Sel aastal meenutatakse nii Eestis kui ka Soomes 100-aastast Tartu rahu. Eesti Tartu rahu sõlmiti 2.2.1920. Soome Tartu rahu allkirjastati sama aasta oktoobris. Eestis on Tartu rahu siiani oluline poliitiline aruteluteema. Nüüdki on selle kaalu suurendanud Moskva sõnavõtud.
Soome Tartu rahu seevastu arutelu ei tekita. Sellest Moskvas isegi ei räägita. Tegelikult ongi küsimus pigem suhetes Moskvaga. Ja siin väljendub Eesti ning Soome erinev suhe Venemaaga, mida ajalugu peegeldab huvitaval viisil. 100 aastat tagasi saadi Eestis soodus rahuleping üsna üksmeelselt, kuid Soomes hoidis Tartu rahu kogu 1920ndate ja 1930ndate jooksul ülal veneviha ning hõimuaadet. Hiljem on rollid vahetunud. Eestis rahu lõhestab rahvast ja hoiab ülal ajalool põhinevat erimeelsust Venemaaga. Soomes kirjutas Venemaaga hiljem peetud sõdade rahu selle ajaloo üle.
Kaks rahu, kuid kolm riiki – seda tasub Tartu rahust kõnelemisel meeles pidada.
Tartu rahu Eesti ja Venemaa vahel
Eesti jaoks oli Tartu rahu 100 aastat tagasi oluline, sest sellega tunnustati Eesti iseseisvust. Tartu rahu kinnitas iseseisvuse ja Eesti õiguse oma territooriumile “igaveseks ajaks”. Piir joonistati maha umbes 10 kilomeetrit Narva jõest ida poole ja Eestiga liideti ka umbes 2000 ruutkilomeetri suurune ala Petserimaast. See oli soodus leping, millega kaasnes ka sõjakahjude hüvitamine Eestile.
Miks nõustus Venemaa Eesti jaoks heade tingimustega? Venemaa soovis rahu, et keskenduda sõjale Venemaa “valgete” vastu. Tal oli ka probleeme sõjas Poolaga. Prantsusmaa ja Suurbritannia olid rahu vastu, nagu ka Soome. Eestis ühendas Vabadussõda ja selle rahu rahvast. Tegelikult oli Vabadussõda olnud kahekordne sõda, sest selles alistati lisaks venelastele ka Saksamaa. Samuti soovisid venelased rahutegemisega saada “akna” Lääne-Euroopasse.
Tartu rahusse suhtuti Eestis positiivselt kuni 1944. aastani. Siis nõustus Eesti NSV ülemnõukogu hulga valdade üleminekuga Nõukogude Liidu alluvusse. Narva jõe idapoolne ala liideti Leningradiga.
Vormiliselt üksmeelne lahendus jäi paljude – ilmselt enamiku – eestlaste hinge kripeldama.
Pärast Eesti taasiseseisvumist aastal 1991 tekkis taas arutelu piiride üle.
Piiri üle hakkasid Eesti ja Venemaa läbi rääkima juba 1990ndatel aastatel. Eesti ja Venemaa välisministrid kirjutasid uue lepingu alla isegi kolm korda, kuid see ei viinud uue otsuseni. Viimati ratifitseeris Eesti Riigikogu lepingu 2015. aastal, kuid Venemaa Riigiduuma keeldus rahulepingust. Riigikogu lisas preambuli teksti viited Tartu rahulepingule, mida Moskvas peeti probleemseteks. Rahuleping heideti Moskvas prügikasti, kus see on siiani.
Tartu rahu Soome ja Venemaa vahel
Soome ei pidanud 100 aastat tagasi tegelikult sõda Nõukogude Venemaa vastu, kuid sõjaseisukorra olemasolu tõdeti, kui Venemaa rahvakomissaride nõukogu tunnistas Soome kodusõja möllus kommunistide rahvadelegatsiooni Soome valitsejaks. Olukord ei viinud märkimisväärsete lahinguteni, kuid Soomes andis hõimuaade poliitilisele õhkkonnale värvi.
Hõimuaate toetajad soovisid saada Soome sugulasrahvaste asustatud Ida-Karjala Nõukogude Venemaalt Soomele. Nende hulka kuulus teiste seas ka noor Urho Kekkonen. Kindral Mannerheimgi kutsus üles tegudele, mis tema lootustes viinuks Peterburi vallutamiseni. Ka Jäämere rannikul paiknev Petsamo ahvatles soomlasi sadamakohana. Soome vabatahtlikud tegid valitsuse õnnistusel pärast Soome iseseisvumist hõimusõjaks kutsutud vallutusretki Ida-Karjalasse, kuid neid ei saatnud edu.
Hõimuaatemeeste unistuseks oli Suur-Soome. Sellest ei saanud asja.
Lõpuks pidi Soome püüdlema rahu poole, sest enamlaste võim Nõukogude Venemaal stabiliseerus. Esmalt paluti läbirääkimisteks abi Saksamaalt. Need ei viinud siiski konkreetsete tulemusteni, vaid nurjusid Saksamaa kokkukukkumise tõttu. Ühtlasi kaotas Soome juba valitud sakslasest kuninga. See oli tõenäoliselt Soome õnn.
Venemaa sõdis samal ajal Poola vastu, mis mõjutas Venemaa suhtumist samamoodi, kui Eesti puhul. Kui Venemaal läks Poola sõjas hästi, siis teda Soome rahu ei huvitanud. Kui aga Poola saavutas parema positsiooni, hakkas Venemaal ka Soomega rahu sõlmimisega kiire.
Tegelike rahukõnelusteni viisid põhjapoolsetel aladel toiminud sündmused. Briti interventsiooniväed taandusid Arhangelskist ja Murmanskist 1919. aasta sügisel. Soome reageeris sellele Petsamo okupeerimisega ja teatas, et võtab seal olevatelt “valgetelt” venelastelt relvad, kui Nõukogude Venemaa hoidub Repola ja Porajärvi ründamisest. Pärast seda läksid kõnelused käima.
Rahukõnelusi toetas kõige tugevamini Sotsiaaldemokraatlik erakond. Seevastu parempoolsed ja Keskerakond olid jagunenud kaheks. President Ståhlberg pani kokku laiapõhjalise kesk-parempoolse valitsuse ja nimetas peaministriks koonderakondlase Rafael Erichi, kes lubas püüelda rahu sõlmimise poole Nõukogude Venemaaga. Seevastu välisministriks nimetatud Rudolf Holsti oli ettevaatlik ja püüdis kõnelustega venitada. Nõukogude Venemaa välisminister Georgi Tšitšerin tegi ettepaneku pidada läbirääkimisi maikuus Tartus. Soomes olid sotsiaaldemokraadid esitanud enne seda kaks arupärimist.
Soome nimetas Tartu läbirääkimisteks delegatsiooni, mida juhtis J. K. Paasikivi. Konservatiiv Paasikivi oli hästi mõistnud hõimuaatemeeste eesmärke Karjalas, ent oli valmis arvestama reaalsusega. Oluline delegatsiooni liige oli sotsiaaldemokraat Väinö Tanner. Tal oli otsekontakt Vene delegatsiooni liikme Platon Keržentseviga. Ta kirjutas läbirääkimiste kohta üles oma mälestused, kui ta oli 40ndatel aastatel sõjakurjategijana vangistuses. See on hea raamat, mida võiks kasutada ka õpikuna. Keerulistes piiriküsimustes saavutati kokkulepe pikka aega kestnud läbirääkimiste käigus. Lõpuks oli Nõukogude Venemaa valmis loovutama Petsamo eeldusel, et Repola ja Porajärvi jäävad Venemaale.
Soomes oli läbirääkimiste tulemus hõimuaate toetajate jaoks pettumus. Tartu rahu hakati kutsuma häbirahuks.
Selle tagajärjel asutati Akadeemiline Karjala Selts, mis mõjutas 20ndatel ja 30ndatel aastatel ühiskondlikku arutelu Soomes. Rahu tagajärgede sümboliks tõusis Repola ajutine nimismees Bobi Siven, kes lasi end rahu protestiks maha. Parlamendiaruteludel hääletas rahu vastu siiski vaid 27 esindajat. Pooldajaid oli 163.
J. K. Paasikivi hindas aastaid hiljem, et Tartu rahu oli “püsimiseks liiga hea”. See tõdemus kehtib ilmselt mõlema Tartu rahu kohta. Need ei määratle siiski meie riikide suhteid Venemaaga. Jätkuv Eesti ja Venemaa vaheline arutelu ei tee muud, kui vaid hoiab üleval ajaloolist nääklemist. Tegelikud lahendused, mis määratlevad nii Eesti kui ka Soome positsiooni, tehti ja tehakse ikkagi laiemas kontekstis. Esmajärjekorras on võtmeküsimuseks kogu Läänemere piirkonna tasakaal. Selleski küsimuses ollakse jätkuvalt pöördepunktis.
Jarmo Virmavirta
Jarmo Virmavirta on professor. Oma kolumnides kommenteerib ta Soome ja Euroopa poliitikat. Ta on töötanud Yleisradio uudiste ning ajalehtede Turun Sanomat ja Uusi Suomi peatoimetajana, olnud pikka aega Soome välispoliitika instituudi juhatuse ja välissoomlaste ühenduse Suomi-Seura esimees ning tegutsenud ka Postimehe kolumnistina 2002–2012. Loe artikleid (12)
