Muusik Daniel Levi Viinalass maandus kohalikule helimaastikule 2015. aastal, kui ta koos omanimelise ja seni tundmatu kollektiiviga Eesti Laulul teise koha saavutas. Lihtsast poprokist on tänaseks jõutud küpse kaasaegse popi kõlani, millest kumavad souli, funki ja R’n’B elemendid ning mille allhoovusena sumiseb endiselt jõuline energia, millega publik aastaid tagasi kaasa haarati ja mis kestab siiani – Danieli kuvandiga lihtsalt käib kaasas tavatu positiivsus ja tohutu energia.
Oled ühes intervjuus öelnud, et kui sinult küsitakse, kes sa oled, satud justkui identiteedikriisi, sest oled korraga nii mitmes rollis. Millised rollid tänaseks sinu jaoks kõige olulisemad on?
Kui õigesti mäletan, siis kontekst selle küsimuse ümber oli keel ja kultuur ning kas pidasin end rohkem ameeriklaseks või eestlaseks – sellele küsimusele ei ole mul siiani head vastust. Hea, et seda ei küsitud. Nüüdseks olen piisavalt küpses eas, et mul on tekkinud väga palju uhkeid rollitiitleid. Abikaasa ja isa on ilmselt kõige tähendusrikkamad.
Nagu juba mainisid, on sinu juured nii Eestis kui ka Ameerikas ning ajal, mil USA-st Eestisse kolisite, olid veel lapseas. Kas mäletad seda perioodi, kuidas kolimine ühest maailmajaost teise sulle tollal mõjus?
Ma olin hästi põnevas eas, kui perega Eestisse kolisime. 7-aastaselt mäletan üsna detailirohkelt asju, mis olid minu jaoks paeluvad. Inimesed tihtipeale eeldavad, et ilmselt oli raske uue kultuuri ja ühiskonnaga kohaneda, aga ma olen üsna veendunud, et 7-aastased poisid on igal pool maakeral täpselt samasugused nolgid.
Mina vähemalt leidsin esimesel päeval Annelinna maja kõrval hoovis endasuguseid ja tagusime palli vastu seina nii kaua, kui tuldi pahandama, ja siis jooksime ära. Minu jaoks ei olnud midagi uut, sest ma mängisin Columbuses sõpradega täpselt samamoodi. Suhtlesime läbi mängu ja keel ei olnud takistuseks.
Isegi kooli minnes, kus ei saanud kogu aeg palli lüüa, hakkasin esimesel päeval kohe suhtlema. Praegu muigan selle peale, sest see tundub endalegi nii armas mõte – aga ma võtsin musta markeri ja A3 paberiploki esimesel koolipäeval kaasa. Joonistasin pilte oma klassikaaslastele. Ühele tüdrukule hobuse. Poisile ninjakilpkonna. Ilmselt oli mu vajadus mind ümbritsevate inimestega sidet luua nii suur, et hoolimata keelebarjäärist leidsin viisi, kuidas kontakti saada. Kusjuures toimis. Tüdruk naeratas ja poiss jooksis paberiga koridoris ringi.
Alustasid muusikas poprokiga, kuid oled peale loomingulist pausi liikunud elektrooniliste katsetuste ja küpsema kõla juurde. Mis seda liikumist on tiivustanud?
Üks kirjakoht räägib, et suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Ma arvan, et minu loomingut mõjutasid need kõlad, mida ma tol hetkel kõige rohkem kuulasin, ja need läksid mulle mingil põhjusel korda. Meie elu soundtrack’id on ikka erinevad sõltuvalt etapist, kus oleme. Minu jaoks on see liikumine olnud orgaaniline.
Kui mind mingi saund või instrument väga paelub, siis on aus see ka oma loomingusse jäädvustada.
Mul on see oht, et aeg-ajalt tahaksin oma kõige varasema loomingu maamunalt ära pühkida, kuna see on natuke piinlik. Alles hiljuti olen õppinud seda austama ja hindama kui ühte armsat etappi oma teekonnast. Ma ei ütleks, et praegune kõla, mida taga ajan, on kuidagi küpsem. See on lihtsalt see, millest praegu on süda tulvil.
Mis loo üle oma repertuaarist kõige enam uhkust tunned ja miks?
Esimesena lõi pähe laul pealkirjaga “That You Were Here”, mille kirjutasin bussipeatuses. Aga mitte sellepärast ei tunne uhkust. See laul istus sahtlis mitu head aastat ja sai nende aastate jooksul väga palju erinevaid versioone. Lõpuks leidis see laul oma tee Ago Teppandi arvutisse, kus ta hakkas elama uut elu. Ago produtseeris ja lisas sellele modernse vokaalisaundi. Aga ma tahtsin sellele mingit ajatut puudutust lisada. Ma olin unistanud, et saaksin teha koostööd orkestriga, ja minu suureks üllatuseks mu palvetele vastati!
Eestis on palju inimesi, kellega oleks tõeliselt goals teha koostööd, aga mitte kuidagi poleks osanud ette kujutada, et selles laulus lööb kaasa Risto Joosti dirigeerimisel Tallinna Kammerorkester, mängides seadet, mille on kirjutanud üks ja ainus Tõnu Kõrvits. Naljaga pooleks, ee koostöö rikkus kogu mu karjääri ära, sest mul puudub igasugune ambitsioon see üle trumbata.
Auhinnatud ja tunnustatud inimestega on võimas koostööd teha, aga tegelik põhjus, miks mulle see laul esimesena pähe lõi, on tagasiside inimestelt, kui nad seda laulu kuulavad. Inimesed leiavad sellest meloodiast ja lüürikast lohutust ning julgustust.
See muidugi ei tähenda, et kui inimesed murevabalt “Hazelnuti” saatel tantsivad, kuidagi vähem eriline oleks. Või arvestades seda, et meie repertuaari kuulub laul, mille kuulamiste arv kasvab eksponentsiaalselt juba viimased kolm aastat, siis võiks see ka kandideerida lauluks, mille üle kõige rohkem uhkust tunnen. Ei. Jään ikkagi esimesele vastusele truuks. Laulukirjutajana on tohutult eriline näha, kuidas sinu loodu kellegi jaoks korda läheb.
Mõjud avalikkuses väga avatuna ning näib, et tunned end laval mugavalt. Millistes olukordades sulle närv sisse tuleb? Mis on väljaspool sinu mugavustsooni?
Esiteks, aitäh. Mõned artistid kehastavad laval olles mingit alter ego. Minu eesmärk on jääda iseendaks. Närv tuleb sisse, kui olen kõrvalistuja ja mu naine on autoroolis.
Sul on väike tütar. Kuidas isaks saamine sinu loomingut on mõjutanud?
Ta mõjutab mu loomingut väga hävitavalt. Pillab mu instrumente maha. Röövib kogu mu aja, mida saaksin veeta stuudios. Ei lase keskenduda. Arvab, et stuudiomonitori kõige hapram osa on mõeldud näpuga surkimiseks. Seda loetelu võiks ilmselt jätkata kauemgi veel, aga kõik lugejad vist said juba mõttest aru. Väliselt mõjub tornaadona, aga sisemiselt tunnen tema pärast end elus võitjana ja see annab mulle vabadust ning julgust nii laulukirjutaja kui ka artistina.
Sahtlis on mõned laulud temast. Äkki näevad kunagi ilmavalgust ka.
Vanemad ei soovi tihti, et nende lapsed valiksid sama eluala, mis nemad. Kuidas sinuga on? Kas sulle meeldiks mõte sellest, et ka sinu tütar oma tuleviku muusikaga seob?
Ma ei ole selle vastu. Kui ta sellise valiku teeb, siis ma igal juhul toetan teda. Tema ilmselt tunneks piinlikkust, et ta isa käib igal kontserdil, aga see on juba tema mure.
Sinu kuvandiga käib kaasas positiivsus ja tohutu energia. Kuidas kaamose keskel oma jõuvarusid kõrgel tasemel hoiad?
Selle ma võlgnen ilmselt oma vanematele, kes mind selliselt on kasvatanud. Mu isa naerab nii, et maja väriseb, ja mu ema näeb igas olukorras klaasi, mis on pooltäis.
Ma arvan, et jõuvarud peituvad tagalas. Kui sul on telgitagustes asjad lahendatud ja korras, siis toimib ka kõik muu.
Aga ma arvan, et kõige tähtsam ei ole alati iga hinna eest jõuvarusid kõrgel tasemel hoida, vaid olla hetkes ja olukorraga kohaneda, kui su jõud on otsakorral. Mu meelest eestlased oskavad seda teha palju paremini kui ameeriklased. Eestlane üldiselt näitab välja, kui teda miski häirib – see viib konfliktini, mis omakorda viib lahenduseni. Ameeriklane jätab kõik enda sisse või räägib teistega taga ja mure muutub kiiresti kibestumiseks.
Oled avatult rääkinud ka oma suhtest Jumalaga. Kas ja kuidas sinu usk su muusikasse kandub?
Minu usk loodetavasti kandub igasse eluvaldkonda, kaasa arvatud muusikasse. Lüürikast, mis me kirjutame, tahame, et sealt peegelduks reaalsust, kus hetkel elame, aga ka lootust ja armastust, mida saab kogeda suhtes Loojaga. Enne iga kontserdi algust võtame hetke, et tänada Jumalat võimaluse eest teha muusikat. Me täname Teda absoluutselt iga kuulaja eest ja palvetame, et publikus olijad tunneksid tänu sellele muusikale suurt rõõmu, julgustust ja armastust. Seega, kui oled käinud meie kontserdil, siis võid olla kindel, et ka sinu eest on palvetatud.
Kas on olnud hetki, kus sinu kristlase ja tuntud muusiku roll on läinud vastuollu? Kuidas neid omavahel tasakaalustad?
Minu meelest need kaks rolli täiustavad teineteist imeliselt. Kristlase roll on armastada inimesi enda ümber ja armastada Jumalat. Muusiku roll on kirjutada ning esitada muusikat, mis võiks inimesi liigutada. Kindlasti leidub pingeväljasid, aga üldiselt need kaks rolli aitavad teineteist. Tasakaalustades kipub ikka olema nii, et kord kaldud ühte äärmusesse ja kord teisele poolele, aga õnneks olen suutnud oma bändi abiga leida üles rohkem nende kahe rolli pidepunkte kui pingeid.
Kuhu poole sa suuremas pildis liigud? Millised ambitsioonid sul muusikuna mõtteis on?
Ikka tahaks maailma vallutada. Oleme bändiga rääkinud, et meie muusikas võiks olla elemente, mis oleksid ajatud. Ei taha olla laiali pillatud iga trendituulega, mis tuleb ja läheb. Me ei taha kindlasti samaks jääda, sest me inimestena oleme ka pidevas muutuses ja muusika nõuab sedasama. Aga suuremas pildis tahaks olla rohkem “ajatu”, mida iganes see tähendab. (Naerab).
***
Edasi ankeet
Iga usutluse lõpus saab intervjueeritav Edasi ankeedi viie küsimusega.
1. Esimene ja viimane helikandja, mille ostsid?
Esimene oli Enya kassett. Viimast ausalt öeldes ei teagi. Tegin endale YouTube Musicu konto. Kas see loeb? (Loeb – toim.)
2. Lugu, mis on sinu jaoks aegumatu?
3. Sinu lemmik paik maailmas?
Tartu.
4. Kui saaksid ajas rännata, mis aega ja kuhu reisiksid?
Iisraeli ca 2000 aastat tagasi.
5. Hetk elus, mil muusika on üleliigne?
Metsas olles. Vaenlase väed on just liikunud sinust mööda, sest oled suutnud end peita puu otsa. Just siis hakkab telefonist mängima Aqua “Barbie Girl”.
Johanna Maria Mängel
Johanna Maria Mängel on vabakutseline muusikaajakirjanik ja sotsiaalteaduse magister, keda paeluvad eelkõige eri kultuurinähtuste allikad, allhoovused ja mõjud ning muusika äärealad. Loe artikleid (63)
