TalTechi teadur Adrian Venables: informatsiooni erinevad tahud

Mis vahe on valeinfol ja eksitaval infol, kuidas kasutatakse infot relvana ning mil viisil end selle eest kaitsta – informatsiooni eri tahke lahkab TalTechi küberkriminalistika ja -julgeoleku teadur Adrian Venables.

Info rünnaku all 

Me elame infoajastul: kogu ärkveloleku aja pommitatakse meid erinevate piltide, tekstide ja helidega kõikvõimalikest allikatest, mis kõik konkureerivad meie tähelepanu pärast. Kuigi suurem osa sellest infost on suunatud harimisele, teavitamisele ja meelelahutusele, püüab osa ka mõjutada meie käitumist ja otsustusprotsesse. See võib meie igapäevaelu osana olla avatud, aus ja aktsepteeritud ning isegi kasulik.

Heaks näiteks siin on turundus: reklaamid püüavad meid veenda ostma asju, mille olemasolust me isegi ei teadnud, lubades muuta meie elu lihtsamaks või täisväärtuslikumaks. Samuti võivad reklaamid aidata meil teha ostuotsuseid toodete kohta, mida me juba kavatseme osta, kuid pole veel otsustanud, millist tootjat ja spetsiifilisi omadusi eelistada või millist hinda maksta. See valdkond on hästi välja kujunenud ning välja on töötatud keerukaid viise, kuidas veenda meid oma raha ära andma, eelistades üht toodet teisele.

Reklaamikampaaniate sihtmärgina oleme sellest kontseptsioonist teadlikud ja teatud määral ka kaitstud. Euroopa reklaamistandardite liit (European Advertising Standards AllianceEASA) on isereguleeruv organisatsioon, mis tagab, et reklaamid oleksid seaduslikud, sündsad, ausad ja tõesed, eesmärgiga luua usaldus reklaami ja kaubamärkide vastu. Samuti saame mõistusega aru, et reklaamid presenteerivad toodete täiuslikku mainet ega kajasta tingimata tegelikkust. Kuigi me saame väga hästi aru, et reklaamitud toodete ostmine ei pruugi meid alati rikkaks, atraktiivseks, edukaks või rahulolevaks teha, siis kuidas on lugu muu teabe uskumisega, millega me iga päev kokku puutume?

Propaganda, eksitav info, valeinfo ja vaenulik info

Ajaloost on hulganisti näiteid selle kohta, kuidas rahvad on kasutanud informatsiooni teiste riikide käitumise alistamiseks või muutmiseks. Võimalus saavutada vastase üle võim ilma konflikti pöördumata on atraktiivne ning moodustab lahutamatu osa riikide välispoliitikast. Erinevalt nimetatuna “infooperatsioonid”, “infosõda” või “informatsiooni ülemvõim” – neid kõiki kasutatakse vahendina, et konkreetselt mõjutada vastast. Ehkki fraasi päritolu ei ole teada, öeldakse sageli, et “sõja esimene ohver on tõde”. 

Tõega manipuleerimise ulatus võib olenevalt teabe tüübist ja selle sihtrühmast varieeruda. Propagandat kasutatakse informatsiooni süstemaatiliseks levitamiseks kallutatud või eksitaval viisil, et edendada poliitilist tegevust või seisukohta. Kui levitatud teave on tahtlikult vale, võib kasutada mõistet valeinfo (disinformation) ja seda seostatakse sageli valitsuste eesmärkidega mõjutada info saajate poliitilisi vaateid või arvamusi.

Sageli aetakse valeinfo segamini mõistega eksitav info (misinformation). See on teave, mis on küll vale või eksitav, kuid tuleneb tahtmatust eksimusest.

Mõnikord ei pruugi informatsioon kahju tekitamiseks isegi vale olla. Vaenulik info (mal-information) põhineb tõel, kuid see võib olla privaatne või isiklik ning tekitada avalikustamise korral piinlikkust. Sellel põhineb arvutihäkkerite levinud taktika, mis kannab nimetust “doksing” (doxxing). See hõlmab isikute privaatsetele andmetele juurdepääsu veebiallikate kaudu ja nende avaldamist veebis, põhjustades sellega piinlikkust, stressi ja seades nad potentsiaalselt ohtu.

Olenemata sellest, kas info on vale tahtlikult või mitte, on oluline, kuidas seda tõlgendatakse. See ei mõjuta ainult tänapäevaseid sündmusi, vaid tavaline on ka ajaloo ümberkirjutamine konkreetse narratiivi jaoks. Hiljutise näitena võib tuua Venemaa valitsuse katse näidata Molotovi-Ribbentropi pakti positiivses valguses selle allkirjastamise 80. aastapäeval 2019. aasta augustis. Selles muudetud seletuses eirati Hitleri ja Stalini koostöö tagajärgi kuni esimese pealetungini Venemaale 1941. aastal ning selle mõju Balti riikidele ja Poolale. Pakti kujutatakse nüüd tolleaegse poliitika loomuliku tulemusena ja seda esitatakse kui Nõukogude diplomaatia suursaavutust. Õnneks on pakti tagajärgedel kannatanud riigid olnud kärmed sellist ajalookäsitlust kritiseerima ning Venemaa selle aja sündmuste uuele käsitlusele ka reageerinud.

Informatsioon kui relv

NATO on juba üle 70 aasta olnud maailma võimsaim sõjaline liit ja edukalt võidelnud agressiooni vastu nii Euroopas kui ka mujal. Liitu kuuluvad riigid on ka tehnoloogiliselt kõige arenenumad – ligi 90 protsendil elanikkonnast on juurdepääs tsenseerimata ja tasuta Internetile. Suutmata Lääne demokraatiate ühendatud sõjalisele jõule vastu astuda, on selle vastased eelise saavutamiseks kasutanud informatsiooni kui relva.

Selles osas on NATO märkimisväärselt ebasoodsamas olukorras, kuna väljaspool USA-d ja Euroopat on isikuvabadused piiratumad, tsensuur levinum ja Internet rangemini kontrollitud. Kasutades ära kõrget võrku ühendatuse taset ja sõltuvust sotsiaalmeediast, on Lääne riigid kokku puutunud nii küberspionaaži kui ka paljude rahvusriikide mõjuoperatsioonidega. Ründajad on sel viisil püüdnud vähendada Lääne riikide tehnoloogilist eelist, varastades intellektuaalomandit ja kahjustades nende demokraatlikke institutsioone. Selliste operatsioonide ulatus ja keerukus jõudis avalikkuse teadvusse seoses Venemaa sekkumisega USA presidendivalimistesse 2016. aastal ja Hiina valitsuse spioneerimistegevusega 2018. aastal.

Kui rahvus sekkub otseselt teise rahvuse siseasjadesse, on see ÜRO harta kohaselt suveräänsuse terviklikkuse rikkumine. Kui füüsilises maailmas toimuvad tegevused tooks kaasa vastuabinõud, on küberruum seaduste osas veel lõplikult välja kujunemata. Selle põhjuseks on erimeelsused küberruumi suveräänsuse küsimuses ning raskused mõistliku aja jooksul tegevuste tuvastamisel ja elluviimisel. Just sel põhjusel on infopõhine küberruum rahvaste jaoks üha populaarsemaks kohaks, kus konkurentide ja vastaste vastu mõjutamiskampaaniaid korraldada.

Tuntud kui hübriidoperatsioonid, määratletakse neid sunniviisiliste ja õõnestavate tegevuste ning tavapäraste ja ebatraditsiooniliste meetodite seguna, mida koordineeritult kasutatakse konkreetsete eesmärkide saavutamiseks, jäädes sealjuures allapoole ametlikult välja kuulutatud sõjapidamise piire.

Informatsioon on ideaalne vahend hübriidsõja kampaaniate läbiviimiseks, kuna arukalt rakendades võib see avaldada sihtrühmale tavapäraste relvadega samaväärset mõju.

Kuid informatsiooni ei saa käsitada relvana samal viisil, kuna puudub otsene hävitustegevus ja füüsilised vigastused. Selle kasutamist saab varjata, tekitades kahtlusi selle päritolu kohta ning kasutades info kasutajaid endid teabe levitamiseks elanikkonna seas – termin, mida sel juhul kasutatakse on, “viiruslik”. See on oluline, kuna tuttavatelt saadud infot usaldatakse ja selle põhjal tegutsetakse tõenäolisemalt kui anonüümsete allikate põhjal.

Võitlus infosõja vastu

Kuigi infot kasutatakse tänapäeval laialdaselt relvana, saab selle mõju vähendada. Peame õppima olema loetu suhtes kriitilised ja mitte uskuma kõike, mida näeme, eriti seda, mis on veebis.

Oluline on faktide kontrollimine ja mitme allika kasutamine – ja mitte ainult sotsiaalmeedias. Tuntud ja mainekate ajakirjandus- ja uudisteallikate kasutamine aitab vähendada võltsuudiste ja valeinfo mõju. Suhtlemine erinevate arvamustega inimestega pakub probleemidele laiemat vaatenurka ja aitab tasakaalustada äärmuslikke vaateid.

Teadlikkuse tõusule ja arutelude tekkele aitab kaasa ka teemade arutamine kolleegide ja sõpradega ning mitte ainult faktide, vaid ka arvamuste tähelepanemine. Ennekõike on oluline selle teema teadvustamine. Oleme kõik sihtmärgid neile, kes soovivad mõjutada meie käitumist ja hoiakuid. Sellest teadlik olemine ja valmistumine ongi meie parim kaitse.

Dr Adrian Venables on TalTechi küberkriminalistika ja küberjulgeoleku keskuse vanemteadur. Ta teenis 24 aastat Briti kuninglikus mereväes kommunikatsiooni-, sõja- ja luureohvitserina. Pärast tavateenistusest lahkumist on ta avaldanud terve rea ajakirjandusartikleid ja uurimistöid küberohtude maastikust ning selle kasutamisest riiklike ja valitsusväliste osalejate poolt spionaažiks, sabotaažiks ja õõnestamiseks. Ta on säilitanud oma sidemed sõjaväega, tegutsedes Kuningliku Mereväe reservülemana, toetades Suurbritannia kübervastupanu-alaseid tegevusi Balti piirkonnas.

Küberturvalisuse rubriigi eesmärk on tõsta lugejate teadlikkust selle valdkonna probleemidest ja edusammudest nii Eestis kui ka mujal. Artikliseeria avab teemat muu hulgas tehnoloogia, juhtimise, majanduse, teaduse, riigihalduse ja rahvusvaheliste suhete vaatenurgast.