Soome tähistas 6. detsembril iseseisvuspäeva. Kõnedes rõhutati ajaloo õppetunde, sest samal ajal täitus 80 aastat Soome Talvesõja algusest Nõukogude Liidu vastu. Sõjasündmustest räägiti palju ja emotsionaalselt arvukatel üritustel üle kogu riigi. Kõige olulisemaks peeti rahva üksmeelt. Sellega nõustub kogu soome rahvas.
Nii kõneles soomlaste lai avalikkus. Talvesõda ja sõdureid hinnatakse kõrgemalt kui kunagi varem. NATO ei mahu isegi kõrvallausetesse.
Ent millest kõnelesid iseseisvuspäeva ajal meediaväljaannete pealkirjad?
Riigi pikk ajalugu jäi lootusetult kõrvalossa ja esilehtedele trügis päevapoliitika. Samal ajal kui poliitikud hakkasid poliitikamaastikku ümber jagama, unustas meedia Talvesõja. Loomulikult oli see ju uudis, kui Antti Rinne valitsus pidi pisut hämaratel või vähemalt segastel põhjustel tagasi astuma, et mitte sattuda umbusaldamise objektiks. Selle asemele astus Sanna Marini juhtimisel uus valitsus, mille ämmaemandaks oli siiski Antti Rinne. Keskerakond võis küll pidurdada, kuid ka tema soovis saada valitsusse. Seetõttu püsis valitsusjuhi vasar Sotsiaaldemokraatide käes.
Selles mängus oli riigi terviklikkuse roll täiesti teisejärguline. Parlamendi asemel otsustati valitsuse koosseis Sotsiaaldemokraatide (Sdp) erakonnaorganites. Kuigi uus valitsus koosneb samadest erakondadest kui tema eelkäija, oodatakse Soomes põnevusega, milline on nüüd poliitika uus suund riigis, kus on harjutud toetuma üksmeelele ja erakondadeülesele koostööle. Koostöö on kandnud nimesid “punamuld” (Sotsiaaldemokraadid ja Maaliit) või “sinipuna” (Sotsiaaldemokraadid ja Koonderakond). Milline uus nimi meid nüüd ees ootab?
Ootusi suurendab nüüd see, et valitsust juhivad noored naised, uus põlvkond ja sugu. Sanna Marini (34) juhitav Sotsiaaldemokraatlik Erakond on võrreldes oma eelkäijaga täiesti teist nägu. Keskerakonna esinaine Katri Kulmuni (32) on sarnaselt Mariniga valitud päästma erakonda noorte jõuga. Samamoodi näevad välja ka Vasakliidu esinaine Li Andersson ja Roheliste Maria Ohisalo (34). Rootsi Rahvapartei Anna-Maja Henriksson (55) on loomulikult paremas ministrieas, kuid valitsuse naisministrite vanuste loendis leidub ka neljaga algavaid arve: 45, 43, 47, 40.
Valitsuses on 12 naist ja 7 meest. Mida naiste valitsus teha kavatseb? Sellist asja ei ole ju ka kuskil mujal varem nähtud.
Ei maksa siis imeks panna, et Soome uus valitsus on rahvusvaheline jututeema. See paneb rinna uhkelt ette ajama, kuigi Soomes imestatakse, kuidas niisugune asi üldse juhtuda sai. Küsitakse ka seda, mis saab edasi.
Rahvas on andnud Sanna Marini valitsusele punamulda meenutava nime “punahuulevalitsus”. See on vähemalt sama hea iseloomustus kui need, mida on kasutanud Mart Helme. Kuid selle pärast ei ole keegi vabandust palunud. “Kui soovid mängust osa võtta, pead olema valmis ka vastu pidama,” ütlevad soomlased.
Eelkõige Sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna seas vannuvad noored naisjuhid teistsuguste asjade nimel, kui on teinud nende peamiselt meessoost eelkäijad. Mõlemad on saanud oma erakonnalt ühe olulise ülesande: ajalooliselt madalad toetusnumbrid oleks vaja tõusma panna. Nüüd küsitakse: kuidas see võiks toimuda? Maapiirkondade noored ei jää Keskerakonna ehk endise Maaliidu võrku. Vana põlvkonna sotsiaaldemokraadid on juba suures osas teinud teistsuguse valiku ja toetavad nii valimiskastide juures kui ka arvamusküsitluste järgi Põlissoomlasi.
Soome poliitika keskne idee on olnud kolme suure riikliku mõjutaja vaheline usaldus
Tööandjate organisatsioonid, töötajate organisatsioonid ja valitsus leppisid koostöös esmakordselt kokku Talvesõja aegu aastal 1940. See kolmekogu toimis enam-vähem sellisena kuni 1950ndate keskpaigani ja veidi muudetud kujul kuni 1990ndate keskpaigani. See “jaanuarikihlus” tagas mõõduka majandusarengu, kus kõigi huvisid võeti mõistlikkuses piires arvesse.
Välja jäid kommunistid. Kommunistide hoidmine võimust eemal oli üks riigi iseseisvuse nurgakivisid. Kesksed osapooled olid Sotsiaaldemokraadid ja Maaliit (mis muutus 1964. aastal Keskerakonnaks), kuid ka Koonderakonnal oli oluline roll. Parteina püsis ta enamasti valitsusest väljaspool ja lasi põhimõttelisi seisukohti väljendada tööandjatel.
Kommunistide roll võimust väljaspool kestis enam-vähem 1970ndate aastateni. Kui nad siis tasahilju valitsusse pääsesid, hakkas demokraatia karm argipäev vältimatul viisil mõju avaldama. Tekkisid sisetülid, toetus hakkas murenema. Ja sealt see enam ei kerkinud. Kommunistide pärija Vasakliidu toetus püsib 10 protsendi joone all.
Kolmekogu Soome poliitika põhielemendina tõusis uuesti hinda ja saavutas poliitilise rolli 1990ndate keskel, kui Soomele rajati teed Euroopa Liidu liikmeks saamiseks. Selles protsessis oli tööturuorganisatsioonidel keskne roll. Ilma selleta ei oleks Soomest saanud EL-i liiget. Ainult poliitika jõuga ei oleks EL-i liikmesus teoks saanud. Tööandjate ja töötajate organisatsioonid avaldasid tugevat toetust valitsuse tegevusele EL-i liikmesuse saavutamiseks. Rahvas sai aru, et küsimus oli ka julgeolekupoliitikas.
Loomulikult on Soome ühiskond võrreldes kolmepoolse otsustusprotsessi ajaga muutunud. Nüüd küsitakse, kas töörahu säilib või kukub majandus streigilainete mõjul kokku. Kuidas areneb avaliku sektori majandus? Kuidas mõjutab Soomet rahvusvaheline areng koos oma Brexititega? Kust leida töötutele töökohti, kui tehnika areng toodab suurenevat töötust? Maapiirkond tühjeneb, elanikkond koguneb riigi lõunaosa linnadesse. See väljendub muu hulgas ka Keskerakonna toetuse vähenemises. Elanikkond vananeb ja eestlasi ei ole enam Soome tööturul sama palju kui viimastel kümnenditel. Kas punahuulevalitsus peab sellele survele ilma kolmekogu taustatoeta vastu?
Ideeliselt on Soome esimene naisvalitsus tõenäoliselt mingisugune segu tänapäeva väljakutsetest, rahvusvahelisest eelarvamustevabadusest ja vaimsest sunnist teha midagi uut.
Headel asjadel, nagu kliimaküsimus, saab valitsuse profiilis olema märkimisväärse osa, kuid vaja on ka konkreetsust. Tervikuna viib see peaaegu möödapääsmatult selleni, et Põlissoomlaste toetus kasvab veelgi. Koonderakond võib jätkata samal tasemel või veidi tõusta.
“Huulepulgavalitsuse” suur väljakutse lähtub sellest, et see on kaotanute valitsus. Eriti just Sanna Marin ja Katri Kulmuni on sunnitud iga oma lahendust kaaluma ka sellest vaatevinklist. Ainult Rohelised saavad ise hakkama, kuid sellelgi teel on piirid. Välisminister Pekka Haavisto on praegu luubi all, sest ta on proovinud lahendada Süürias Al-Holi probleemi, lähtudes oma pisut naiivsest idealismist ning kaitsepolitsei ja väliministeeriumi asjatundjate seisukohavõttude vastaselt, seega ametnikkonna väljendatud realismi vastaselt. Ta pääseb sellest jamast ilmselt terve nahaga, sest tingimata tuleb tagada noore valitsuse koospüsimine. Kuid teist samasugust naeratust näol ei taluta.
Uue valitsuse seisukohalt on oluline, et see on sunnitud tegutsema väga erinevas ühiskonnas kui tema eelkäijad. Noored naised peavad leidma uue põhiliini ja selleks ei ole palju aega. Tegelikult seda polegi. Kuidas saaks see toimuda, kui suur osa rahvast usaldab traditsioonilisi Soome väärtusi ja noor põlvkond otsib oma eeskujusid digimaailma rahvusvahelistest tippsaavutustest? Selles on küsimus.
Seni on sellest kõige rohkem kasu saanud Põlissoomlased. Mis võiks sellele edule punkti panna? Võib-olla oleks ainus viis võtta Põlissoomlased valitsusse. Kuid kes seda teeks? Nad saavad endale väga hästi lubada järgmiste valimiste ootamist. Nende valmisteni võivad nad kinnitada sarnaselt Ingrid Rüütliga, et Soome riigi põhiidee on olla soomlane. See on kõige alus, kuid vaevalt Marini valitsust see põhimõte rahuldab. Saab näha, mis sobib, kuid kolmekogu võidakse hakata taga igatsema.
Olgu valitsuse huuled punased või mitte, ministritel tuleb veel naeru tagasi hoida. Eriti pärast järgmise aasta alguses avaldatavaid esimesi arvamusküsitlusi. Ma ei hakka ennustama. Ütleksin siiski, et soomlane usub pigem luuletaja V. A. Koskenniemi õpetussõnu kui poliitilist liturgiat. Seda olukorda kirjeldab hästi järgmine rida: “Käsikädessä käy he ja yhtä jalkaa. / Se nähdähän kohta, kun vastamäki alkaa.” (“Käsikäes nad käivad ja ühte jalga. / Peagi seda näeme, kui vastumägi algab.”)
Jarmo Virmavirta
Jarmo Virmavirta on professor. Oma kolumnides kommenteerib ta Soome ja Euroopa poliitikat. Ta on töötanud Yleisradio uudiste ning ajalehtede Turun Sanomat ja Uusi Suomi peatoimetajana, olnud pikka aega Soome välispoliitika instituudi juhatuse ja välissoomlaste ühenduse Suomi-Seura esimees ning tegutsenud ka Postimehe kolumnistina 2002–2012. Loe artikleid (12)
