Raimo Ülavere: kuidas lahkuda väärikalt?

Foto: Unsplash.com

Ma peaks juhi kohalt lahkuma. Kolleeg ütleb. Sõber ütleb. Naaber ütleb. Ajakirjanduses öeldakse. Kodus naine/mees ka ütleb. Korduvalt. Ma isegi vahest mõtlen, et enam ei jaksa. Ent lahkumine on nii pagana raske. Kuidas lahkuda nii, et säiliks väärikus – eelkõige enda silmis?

3 hirmudega seotud küsimust

Takistus, mida tippjuhil – olgu valdkonnaks poliitika, äri või avalik sektor – on vaja ületada, seisneb enamasti kolmes küsimuses. Need on küsimused, mida meie nn ahviaju ehk emotsioonidega tegelev aju osa meie peades pidevalt küsib – kas alateadlikult või vahest ka täitsa nii, et seda oma peas või ka välja öeldes kuuleme. Need küsimused on järgmised.

1. Kas ma paistan rumal välja?

Noh, kui ma lahkun, siis ma justkui ei saanud hakkama ja hakkama ei saa ju ainult rumal… Kas nad tulevikus minuga ikka mängivad või tõugatakse mind pundist välja? Sest rumalaga ei taha keegi mängida.

2. Kas ma teen asju õigesti?

Kui ma lahkun, siis on ju selge, et ma olen eksinud. Kas jäämine ja edasi punnimine poleks siiski ikka üks “õige eesti mehe” jonn, see näitaks ikka sisu ja et ma pole mingi tuulelipp? Eesti mees/naine on ju teadagi kange ja ei anna alla.

3. Kas ma olen piisavalt hea?

Kui ma lahkun, siis on ju vastus sellelegi küsimusele teada. Ehk kas mul on ka pärast lahkumist jätkuvalt olemas teiste inimeste respekt, kas nad usuvad minu võimekusse, kompetentsi?

Muuseas, ühelgi neist kolmest küsimusest, rääkimata vastustest pole midagi pistmist faktidega. Meie emotsioonidega tegelevat aju osa ei huvita faktid, ta teeb järeldusi kõhklematult, kiiresti ja tuginedes eelkõige uskumustele, hirmudele, mitte faktidele. Ja vanarahva tarkus, et hirmul on suured silmad, kehtib siin täiega.

Sest paradoksaalselt on nii mõnigi taandumine hoopis suurendanud inimese usaldusväärsust. Kõige lihtsam ja kiirem viis inimestes usalduse kasvatamiseks on juhil minna inimeste ette ja öelda: vabandust, ma eksisin (muidugi ei saa seda kogu aeg teha). Ent sellegipoolest – teadlik taandumine näitab teiste inimeste jaoks sageli mitte seda, et inimene ei saanud hakkama, vaid pigem seda, et inimene tunnetab vastutust. Ja et ta on valmis isiklikult oma naha ja karvad mängu panema, kui see aitab millegi suurema sünnile või edasiminekule kaasa. Muidugi, mõistusega saab iga juht sellest jutust aru, ent see ei tähenda kaugeltki veel seda, et juht selle järgi ka käituks.

Kuidas siis väärikalt taanduda?

Oluline on ehk esimese asjana teadvustada, et väärikuse lati paneme me endale ikka eelkõige ise, oma peas, püüdes küll sageli aimata, mida teised meist arvavad. Seega pole ehk peamine küsimus see, kuidas me teistele paistame – teistel on endaga niikuinii hirmus palju tegemist – vaid kuidas me saaksime endaga, oma ettekujutusega väärikusest, n-ö rahu teha. Ja sellega alustamiseks on olemas päris hulk viise. Olgu neist mõned siin toodud.

  • Sündmuse perspektiivi panemine ehk 10/10/10 reegel

Oletame, et ma lahkun juhi kohalt. Kuidas ma vaatan sellele sündmusele tagasi 10 päeva pärast? Aga 10 kuu pärast? Ja 10 aasta pärast? Sellise mõtteharjutuse iva on selles, et saada veidigi ajalist distantsi oleviku, hetke sündmuste, neist tekkivate emotsioonide  ja otsuste tegemise vahele.

  • Endale nn lõksu panemine

Ehk mõelda ette: kui juhtub SEE, siis lahkun. Või ajaline lõks: olen siin kolm kuud ja siis lahkun. Ja lahkumine on siis rohkem minu otsus, minu kontrolli all. See tekitab väärikuse tunnet. Vastasel korral on tõenäoline stsenaarium selge: lahkumine jääb kauaks venima, tulemus kannatab ja lahkumise otsustab minu asemel keegi teine. Meil kõigil, isegi peaministril, on kuskil oma “ülemus”.

  • Lahkumise kaalukuse vähendamine

Kui meie ahviaju tahab lahkumisest teha suurt, elumuutvat sündmust, siis mõistusega võiks proovida seda paremasse konteksti panna. Ehk see tähendab vastust küsimusele: mis ja kes on minu jaoks päriselt tähtis? Jah, töö ja positsioon on tähtis. Ent samamoodi on ehk tähtsad lapsed, lähedased, tervis jne. Inimest ei defineeri kunagi ainult üks asi, olgu see töö või mõni muu roll, inimene on kompleksne elukas ja kui töö on kõik muu enda alla matnud, siis on ehk aeg elu jälle parema tasakaalu poole liigutada. Muuseas, remargi korras, see tasakaal on igaühe isiklik asi, kõik võrdselt ei ole hea mõte.

  • Edutamine

Palju kasutatakse ka meetodit, kus lastakse ennast eest ära edutada. Ehk lahkun kuhugi samaväärsesse kohta, mis minu jaoks on tehtud. See jätab alles justkui minu väärikuse teiste silmis, ent tegelikult ei lahenda see probleemi minu enda silmis. Läbikukkumise tunnet minu enda peas see ei muuda, sest sisimas tean – ma tegelikult ei saanud uut positsiooni seepärast, et ma olin sinna parim valik, vaid seepärast, et saaksin lahkuda eelmisest kohast. See pole tore tunne.

Hirme võtab maha ja lahkumise otsust aitab kergemaks teha ka hüpoteetiline plaan, mida peaksin tegema, kui otsustan lahkuda. Kellega ja millal ja mida räägin jne. Suunata oma tähelepanu emotsioonidega mäletsemiselt konkreetsetele tegevustele. Ning pärast plaani tegemist küsida endalt: mis on kõige hirmsam asi, mis saab juhtuda? Tõenäoliselt ma avastaks, et ega niiväga jube see lahkumine ehk polegi. Hirm kardab päevavalgust.

Ja siis teha otsus. Sest muidu teeb selle otsuse keegi teine. Ja see on juba kordades valusam hoop minu väärikusele minu enda silmis.

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere

Raimo Ülavere on koolitaja ja coach, kes aitab edukatel inimestel teha oma käitumises positiivseid ja püsivaid muutusi. Loe artikleid (40)