Marianne Mikko: rahvademokraatia inimesed

Metroo Põhja-Koreas. Foto: Unsplash.com

Euroopa Parlamendi liikmena (2004–2009) osalesin kümme aastat tagasi ühel missioonil, mis viis europarlamendi sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni väikese delegatsiooni eesotsas Briti leiboristi Glyn Fordiga Põhja-Koreasse. Seda visiiti olid eurosotsid aastaid ja aastaid oodanud. Ikka olid põhjakorealased leidnud mingi põhjuse, miks nad polnud valmis eurooplasi vastu võtma. Ent 2009. aasta märtsis millegipärast paotati ust.

Pean tunnistama, et olen käinud erinevates kohtades ja erineva raskusastmega missioonidel üle maailma. Ent Põhja-Korea oli eriline. See on tänaseni selgelt meeles. Koht, kust lahkudes oli tahtmine koju jõudes Eesti mulda suudelda. Ja tänada saatust, et minu põlvkonnale tuttav nõukaaeg sattus olema Brežnevi aeg. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi liidrid olid viinud stalinismi täiuseni, mida on keeruline ette kujutada. Seda peab korraks käega katsuma, et seejärel täiest kõrist hüüda: “Mitte iialgi enam!” Et muutused selles riigis, kus puudub internet ja mobiilside ning turg kui selline, on enam-vähem olematud, siis tahan jagada oma kogemust. Siinkohal peatükk kohe raamatukauplustesse ilmuvast raamatust “Koridorides libedal jääl”.

Meie visiit toimus kevadel 2009. Mis puutub Põhja-Korea kevadesse, siis vaimusilmas näen kahte värvi: musta ja pruuni. Inimesed olid väsinud ilmega. Kõhnad ja kühmus. Kui välismaalasi märgati, löödi pilk maha. Põhjakorealased hoidusid meile otsa vaatamast, et juba eos surmata silmside. Nad teadsid mängureegleid samamoodi nagu inimesed nõukaajal, mida võib välismaalastega suheldes endale lubada ja mis võib endaga kaasa tuua pahandust.

Minul oli seltsimeestega oma asi ajada. Nii näiteks tahtsin minna turule. Sinisilmselt tegin selgeks, et Aasia on kuulus oma turgude poolest, siis võtkem ette retk turule. Midagi tahaksin Koreast kodustele mälestuseks osta. Minu korduvale küsimusele “Aga turg?” viidi meid lõpuks valuutapoodi. Väikesesse kauplusse, kus domineerisid konservid ja Nivea kreem ning mõned šampoonid, ja mida siis püüti meile esitada kohaliku turuna. Lehvisime kiiresti valuutapoest läbi küsides, kas see ongi turg. Vastuseks kõlas ebasiiras jaatus, millega tõmbasime sellele teemale joone alla.

Suveniirid saime ootamatult hoopis paarist kunstisalongist. Üks oli keskendunud rohkem plakatikunstile, teine maalile ja kalligraafiale. Kogu Põhja-Koreas nähtud kunst koondus mõistagi sotsrealismi ühisnimetaja alla. Nii näiteks omandasin imeilusa kalligraafilise teose, mille kaunid tähemärgid kandsid sõnumit “Austad armeed, armastad rahvast!”.

Guašiga joonistatud plakatite tekstid koos talupoja, töölise ja intelligendi kujutisega olid veelgi vingemad. Näitamaks sotsialismi suurust nõudis Põhja-Korea kunstidoktriin oma kunstnike lõuendile mitte lihtsalt Nõukogude Liidu moodi töölist ja talupoega, vaid kunstnik pidi sotsialismi üleolekut rõhutama kolme isiku abil. Kolmanda tegelasena nägime intelligenti, kel peos kas sulg või pintsel.

Lisaks turule tahtsin sõita metrooga. Üheskoos minuga avaldas sama soovi kogu meie delegatsioon. Meid saatvad seltsimehed tõrkusid mis nad tõrkusid, kuid andsid alla. Ma soovisin näha, kas Pyongyangi metroojaamad sarnanevad Moskva metroo omadega. Juhtus olema udune päev, kui meil oli ette nähtud Juche Tõrviku ehk taeva poole kõrguva monumentaalehitise külastamine, siis just sel õigel hetkel tuletasin meelde metroosõitu. Midagi polnud parata, aga pikkade hammastega viisid seltsimehed meid taevaste kõrguste asemel allmaaraudteega sõitma.

Alustasime Õitsengu jaamast. Nagu Moskvaski sõidutas eskalaator meid sügavale maa alla. Marmorit nii kõrgusesse kui ka laiusesse polnud võrreldes Moskvaga sugugi vähem. Samuti oli ehitatud korralik ventilatsioon. Aimus, et Pyongyangi metroo on sama tõhus pommivarjend nagu stalinistlikud metroojaamad Moskvas või Leningradis, osutus tõeks. Ega see avastus, kuidas Korea rahvademokraatia valmistub sõjaks, mind ülemäära ei rõõmustanud. Pigem kurvastas.

Metroosõit viinuks meid Õitsengust otse lõppjaama Paradiisi, vahepeatusteks Tõrvik, Võit ja Sõprus. Ent hirmunud olekuga kohalike kehakeel näis paluvat välismaalastel lahkuda. Seda võimendas tõik, et üks seltsimees soovitas jultunud kombel mul rääkida metroos sõitvate inimestega.

Ma ei soovinud kellelegi halba ja jätsin esitamata küsimused, mis oleks läkitanud minu vestluskaaslase metroost otsejoones töölaagrisse.

Nagu eespool kirjutasin, olid kohtumised Korea Rahvademokraatliku Vabariigi inimestega peaaegu täiesti nullitud. Ometi on mõni moment kõigest hoolimata mällu sööbinud. Nii näiteks kohtumised töölistega Chollima metallurgiatehases. Välismaalastega rääkima usaldatud esitöölised väitsid kui ühest suust, kuidas neile meeldib riigile kinkida rohkem töötunde ühise õitsva tuleviku nimel.

Igapäevased stahhanovlikud kangelasteod päädivat kahenädalase puhkusega ja 12 000 Põhja-Korea vonni suuruse palgaga. Kiire rehkenduse tulemusena tuvastasime, et töölise palk on neli eurot kuus. Kas seda pole vähevõitu? Vastuküsimus: kui riik eraldab riisi, suhkrut, tikke ja liha, siis milleks veel raha? Tõesti, milleks raha? Küsisin meie tõlgilt, hapralt naiselt Yun Melt, kui suur on tema kuusissetulek. Ta vastas, et tema kuupalk on neli korda väiksem ehk 3000 vonni, aga mõistagi peavad töölised rohkem teenima, sest nende töö on raskem.

Metallurgiatehasel oli meile pakkuda kultuurielamust. Kui olime tööstuslärmi sees sujuvalt rivistatud sulaterase karastamise ahju ette, ilmus klaverina põõsast kaamera. Taotlus oli arusaadav: sotsialismi viljastavast mõjust kirgastunud eurooplased tuleb jäädvustada. Muide, sama nõtkelt nagu kaameramees ilmusid meie juurde sulatusahju kõrvale muusikud. Oli tunda lavastajakätt. Ei saa välistada, et kusagil eksisteeris täpne stsenaarium, ilma et keegi oleks meile seda tutvustanud.

Nii me siis leidsime end ühtäkki propagandafilmis, kus muusikud võluvad puhkpillidest välja julgustavaid marsihelisid, mis innustavad töökangelasi veelgi paremini normi ületama. Põrgutuli ja entusiastlik muusika käsikäes võtsid silmnägemise ja lukustasid kõrvad. Raske oli aru saada, kas seda tehti iga päev või ainult harukorril, kui välismaalastele näidati tehast. Küsida ei jaksanud, sest peas tagus ainus mõte: välja!

Meie Korea saatjad jätsid meid üksi vaid ööseks. Õhtusöögid veetsime nende seltsis. Pyongyangis oli siiski paar restorani. Üks neist Korya hotellis, kus välismaalased käisid kohvi joomas, et maksta tassi kohvi eest töölise kuupalk pluss meie tõlgi kuupalk. Koryas maksis espresso tõesti 5 eurot.

Panime tähele, et meid saatvatele seltsimeestele meeldis topsi tõsta meist kiiremini. Vestlesime mitmel teemal, aga ikka ja jälle jõudsime rakettide juurde tagasi. Meid saatev seltsimees Lee rääkis sellest kui süütust satelliidi lennutamisest Kim Il-sŏngi sünnipäeva puhul. Eurosaadikud pakkusid seltsimeestele välja mõtte kutsuda ajakirjanikke kohapeale sündmust kajastama. Et läänes pingeid maha võtta, pilgutasime omavahel üksteisele silma.

Poolpurjus Lee küsis, kas ma endise ajakirjanikuna ei sooviks ehk ise tulla 15. aprillil telelugu tegema. Ma ei jäänud vastust võlgu ja ütlesin, et vahet pole, kas see on BBC või ETV. Nii ühes kui ka teises töötavad professionaalid. Tähtis on, et infolõigu on valmistanud lääne sõltumatu telekanal.

Palju tuli juttu pehmest ja tugevast võimust. Eurooplastena kinnitasime üksteise võidu, et kaugemas perspektiivis võidab pehme võim. Ei Lee ega teised seltsimehed võtnud meie juttu tõsiselt. Umbusklikena väitsid nad kooris, et tugev on ikka see, kes heidutab vaenlast. Sõbralik jutt olevat nõrkuse märk.

Marianne Mikko ja Yun Me. Foto: Glyn Ford

Ühel õhtul tekkis mul äkki mõte jalutada meie residentsi ümber. Tahtsin seda teha üksi. Tööliste ja talupoegade riigis pole võimalik midagi omaette ette võtta. Mulle eraldati kaaslaseks meie tõlk Yun Me. Nii me siis pimeduse varjus kahekesi kõndisime täie teadmisega, et relvastatud mehed jälgivad meid pinevalt kogu jalutuskäigu kestel. Esimesest sammust kuni hetkeni, mil oma toa ukse sulgen.

Meie Yun Mega püüdsime tol hilisel tunnil vestelda äärmiselt süütutel teemadel – kodu, töö, kokkamine. Yun Me oli haritud noore naisena ammu aru saanud, mida ma nende režiimist arvan. Rääkisime nagu möödaminnes armastusest, Euroopast, palju jäi ridade vahele. Tegin talle komplimendi, et tal on hea maitse. Ta vastas, et riik ostis talle need riided, mida ta tõlgitööl kannab.

Mul ei tekkinud tunnet, et Yun Me olnuks julgeolekujõudude küüniline tööriist, kes on väliselt vaba, seesmiselt pinges, et talletada iga jumala lause ja kuuldud mõttejupp. Ent samas ei loonud ma ka illusioone, et jalutuskäigust jääb raport tegemata. See viimane oli lihtsalt osa tema tööst.

Ma ütlesin Yun Mele, et ilmselt on see esimene ja viimane kord, kui ma teda näen. Ta nõustus. Ma uurisin, kas ma saaksin midagi tema heaks teha. Ta ei vastanud. Seepeale uurisin, kas võiks tulla kõne alla, et saadaksin talle kui kohvi jumaldavale naisele paki kohvi. Mäletan ju lähiminevikust, kuidas Soome sõbra saadetud kohv 1980ndatel südant soojendas. Ta tänas viisakalt, aga vastas eitavalt, pole vaja. Pakkusin, et saadan kohvi meie delegatsiooni liikme Glyn Fordi kaudu, kui ta peagi jälle Pyongyangi tuleb. Yun Me raputas kurvalt pead. Teadsin, tal on õigus. Pakk kohvi välismaalaselt võib saada Korea Rahvademokraatliku Vabariigi kodanikule saatuslikuks.

Marianne Mikko

Marianne Mikko on hariduselt ajakirjanik, töötanud ETV korrespondendina Brüsselis ja olnud ajakirja Diplomaatia peatoimetaja. 2002. aastast on ta poliitikas. Oli Euroopa Parlamendi liige 2004-2009. Riigikogu liige XII ja XIII koosseisus. Viimased kahel aastal aitas teha kampaaniat Eesti saamiseks ÜRO Julegolekunõukogu mittealaliseks liikmeks 2020-2021. Loe artikleid (1)