Jarmo Virmavirta: vennasrahvad on siiski päriselt olemas. Ees on uued väljakutsed

Soomes käib praegu arutelu president Mauno Koivisto üle. Soome presidendist aastatel 1982–1994 jutustav kaheksaosaline dokumentaalsari pealkirjaga “Koivisto” oli tele-eetris möödunud aasta lõpus. Enne seda ilmus möödunud aasta sügisel ka Raija Oraneni romaan “Manu”, kus Koivisto räägib oma suuga, kuigi Oraneni stsenaariumi järgi. Tekst kõlab siiski üsna Koivisto moodi. Soovitan, isegi kui kõigest ei ole kerge aru saada ja isegi kui Koivisto ei olnud vennasrahva lemmik.

Arutelu tekitab praegu ennekõike see, et Koivisto oli poliitikuna omalaadne ja võib-olla ei olnud ta üldse poliitik. Esiteks oli ta sõjaveteran. Langetades sõja viimastel päevadel kergekuulipilduja, mõtles ta, et naabriga asjade ajamiseks peaks olema mõni muu viis. Selleks et Koivisto pääseks asju mõjutama, oli vaja sotsiaaldemokraatlikku erakonda, ent kõige rohkem sõltus see siiski temast endast.

Pärast sõda töötas Koivisto sadamas ja kirjutas samal ajal doktoriväitekirja. Väitekirja pealkiri oli “Sosiaaliset suhteet Turun satamassa” (“Sotsiaalsed suhted Turu sadamas”). Ta ei olnud kunagi parlamendiliige, küll aga pangajuht – isegi Soome Panga juht. Ja peaminister. Nendes ametites oli tal palju otsustusvõimu, olenemata erakondadest.

Koivisto rääkis soome keelt elu lõpuni Turu murdes ja põlisturulase stiilis veidi ebamääraselt. Presidendiks tõusis ta pärast seda, kui julges president Kekkonenile vastu seista, kui too soovis tema valitsuse 1981. aastal laiali saata. Valitsuse usalduse üle otsustab parlament, mitte president, vastas peaminister Koivisto presidendile. Midagi sellist ei olnud keegi 50ndate lõpust saadik kuulnud. See meeldis soomlastele. Kõik tundsid, et Kekkonen oli olnud liiga kaua president.

Eestlaste suhtumine Koivistosse

Eestis mäletatakse kõige paremini aega, mil Koivisto oli presidendina Soome välispoliitika juht ja Eesti hakkas püüdlema iseseisvuse poole. Sel ajal käisid mitmed eestlased talle Eesti püüdlusi selgitamas. Nende seas olid muu hulgas Arnold Rüütel, Vaino Väljas ja Mikk Titma. Minagi viisin korra presidendilossi Indrek Toome.

Koivisto oli välispoliitikas kindlalt Paasikivi-Kekkoneni erapooletul seisukohal. Selle järgi oli Eesti Nõukogude Liidu osa ja teda puudutavaid arutelusid pidas president riiklikul tasemel Moskvaga. Heikki Talvitie, Soome suursaadik Moskvas, sai seda tunda seoses Finnairi esimese Helsingi-Tallinna lennuga. Sa ei meeldi meile, ütles välisminister Arnold Green, sest sa tuled Moskvast. Hea teada, järgmine kord tulen mujalt, vastas Talvitie.

Seotus Moskvaga oli mõnda aega õige hinnang. Seda rõhutas see, et Koivisto oli loonud head suhted Mihhail Gorbatšoviga. Ta soovis toetada Gorbatšovi perestroikat, sest leidis, et see viib turvalisema maailma suunas. Baltimaade iseseisvusalgatused näisid seda olukorda segavat. Nendel teemadel vestles Koivisto ka Ühendriikide presidendi George Bushiga nii otse kui ka kirja teel.

Eestlastele Koivisto orientatsioon eriti ei meeldinud.

Koos Gorbatšoviga oli Moskva ajastu õigupoolest juba möödas. See lihtsalt oli nii. Kõnelegu ajalugu mida tahes. Juba oktoobris 1988 käis Siim Kallas Turus rääkimas, et Nõukogude Liit laguneb. Mida sa silmas pead, küsisid turulased. Seda, mida ütlesin, vastas Kallas.

Soomlasedki hakkasid tasapisi mõistma, et maailm oli muutumas. Üsna varsti hakati rääkima Euroopast ja ühinemisest.

Koivisto käis neil teemadel siiski selgelt Kekkoneni jalajälgedes. Kekkonen oli Eestis populaarne, Koivisto seevastu peaaegu põlualune. On põhjust küsida, miks see nii läks. Ehk aitab värskeim arutelu veidi olukorda mõista. Maailm on taas muutumas.

Eestlaste suhtumine Kekkoneni

Kekkoneni puhul avaldas eestlaste suhtumisele otsustavat mõju tema reis Eestisse 1964. aasta aprillis. Kekkonen oli nooruses hõimuaadete mees ja tundis eestlasi selle kaudu. Seepärast soovis ta kohe pärast presidendiks saamist korraldada tutvumisreisi Eestisse. See sai võimalikuks alles pärast seda, kui Nõukogude Liidu etteotsa tõusis Nikita Hruštšov.

Eesti-reisi ajal oli Kekkonen elu parimas vormis ja tegi mitmeid üllatavaid asju. Tegin ise ka aasta alguses Tartu-reisil taas kord peatuse Adaveres, et küsida, kas Kekkoneni peatumist seal 1964. aastal ikka veel mäletatakse. Mäletatakse küll! Aga ei ole teada, kas Kekkonen siiski saatis lubatud kirve Adavere metsamehele. See peatumine ja metsatöötajaga kohtumine toimus ad hoc, väljaspool ametlikku programmi ja turvameeste õuduseks. Ilmselt pean mina lõpuks selle kirve kohale toimetama.

Kõige olulisem oli siiski Kekkoneni kõne Tartu Ülikoolis.

Kõnest mäletatakse kõige paremini seda, et Kekkonen rääkis eesti keeles. Ka kõne sisu oli mõjuv. Kekkonen ju õhutas eestlasi säilitama rahvuslikku olemasolu ajal, mil toimus Eesti venestamine. Ta oli veendunud, et eestlus saab pikas perspektiivis säilida vaid Eestis. Nii on see ka olnud, kuigi praegu on õhus teistsugune oht. Venelastega on kuidagi hakkama saadud, kuid nüüd on esmane tulevikuküsimus see, kas eesti keel säilib inglise keele ülemvõimu all. Toimumas on täiesti teistsugune muutus kui 1960ndate aastate keskel.

Riiklik ja vabatahtlik koostöö

Koivistol ei olnud ka vanuse poolest hõimuaatelist tausta. Eestis oli ta küll 60ndatel aastatel paar korda laulupeol käinud. Teine kord, millest Koivisto mõnikord rääkis, oli tema jaoks traumaatiline. Kui rahvas – laulupeo 120 000 külalist – tõusis lõpulaulu “Mu isamaa” ajal püsti, jäid aukülalised Anastas Mikojan ja Mauno Koivisto istuma. Turvamees hoidis kuuehõlmast kinni. Piinlik olukord, klomp oli kurgus, rääkis Koivisto. Kuid mis teha, sest vennasrahva peaminister ei saanud ka tulemata jätta, kui vennasrahvas hakkas rahvuslikult uuesti tõusma. Reaalsuses tuleb sageli leppida teiste seatud tingimustega, kuigi kurgus pitsitab.

Kui Eesti oli seadnud eesmärgiks rahvusliku enesemääramisõiguse, hakati Koivisto korraldusel Soome välisministeeriumis täpsustama Soome seisukohti. Ega seal millegi radikaalsega hakkama saadud, õigupoolest polnud sellist eesmärkigi. Esmalt nenditi, et Eesti areng on Nõukogude Liidu siseasi ja osa Gorbatšovi uuenduspoliitikast. Kuna Soome oli siiski Eestiga elavalt suhelnud, pidi see liin jätkuma. Eestlaste huvile Soome vastu tuleb reageerida positiivselt. Välisministeeriumi asekantsleri Karhilo ettekande põhjal otsustati, et Soome peab vastama eestlaste koostöötaotlustele ja tegema maksimaalsel määral koostööd, kuid nii, et tegutsejaks ei ole Soome riik.

Tegutsejaid oli piisavalt ja laevaliin tagas selle, et neid tekkis juurde. Sellest saigi Soome põhiliin suhetes vennasrahvaga.

Tegutsejatest ei olnud Soomes tõepoolest puudust. Haridusminister Anna-Liisa Kasurinen sai varsti uue ülesannete määratluse: Eesti asjade minister. Temale sobis see üsna hästi. Ta oli pärit Kotkast, millel juba olid saja-aastased sidemed Eestiga. Töörahva linn ei olnud unustanud ajalugu, mille juurde kuulus kaubavahetus mereriigi Eestiga.

Riigi ja vabatahtliku kultuuritöö vaheline jaotus ei püsinudki Koivisto kavandatud piirides. Koivistogi andis lõpuks nõusoleku, öeldes, et “kultuuri nimel võib küll harrastada nii mõndagi”. Sel ajal, kui valitsus oli veel põhimõtteliselt tegevusboikotis, külastasid Kasurineni kõrval teisedki ministrid eri asjus Eestit. Isegi tööstusminister Ilkka Suominen käis Rakveres uue lihakombinaadi avamisel kuulmas, et “Eestis on alati osatud liha valmistada. Nüüd on küsimus selles, kas saame seda ka süüa”. Maanteeamet viis Eestisse teemasinaid, kaitsejõud korraldas koolitusi Soomes ja Eestis. Põllumajandustootjad tutvustasid uut tehnikat. Riik vaatas sellele tegevusele läbi sõrmede, ega Koivistogi sellele tähelepanu pööranud. Vastupidi, ta andis lõpuks peaminister Esko Ahole käsu ajada Eesti iseseisvuse tunnustamine korda. Nii juhtuski.

Peatselt sõlmisid sajad organisatsioonid Eestis koostöösidemeid, erinevate korjandustega koguti miljoneid, tekkisid sõpruslinnasidemed. Riigi, avaliku võimu suhtumist peeti siiski ebalevaks ja sellele andsid arvamusküsitlused karmi hinnangu. 1988. aasta alguses leidis 85 protsenti soomlastest, et välispoliitikat aetakse hästi, kuid 1991. aasta suvel andis sama hinnangu vaid 62 protsenti. Koivisto toetus langes sama ajaga 87 protsendilt 48 protsendini. Vähehaaval hakkas keskvalitsus eri teid pidi osalema abistamistegevuses – algul hariduskorralduse ja põllumajanduse valdkonnas – ning kultuuri nimel hakati tegema palju muudki kui kultuuri. Sellel teel ollakse tänapäevani. Nendel teemadel on Heikki Rausmaa kirjutanud hea väitekirja ““Kultuuri sildi all saab üsna palju ära teha” – Soome ja Eesti poliitilised suhted 1988. aasta kevadest diplomaatiliste suhete sõlmimiseni 1991. aasta augustis”. Soovitan lugeda.

Lõpetuseks

Mälestused on vaid mälestused. Nüüd on teine aeg. Soomes esindab realistlikku ettevaatlikkust samasuguse Päris-Soome päritolu inimesele omase ja veidi ebamäärase sõnaseadmisega president Sauli Niinistö, kuigi tema volitused on Koivisto omadest märksa piiratumad. Euroopas valitseb selline segadus, et väikese riigi tulevikku tuleb ehitada realismist lähtudes. Selles suunas viitavad koostööpüüdlused, mille üle Eesti ja Soome peaministrid arutlesid oma esmakohtumisel Tallinnas. Mart Helme tüdrukujuttudele ei olnud vestlustes ruumi. Ajaloo õppetundide valguses on oluline mõista, et vennasrahvad on siiski päriselt olemas, kuigi ajad on vahel olnud rasked ja meie rahvaste viis poliitikat korraldada on paljuski üsna erinev.