Raul Rebane: peaminister ja 24. veebruar

Peaminister Jüri Ratase otsus mitte osaleda 24. veebruaril presidendi vastuvõtul ei olnud loomulikult tingitud ajakavalistest probleemidest ega olnud ka emotsionaalne kiirotsus. See oli sõnum, mis jagas ühiskonna jälle kahte lehte: Helmed ja osa Isamaad toetavad, enamik on vastu, nagu oli eelmisel aastal paljude asjadega. Ka mina loen peaministri otsust veaks ja seda vähemalt kolmel põhjusel.

Kommunikatsiooniekspert Raul Rebase arvamus on esmalt ilmnud ERR-is.

Esiteks

Vabariigi aastapäeva võiks poliittaktikalistest mängudest kõrvale jätta. 24. veebruar on riikliku rituaalide süsteemi tähtis ehk kõige tähtsam osa. See on enamiku jaoks väga oluline, erinevatel üritustel osalevad mitmed tuhanded, teleülekannete vahendusel saab sündmusest osa ligikaudu 700 000 inimest, mis on absoluutne enamik.

Inimestele meeldivad rituaalid, need on enesetunde ja meeleolu loojana väga oodatud. Kõikide Eesti presidentide, rahva, poliitiliste ja kultuuriliidrite ühise tegevuse tulemusena ongi Eestis praegu väga hästi toimiv pidude ja tähtpäevade tähistamise skeem.

Enamgi veel, sellised üritused on oluline alus meie identiteedile, mis määratleb, kes oma, kes võõras ja mis meid teistest eristab. Selliseid asju tuleb hoida nagu silmatera.

Peaminister on seejuures selle identiteedistruktuuri väga oluline osa, sest sõna “minister” ees on temal sõna “pea” ja tema osalemine märgilise tähendusega.

Kui mõni reapoliitik otsustab, et tema teistega koos ei mängi ja on eriline, siis ega seda eriti tähele ei panda, aga peaministrit pannakse küll.

On arusaamatu, mida selle sammuga tahetakse saavutada. Kas seda, et rahvas ütleks, et Kersti Kaljulaid on paha? Mõni ütleb, pole kahtlustki, aga enamik ei ütle. Asi pole ju Kaljulaidis, vaid vabariigi aastapäevas ja inimesed ei kaitse mitte presidenti, vaid meie endi ühistunnet.

Alandada riigi sünnipäev erakondliku või isikliku taktika tasemele ei ole õige. Selleks on tuhat muud võimalust ja ülejäänud 364 päeva.

Teiseks

Peaminister ei sattunud selle sammuga heasse imagogruppi. Oma rituaale, meediat ja muud eristuvat on aegade jooksul üritanud luua Edgar Savisaar ja EKRE.

Nii Savisaar kui ka EKRE jõudsid oma asjadega Ratasest ette, nad loobusid 24. veebruari ühestähistamisest varem ja seega jääb neile prioriteet. Peaminister ei olnud seega mitte selle algataja, ta ühines nende initsiatiiviga, ehk on tunnetuslikult teiste järel käija. Kehv koht.

Savisaare katsed ühiskonnas lõhet tekitada ei lõppenud hea imagoga ja ka EKRE ei ühenda kaugeltki enamikku. Siduda end Savisaare maine ja strateegiatega ei ole hea poliitika, aga pea võimatu on nüüd tõestada, et Ratase ja Savisaare sammude vahel pole põhimõttelist sarnasust.

Kolmandaks

Oleks võinud pikemalt ette mõelda, sest see samm võib mõjutada ka peaministri enda tulevikku. Ehk on temal, ehk mõnel teisel käinud peast läbi mõte, et Jüri Ratasest võiks saada kunagi president.

Nüüd läks see tuju tükiks ajaks üle, sest ta on ju ise teinud tähtsusetuks sündmuse, mille suurt põhimõttelist tähendust ta presidendina kaitsma peaks. Loota, et poliitilised oponendid ja ka rahvas seda hiljem meelde ei tuleta, oleks liiga optimistlik.

Jääb üle küsida, kas tõesti on peaminister lasknud ennast viia veatsooni, kus eksimused on kerged tulema. Miks?

Ilmselt seepärast, et kui Jüri Ratase jaoks hakkas märtsis poliitiline päike paistma teise koha pealt, siis läksid tal ka varjud loomulikult teise kohta. President on tal praegu ilmselt varjupoolel.

Nende vahel on selge väärtuskonflikt, tundub lausa, et kokku on põrganud kaks identiteedimudelit.

Praegu positsioneeris peaminister end nende hulka, kes otsivad 24. veebruari tähistamiseks alternatiivmeetodeid. Ega neid väga palju ei ole. Savisaare katsed on minevikku jäänud, ka ei mäleta keegi kangelastena seda seltskonda, kellel tuli pähe idee sõita oma riigi 100. aastapäeval Lätti viinahinna vastu protesteerima. Kui see oli mõeldud naljana, siis oli hea nali, kui tõsiselt, siis nii hea ei olnud.

Jääb EKRE tõrvikumarss, mis samuti ju ehitab oma imagosüsteemi teiste kõrvale. Sel korral on asi eriti absurdne, sest seda teeb erakond, mis on samal ajal valitsuses ja protesteerib eliidi vastu, olles ise samal ajal see eliit! Midagi veidramat annab välja mõelda.

Siiani õnnestus Jüri Ratasel oma taktikalist meisterlikkust rakendades kahe väärtussüsteemi vahelisel noateral laveerides ennast mitte vigastada. Nüüd nii kindel olla ei saa, sest vastuvõtule mitte minek tähendab selgelt poolevalikut ja tegelikult moraalset osalemist EKRE üritusel.

Kokkuvõtteks

Veel on aega ringi mõelda. Kui aga sellest sammust algab rahvusliku rituaalide struktuuri nõrgenemine ja koos sellega identiteedi murenemine, siis on küll halvasti.

Kuula Vikerraadio päevakommentaari

Raul Rebane

Raul Rebane

Raul Rebane on kommunikatsioonikonsultant. Loe artikleid (3)