Aasta lõpp on ikka pidulik, me riietume kenasti ning pühitseme lõppevat aastat, mis loodetavasti tõi meile juurde küllust ning tarkust. Teeme mõttes kokkuvõtteid: mis läks hästi, mis ehk mitte nii plaanipäraselt ning teadlikumad meist püüavad jätta maha ebavajaliku, et minna selgema pea ning “kergema pagasiga” uude aastasse – vastu uutele kogemustele. See särav pidulikkus, mõtestamine, tähistamine on kena, aga võiks kuuluda ju ka meie argipäeva?

Iga argipäeva lõpus ei pea muidugi saluuti laskma, aga mõtteline tänu ning sisemine pühitsemine ja pühadus võiksid saata iga päev meie tavapäraseid toimetusi.

Kui keegi minult täna küsiks, mis teeb inimese õnnelikuks, siis ma vastaksin – pühendumine. Tunnen pühendumise imelisust väga selgelt. Olles terve elu otsinud seda õnne võtit, küll välisest edust, eneseteostusest, romantilistest suhetest, vaimustavatest tegevustest, vaheldusest – nii nagu paljud seda teevad –, olen lõpuks jõudnud arusaamisele: kõik väline on vaid pinnavirvendus. Naudinguhetk on kaduv, suhted ei pruugi olla kindlad, edu on kõikuv. Nii nagu on võnkumises inimeste mõtted ja tunded, nõnda muutuvad ka olud su ümber, millele oma näilise kindluse rajasid.

“Kindlus” … jälle huvitav, mitmetähenduslik sõna eesti keeles. Need ehitatakse ju kaitseks vaenlase eest, ehitatakse suure vaevaga ja oskuslikult, ent ometi – kui palju varemeid!

Sümboolselt võiks siis meie ehitatud väline kindlus olla soov garanteerida meie turvalisus, stabiilsus, ent elu on muutumises, kindluses pole kindlust ka siis, kui see ära kindlustada! See võib mureneda või sootuks maatasa variseda nii väliste tegurite kui ka su enda ebakindluse tõttu.

Tähendab – vajaksime hoopis kindlamat tuge.

Minu meelest on selleks sisemine tasakaal. Tugevaks, teadlikuks kasvamine. Usun, et just pühendumine aitaks meid sel teel. Pühendumine kõigele, mida teed, pühendumine kõigile, kellega suhtled. Hingepõhjani. Taoline, pühendunud elu kasvatakski meist tugevad, kindlad inimesed, isegi kui me oleme õrnad, vastuvõtlikud, tundlikud – need loomuomadused võiksid seda tõelist kindlust oma inimlikkuses veelgi ülistada.

Üks mu tuttav meesterahvas, kui ta ikka elu ja suhete üle kurdab ja ma talle vastan, et ainult vaimne kasv aitaks inimest, ütleb, et need vaimselt kasvanud inimesed on tihti nii “ülemistes sfäärides ja ülbed”, et nad ei mõista enam lihtsat inimest. See võib olla tõsi, ent selle hirmu taga võib olla ka oskamatus lahti lasta teadaolevast, käidud mustritest ning pelgus tõusta kõrgemale.

Loomulikult on südamlikkus kõige alus, aga ei tohiks ennast teistesse ära kaotada, kus kõik väline sind mõjutab, tasakaalust välja ajab ning su oma telje kõveraks keerab ja selgroo murrab. Ideaal võiks niisiis olla tark empaatia. Kus oma osa ka teadlikkusel hoida iseennast, mitte ainult teisi teenida.

Selleks, et meil oleks teistele midagi anda, peame ise oma anumat täitma. Olen näinud inimesi, kes on tühjaks jooksnud, kas ületöötamise või teistele andmise tõttu ning enda karikat täita ei oska. Olen ise jäänud mitmeid kordi väsimusest haigeks ning mõelnud, et kohe suren sest kurnatusest, mis on kaasnenud kohustuste ja vastutusega teiste ees. Me loeme tihti uudiseid “tublidest” pereisadest, kes äkki jäljetult kaovad, “edukatest” ärimeestest, kes otsustavad elu lõpetada, või ka noortest, kes põevad depressiooni… ma mõtlen sellele teemale tihti.

Miks on selle välise heaolu taga, mida me püüame teistele näidata, tihtipeale muserdatud hinged? Miks inimene ikkagi ei leia oma õnne tegelikult üles?

See on mitmetahuline teema, meie olemisi mõjutavad nii paljud tegurid – meie pärandimustrid, meie loomus, meie valikud, elusündmused, aga ka ühiskond ning lähedased meie kõrval. Me kõik otsime armastust ja see, kuidas ja kust keegi seda otsib ning milles leiab, kujundabki meie saatust. Nõnda mulle näib.

Paljud müstikud arvavad teadvat, et inimese saatus on tema sünnihetkest peale määratud, seal palju muuta ei saa. Mina aga tahaksin uskuda, et saab küll. Jällegi, kui me kasvame, näeme, tunnistame, avaneme, avardume. Isegi, kui meile on määratud teatud moodi ja teatud eas surra, on võimalik kujundada seda, kuidas me elame, mida me endast jätame.

Jõuangi tagasi oma äratundmise juurde, kuidas mina tahan oma elu elada. Pühendudes.

Olgugi et on päevi, kus ma ehk ei ole nii õnnelik ja rõõmus, on suurem õnn siiski olemas teadmisest: mulle on palju antud ning ma ise annan palju. Kogu südamega. Pühendudes ja lõpuni aus olles ei teki sul elu lõpus ega argipäevaski kahetsust, et sa pole endale antud andeid rakendanud ja tunnet “mida kõike oleks võinud teha.”

Mõtestamata ning tahte- ja tundejõuta elatud elu – ma arvan, et see on inimeste üks suuremaid kahetsusi.

Ning üürikesed pinnapealsed õnnehetked, mis kantud mugavusest, ei suuda tegelikkuses seda kahetsust leevendada. Sealt enesehaletsuse sügavikust tulevad juba põgenemised, sõltuvused.

Jah, me oleme erinevad. Võib-olla on ka õnne mõiste inimeste jaoks erinev. Ometi tundub mulle, et kõigi jaoks saavad kas päeva, aasta või elu lõpus tõelise edu mõõdupuuna määravaks ikka inimsuhete kvaliteet ning su enda panustamine. Kui sa oled tõesti elus pingutanud, et su elul oleks laiemat mõõdet – nii sügavusi kui ka kõrgusi –, usun, et siis saabki tõeline rahulolu meid saata. Ja armastuse tähendus saab lõpliku selguse.

Vähem on rohkem

Aasta lõpul toome sära pühitsemisse sätendavate kleitide ja paukuva-pragiseva värvilise tulevärgiga – ikka see väline! Aga tõeliselt tähistada saame hoopis vaiksemalt, sissepoole säraga.

Nõnda olen mina leidnud tänulikkuses selle igapäevase sära ka kõige hallimas päevas. Eluvaludest läbi tulnuna oskan ma hinnata lihtsalt seda, et olen elus ja terve! Et mu lapsed on terved. Et mul on ema. Minu väike perekond. Ja mitmeid väga häid sõpru. Olen tänulik, et saan teha tööd, mida armastan. Ja samas olla väga kodune.

Tihti küsitakse minult: “Sul on kindlasti palju tööd?” Ja ma olen vastanud: “Ei, mul ei ole palju tööd.” Sellele järgneb tavaliselt vaikus, sest küsija ei tea, kuidas edasi. Et kas see on nüüd kehv seis või…

Siis ma seletan, et ma ei taha enam teha palju tööd, tahan teha pigem vähem, aga pühendumisega. Vastan, et vahel ikka esinen, aga olen pühendunult kodune ja kirjutan artikleid, see ei too eriti sisse, aga mu hingele sobib. Ning et kodutööd on lõppematud ja mul on kogu aeg midagi teha. Kasvõi jalutada metsas ja mõtiskleda. “Aga raha peab ju teenima! Kes siis arveid maksab?” on tavaliselt küsija järgmine mõte, mida juba aiman.

Siiski, üsna mitmed inimesed saavad täpselt aru, millest ma räägin.

Olulisem kui end raha nimel lõhki tõmmata, on küsida endalt, mida sa tõeliselt teha tahad. Ning mis puutub rahasse – seda peab siis vastavalt majandama, kui vaja, siis vähendama kulutusi. Mina olen oma elus kogenud, et raha tuleb, raha läheb. Ning seda pole iial küllalt, ükskõik kui palju seda ka pole. Äratundmine on selge – materiaalne kindlus on kindlusetu. Maailma vägevaimad popstaarid või ärimehed on tihti lahkunud siit elust võlgades. Mina sellele ei panustaks.

Niisamuti ei panustaks ma enam eneseteostusele ja publiku aplausile. Eks ma olen seda tunda saanud. Pole puudujääki ega vajadust end enam tõestada. Kel huvi kuulata, leiavad mu üles. Ja samas näen ma ka, et väga väheste jaoks oled sa asendamatu. Järgmisel õhtul on juba uued esinejad ja publik aplodeerib neilegi. Sulle ainutruusid on vähe. Sama olen kogenud suhetes. Igaüks otsib oma õnne. Teisest inimesest õnne otsimine on üks riskantne ettevõtmine. Kuna me kõik oleme otsijad, ei ole kindlust, et kui oleme otsides teise leidnud, ei otsusta ta ühel hetkel midagi, kedagi muud otsida. Nii et sellele illusioonile ma ka enam ei loodaks. Tõsi, ma usun ikka veel sõprusesse, mis kestab kauem kui armumine ning mis on täis sügavamaid väärtusi kui õnneotsing.

Mind ennast on teinud õnnelikuks – õnne spetsiaalselt otsimata – argipäev.  Ärkan koolipäevadel kell 7, et oma pojad kooli saata. Rutiin ei pea olema närvesööv. See võib olla omamoodi tore!

Mu hommikuseks tervitajaks on Klassikaraadio, tõsi, lülitan selle sisse peale uudiseid, et mitte alustada päeva järjekordsete jubedate uudistega või poliitikaga, mis tüütab. Klassikaline muusika paitab hinge ning leevendab hommikukiirustamist. Veelgi kenamini häälestab päevaks lühike vaimulik mõtisklus, mida harjutan ka oma poegi kuulama, kuigi nad ehk pesevad sel hetkel veel hambaid või otsivad oma asju. Usun, et midagi nad sest kuulevad. Kõige olulisem on humanismi-idee. Olen mõnele südamlikumale jutlustajale isegi tänukirja kirjutanud.

Siis süütan laual küünla ning poisid söövad oma võileiba või putru. Ning varsti lehvitan neile ning soovin head päeva.

Mis iganes sa teed – häälestus on ülioluline.

Siis on minu aeg. Teen oma päikesetervituse ja võimlen, ikka pühendumisega. Tihti palun õnnistust päevasteks tegemisteks, kas kirjutamisel või hoopis õhtuseks esinemiseks, kui see on. Või mõtlen oma lähedastele, sõpradele ning palun neilegi õnnistust ja kergust, selgust.

Tahan teha süüa pühendumisega, tahan valmistuda esinemiseks pühendumisega, tahan suhelda teise inimesega täielikult temale pühendudes. Kui mulle tuleb hääleõpilane – annan vahel ka laulutunde –, siis pühendun mitu tundi enne mõttes temale.

Enne kirjutamist käin metsas jalutamas, et mu pea oleks klaar ja tuleks häid ideid ja värskeid tundmusi.

Esinema minnes tahan end eelhäälestada ideaalis terve päeva. Hingan ja keskendun sellele, mida ma esitan, pakin oma esinemisasju aeglaselt, püüan vältida poes käimist sel päeval…

Tänapäevane kiirustamine, tuhisemine ühest kohast teise, ühest tegevusest teise, inimsuhete virvarr – see on minu hingele väsitav. Seetõttu ei ela ma ka  Tallinnas, tunnen, et sealne tempo ei ole mulle vastuvõetav, ma ei suuda küllalt süveneda.

Taoline “aeglus” sel eduajastul võib olla ka paljudele arusaamatu. Mulle on isegi etteheitena öeldud, et ma hakkasin liiga vara seda “vanainimese elu” elama. Aga mulle meeldib! Mis viga elada “vanainimese elu”, kui su liigesed veel ei valuta ja kui su kaasealised veel elus ja kobedad!

Naeran isegi, et elan natuke nagu pensionär. Nii võin ma lõuna ajal minna ujulasse, kui bassein on veel täitsa tühi, käia hommikuti kalmistul või kõpitseda aias. Niisamuti võin ma võtta argipäeva pärastlõunal vastu mõne kalli külalise või hoopis lugeda raamatut ning silitada samas oma kõhul lesivat kassi…

Selline, iseenda tundmusi kuulatav ning ütleksin lausa, et “looduse võngetega resoneeruv” elu teeb mind õnnelikuks. Mul on midagi anda. Nii endale kui ka teistele.

Õhtul tulevad lapsed koolist ja muusikakoolist, ma olen saanud valmistada neile pühendudes ja “aeglaselt” sooja toidu, süütan taas küünla ning me räägime päevasündmustest. Ehk mängime koos mõne lauamängu või läheme õue. Me ei vaata telekat, sest seda meil pole! Küll aga võime vahel vaadata arvutist mõne loodusfilmi.

Võib-olla kuulame muusikat, vahel tantsime! Ma olen pühendunud ema. Muidugi, vahel ikka väsin ka. Põhiliselt just “korduma kippuvatest küsimustest”. Kes lapsevanemad on, küllap teavad… tihti tundub, et lapsed ei kuula sind. Elu näitab, et vanemate õpetus võib “kostma hakata” alles siis, kui lastel endil lapsed…

Aga enne väsimusest mahaprantsatamist pean siis jälle reguleerima – kui palju ma tegelikult jaksan kvaliteetselt anda. Siis tuleb lasta endal puhata.

Rõõmustan, kui saan olla koos poegadega, ja rõõmustan ka, kui nad nädalavahetuseks või koolivaheajaks vanaemade juurde sõidavad.

Minu aeg! Poisid olid peaaegu terve suve Saaremaa-vanaema juures ja ma sain teistmoodi tegevustele pühenduda: tegin remonti, värvisin seinu, tapeetisin, käisin vahepeal metsajärves ujumas ja olin maru õnnelik. Niisamuti sain ma pühendunult teha oma suviseid kontserte. Rutiinist väsinud pereemana seda teha ei jaksaks.

Hetkel, kui ma seda lugu kirjutan, on taas mu enda tegemistele pühendumise aeg. Olen üksi oma lapsepõlvekodus, ahjud on köetud, tuba koristatud, õues hakkab pimenema… Kiisu mu süles lööb nurru ja on suurepärane eeskuju pühendunud lõõgastumisest – ei mingit stressi ega unehäireid!

Naudin aeglast olemist. Võimalust pühitseda elu igas päevas, tähistades iga hetke, mõtestades iga tegevust.

Kirjutamise lõppedes lähen ja kütan endale sauna. Nii kena on kuulda puude praksumist, tunda soojuse tulekut, istuda auravana sauna eesruumis, mis on täis õunte lõhna – beebivann on täis mu lapsepõlve taliõunu. Paide tali. Visata siis päris selili ja kuulata raadiost “Õhtujazzi”… või hoopis mõnd otseülekannet Estonia kontserdisaalist…Siis valada end üle külma veega ning astuda saunast õue, vaadata taevasse ja selginemise korral ehk isegi tähti näha…

Kas pole need lihtsad aistingud ning rahulolu sellest, mida oled pühendudes teinud, siis tõeline õnn! Õnn, mis ei olene su välisest edust, materiaalselt kindlustatusest, teiste arvamusest ega ka kõikuvatest inimsuhetest. On vaid üks sügav kohalolek. Tänulikkus. Väike uuestisünd. Pühendumine ja Elu Pühitsemine.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (144)