Peeter Koppel: majandustsükli haripunkt on veel vähemalt aasta kaugusel

Majandustsükli haripunktile eelneb tavaliselt kindel jada sündmusi: (viimasel) 3–6 haripunktieelsel kuul hakkab tavaliselt vähenema ehitussektori aktiivsus. Foto: Unsplash.com

“Ei, see pole lõpp. Kõik kestab edasi!” Just nii teatas Rolan Bõkov Jüri Järveti häälega meie kõige tuntumas ja ühes armastatuimas filmis. Ajaloolist tausta vaadeldes oli selline väide igati asjakohane. (Võõr)võim, mida tsitaadi esitanud karakter esindas, kestis siinmail veel sadu aastaid ning filmi lõpu triumf oli teadlikumale vaatajale hapu (isegi valus) nii selle ideoloogilise kallutatuse, ajaloolise paikapidamatuse kui ka lähtematerjali suhtes võetud “vabaduste” pärast. Kõik kestiski edasi.

Viimasel ajal on populaarne olla murelik selle pärast, kuidas maailma majandusel ning aktsiaturgudel edaspidi minema hakkab. Lõppude lõpuks on küll kohati hädisevõitu tõusutsükkel kestnud pretsedenditult pikalt ning ainuüksi juba see annab põhjuse kahtlusteks. “Kas see on lõpp?” on küsimus, mis kõlab üha tihemini ja üha kurjakuulutavamalt.

Tõepoolest – (USA-Hiina) kaubandussõja paus, oodatavalt enam-vähem korrapärane Brexit, rikkuse konfiskeerimisest peamise valimislubaduse teinud kandidaatide ebaedu USA järgmist presidenti ennustada püüdvates arvamusküsitlustes, keskpankade lahkus täiendava likviidsuse süsteemi pumpamisel ning kohati ka paranenud vaade globaalse majanduse vahetutele väljavaadetele tõukasid riskantseid varasid eelmisel aastal jõuliselt kõrgemale. Aasta lõpu tõus oli veel eriti kiire.

Käesoleva aasta algus on aga toonud osaliselt mõningase “kainenemise”. Esiteks pinged Iraani ümber ning teiseks järjekordne kahtlane viirus Aasiast on turuosaliste aastalõpueufooriat vähemalt veidi jahutanud. Samuti on arenenud maailma ostujuhtide indeksid (ettevaatavad indikaatorid) andnud ära osa oma novembri võitudest. Mainitud “kainenemine” pole aga olnud otseselt piisav mingite märgatavamate liikumiste tekitamiseks, sest hinnangud aktsiaturu suhtes on jätkuvalt väga positiivsed ning keegi ei istu “rahas”.

Enamus on “kurguni” investeeritud ning teatavasti kipuvad aktsiaturud olema sellises olukorras veidi närvilised iga kord, kui tuleb ka mõni väiksemgi negatiivne uudis.

Seega vähemalt taktikalises plaanis (ca 3 kuud) on ettevaatlikkus õigustatud ning seda just eelmainitud põhjusel. Kui aga vaade veidi pikemaks venitada, on võimalik leida selgelt vastupidiseid argumente. Maailma aktsiaturge kokku võttes peab nentima, et reaalväärtusena vaadeldes on globaalsete aktsiaturgude tase ainult ca 3% kõrgemal, kui seda oli eelmine tipp jaanuaris 2018. 12 kuu ettevaatav hinna ja kasumi suhe (P/E) on ca 16, mis on muide madalam kui juba mainitud eelmise tipu ajal. Lisaks sellele kumab taustal piisavalt mõõdukalt positiivseid asjaolusid.

Näiteks:

  • senini odav ja kergelt kättesaadav laenuressurss – ja selle püsimine vähemalt nähtavas tulevikus;
  • üle maailma on näha tootmises mõningast aktiveerumist;
  • fakt, et hiinlased on oma hiidmajandust taas mõõdukalt stimuleerimas.

Seega võime täna olla pigem tõusutsükli viimases faasis, mis on riskantsetele varadele ajalooliselt olnud pigem soodne.

Majandustsükli haripunktile eelneb tavaliselt aga kindel jada sündmusi:

  • 2–3 aastat enne haripunkti hakkab inflatsioonisurve tõusma;
  • 1–2 aastat enne haripunkti pöördub tulukõver ümber: pikaajaline raha muutub lühiajalisest odavamaks, kuna keskpangad lähevad rangemaks;
  • 6–12 kuud enne tsükli haripunkti karmistuvad krediiditingimused;
  • (viimasel) 3–6 haripunktieelsel kuul hakkab tavaliselt vähenema ehitussektori aktiivsus.

Praegu võime juba täheldada tõesti ka esimesi hoiatavaid märke: palgainflatsioon on olnud kõrgemapoolne ning 2019. aasta kevadel ja suvel pöördus tulukõver ümber. Keskpangad on aga üritanud signaalile reageerida ning neil on õnnestunud nii krediidiriski marginaale kui ka kaudset volatiilsust langetada.

Selle põhjal otsustades on majandustsükli haripunkt tõenäoliselt veel vähemalt aasta kaugusel.

Samuti tasub märkida, et üks surutise saabumise olulisemaid eeldusi on karmim rahapoliitika, millest pole veel juttugi.

Nimelt ei kipu enamik olulisi keskpanku vähemalt praegust pilti vaadates intressimäärasid liigutama (küll aga jätkavad nad teatavasti mõne muu meetmega). Intressitõusu üheks põhieelduseks olevat inflatsiooni ei paista veel kuskilt. Isegi Ühendriikides, kus tööturg on üpriski kuum ning tööl on kõik, kes vähegi tööd teha tahavad (ja arvude järgi ka palju neid, kes tegelikult ei tahaks), on baasinflatsioon sõna otseses mõttes kesine. Inflatsioonist ilmselt saabki seega järgneva aasta-paari olulisim küsimärk.

Ei saa kuidagi välistada, et see taltsana tunduv “elukas”, kes praegu puurinurgas rahulikult norskavat näib, tuletab mingil hetkel meelde, et tal on ka hambad olemas. Kui mõelda, et tööpuudus on arenenud maailmas mitme aastakümne väikseim, siis on inflatsiooni kasv ka üsna tõenäoline. Tugev tööturg surub palku ülespoole. Palgasurve paisutab tarbimiseks vaba raha hulka ja reaalset ostujõudu. Kui majandus ei suuda sellises kontekstis pakkumist suurendada, siis on ainsaks loogiliseks lahenduseks hinnatõus.

Kuigi aktsiad pole pärast 2019. aasta tugevat hinnatõusu sugugi odavad, on võimalik ka praegu eeldada, et kui poliitiline risk ei eskaleeru, siis ootab ees (tavapärane) tsükli kolmas etapp, kus tugevam kasv toob kaasa järsuma tulukõvera, suuremad kasumid ja hinnatõusu väärtusinvesteeringuna käsitatavates sektorites.

Seega pole täna veel õigustatud küsimus “Kas see on lõpp?”, vaid pigem samast filmist pärit “Gabriel, mis meist saab?”. Teatavasti oli pärast seda küsimust veel ees igati positiivselt kulgenud seiklusi. Hüpoteesiks jääb, et tsükli tipp on tõenäoliselt aasta kaugusel ning riskantsed varad jõuavad veel ülespoole rühkida – küll mitte sellises tempos nagu eelmisel aastal. Loomulikult saab alati rääkida ka krahhidest, kuid siinkohal ei tasu unustada, et krahhid on krahhid just seepärast, et enamik majanduses osalejaid neid ei oota. Teine asi, mida ei tasu unustada, on see, et keskpankade loovust ei tasu alahinnata. Seni pole täitunud veel isegi mõned loogilised “järgnevad sammud”, ootamatutest rääkimata.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Loe artikleid (46)