakutseliste “turuplatsi” Fiverr heaks. Kas vabakutseliste hulk suureneb jätkuvalt või on see juba saavutanud optimaalse taseme?
Väga palju inimesi tahab endiselt vabakutselisena Fiverriga liituda. Nii et sageli on meie väljakutseks nõudluse suurendamine kasvava pakkumise rahuldamiseks. Fiverri platvormil on üle 300 kategooria: sisuloome, veebidisain, logodisain, pealelugemine jne jne. Sul on vaja majaeskiisi, videomängule disaini, sotsiaalmeediaturundust poliitkampaaniale – palun. Kõike, mida saab digitaalselt teha, kõike, mida suudad välja mõelda, leiad sa Fiverrist, ja see teebki selle maagiliseks.
Mis on sinu arvates vabakutselisuse kasvava populaarsuse taga? Kas see, et meil on nüüd interneti näol tehnoloogia, mis võimaldab nõudlust ja pakkumist varasemast lihtsamalt kokku viia, või on see mentaliteedi, põlvkonna küsimus?
Osaliselt on see põlvkonna küsimus, aga üldiselt mulle tundub, et inimesed püüdlevad suurema vabaduse poole. Traditsiooniline töökeskkond on olnud üks koht, kus me pole olnud vabad, kus hierarhia on sageli võtnud inimestelt võimaluse ise otsuseid langetada.
Vabakutselisus võimaldab endale kujundada just sellise elu, nagu keegi soovib – unistusi täide viia, töötada ja reisida samal ajal või pääseda ligi globaalsele majandusele. Minu New Orleansis elav ema avaldas näiteks hiljuti lasteraamatu, millele ta leidis illustraatori Pakistanist. Ma pole kindel, kas sel Pakistani ääremaal elaval naisel oleks ilma Fiverrita võimalik globaalses majanduses osaleda. Vabakutseliste platvormid suudavad nihutada piire, mis takistavad inimestel võimalustele juurde pääseda.
Uberi-laadsetel platvormidel on ka palju kriitikuid, kes panevad neile süüks maksude maksmisest kõrvale hiilimist, puudulikku sotsiaalkaitset, ebaausat konkurentsi tavamajanduse ettevõtete suhtes. Mida sa sellisest kriitikast arvad?
Ma arvan, et neil on osaliselt õigus. Minu arvates peab vabakutseliste sektor leidma viisid, kuidas tagada parem tarbijakaitse, vältida ületööd ja võimaldada ligipääs hüvitistele. Ma arvan, et osa neist probleemidest lahendatakse ära.
Millega ma tingimata ei nõustu, on hinnastamise kriitika ja väide, et need platvormid suruvad hinnad alla. Mõnes valdkonnas võib selles tõtt olla, aga üldiselt, kui sa teed väga head tööd ja pakud väga head teenust, siis leiad sa kliendi igas hinnaklassis. Ja tänu Fiverri-sugustele platvormidele on klientide leidmine vähem vaeva nõudev. Nii et minu meelest on ekslik arvata, et tegu on madalaima hinna võidujooksuga. On väga lihtsaid viise, kuidas teenusepakkuja saab eristuda ja edasi liikuda.
Võib-olla tulevad lahendused sotsiaalküsimustele altpoolt? Juba on tekkinud iduettevõtted, kes pakuvad näiteks kaugtöötajatele tervisekindlustust, ja diginomaadide algatused kinnisvara ühisomamiseks ja ühisinvesteerimiseks, mis võiks toimida omamoodi pensionisambana.
Sul võib osaliselt õigus olla. Aga ma leian, et teatud sotsiaalkaitse on õigustatud. Kui töötasin Airbnb-s, polnud seadusandluses sellise tegevuse jaoks kohta. Kui su kodus peatusid külalised, oli see hotell – vahepealselt varianti polnud. Tehnoloogia puhul on teatud periood, mil asjad pole veel ideaalsed, ootuspärane.
Tõsi, lahendused võivad tulla kogukonna enda poolt. Aga me peame probleeme teadvustama, ja on oluline, et ettevõtted tunnistaksid, et me pole veel täiuslikud, kuid me püüdleme selle poole.
Ettevõtte perspektiivist vaadates on vabakutselisel teenusepakkujal vabadus valida, mida teha ja mida mitte, puudub hierarhiline töösuhe tööandjaga. Mis võiks motiveerida ettevõtteid palkama töötajate asemel vabakutselisi?
Minu arvates ei seisne ettevõtte vastutus ainult maksimaalse kasumi teenimises, vaid maailmale ja oma töötajate elule positiivse mõju avaldamises. Nii et kui töötajad soovivad rohkem vabadust ja vähem 9-st 5n-i füüsilise kontoriga seotust, aga sa oled vanades mõtteviisides kinni, siis on see sinu valik – aga ma arvan, et nii libiseb käest võimalus “töö uuest lainest” osa saada.
Selle asemel et mõelda, kui raske üleminek on või miks muutused ei saa toimuda, võiksime vaadata asja teisest küljest ja öelda: “Oh, aga nüüd me ei pea pidevalt inimesi kontrollima.
Võib-olla saame osa võimu neile tagasi anda? Võib-olla viib see suurema rahulolu ja produktiivsuseni? Võib-olla inimesed ei tööta rohkem, aga teevad seda efektiivsemalt, kuna on õnnelikumad? Võib-olla sünnivad 9-st 5-ni kontoris olemise asemel saadud kogemuste tulemusel teistsugused, kastist väljapoole vaatavad ideed?”
Me ei tea seda, mida me ei oska näha, nii et sageli läheneme asjadele juba eos negatiivselt. Kindlasti on töötamise muutumisel ka negatiivseid aspekte, aga neid on ka kontoritööl.
Oma karjääri jooksul Airbnb-s ja Fiverris oled sa värvanud üle 400 töötaja ja intervjueerinud veel kümme korda rohkem kandidaate. Sa esitad neile kõigile sama küsimuse, räägi sellest lähemalt.
Ma palun neil rääkida ühest korrast oma elus, kus nad iseendana käitudes tegid midagi sellist, mille üle nad on siiani uhked. Ma toon alati näiteks ühe loo oma elust. Kümme aastat tagasi diagnoositi mu ülikooliaegsel parimal sõbral vähk. Sellest teada saades kolisin ma Bostonisse, kus ta elas, ja jäin sinna tema elu viimaseks neljaks kuuks.
Mu sõbra ema ja kihlatu suhted olid sel ajal väga pingelised. Ema oli töötanud vähiraviõena ja tahtis ise poja eest hoolitseda, samas kui mu sõber ja tema tüdruk üritasid säilitada privaatsust ja mingitki normaalsust. Minu kohaleilmumine ning see, et ma väljendasin oma armastust ja hoolivust nende mõlema suhtes, aitas pingeid leevendada, ja ma usun, et tegin oma sõbra viimased kuud paremaks. See on midagi, mille üle olen tänaseni uhke.
Ma olen kuulnud väga hingeliigutavaid lugusid. Ja kui keegi ütleb, et ta on uhke selle üle, et ehitas üles 400-liikmelise müügimeeskonna, siis see ei lähe mulle korda. Mind huvitab, kas ta on suuteline sügavamal, hingelisel tasandil rääkima asjadest, mis on päriselt tähtsad. Sellisel juhul tahan ma temaga koos töötada.
Kindlasti annab see küsimus võimaluse inimestega sügaval inimlikul tasandil kontakti leida. Aga kas see ei või segada nende professionaalsete võimete hindamist?
Ma ei usu professionaalsetesse võimetesse. Ma ei loe näiteks kunagi kandidaatide CV-sid. Tõenäoliselt keegi teine värbamisprotsessis loeb, aga mitte mina. Ma usun südamesse, hinge ja kirge. Tahan töötada koos päris inimestega, kes näitavad üles inimlikkust ja omavad südametunnistust, kes ei tee asju raha pärast, vaid sellepärast, et nad näevad maailma sügavamalt.
Mitte ainult seetõttu, et pikas perspektiivis on see ettevõtte huvides, sest need inimesed suudavad usalduse loomise kaudu klientideni jõuda, vaid ka seepärast, et kui ma veedan kaheksa või rohkem tundi päevas kellegagi koos, siis tahan, et saaksin neilt õppida ja areneda. Mitte ükski oskus ei asenda sellist inimlikkust.
Sa näid olevat väga tasakaalus inimene. See on tänapäeval üsna haruldane, kuna kõigi kinnisideeks näib olevat pidev eneseareng ja optimeerimine.
Las ma mõtlen, kas ma olen tasakaalus. Ma võin olla enda vastu väga karm. Aga siis püüan endale meelde tuletada, et 90% juhtudel olen ma maailmas kohal headuse ja kaastundega, nii et ma olen päris okei. Ma püüan vaadata ennast kaastundega. Ja järgida nii isiklikus kui ka professionaalses elus oma südant.
Intervjuu autor Kristel Kont on vabakutseline kommunikatsioonispetsialist, kes huvitub jagamismajandusest ja töö tulevikust.
