Kristjan Port: tippsport – naised, mehed & transseksuaalid

Foto: Simon Connellan/Unsplash.com

Vajadus jagada võistlejaid meesteks ja naisteks tuleneb naiste kartusest lüüa saada. Kas kõik meestest nõrgemad on aga naised?

Pärast pikka vaikiva leppimise ajajärku jõudis naiste õiguste kaitsmise temaatika kogu oma rikkuses uuesti päevakorda. Mõni ebasõbralik komme oli nii harjumuspärane, et selle sisuks olnud ülekohut tajutakse ajaloolises tagasivaates alles nüüd. Osa ebaõiglusest taluti elu paratamatusena. Võib ju iga mees enda kaitseks väita, et temagi elu pole ideaalne. Vigade kõrvaldamine kulgeb modernse tava kohaselt meedia võimendatud tundeelamuslikus poleemikas, jättes tähelepanuta, kuidas diskussiooni ägestuv müra on äratamas ürgseid ja kehalist heaolu ohustavaid jõude.

Kui naine on mees, kes räägib naiste huve kaitstes, et naised, kes meestega ei võistle, on luuserid, siis kas päris naised peaksid seda tõsiselt võtma?

Kas keeruliseks tehtud küsimus eeldab arusaaja rolli meest või naist? On ju isegi asjadest arusaamist peetud soopõhiseks. Küsimus varjab mitut alamküsimust. Näiteks: kuidas saab mees olla naine? Kes on päris naine? Kas sugudevaheline võistlus muudab kedagi paremaks? Juhul kui ei, siis kas see tõendab sood võrdseks? Miks siis keelata meestel naistega võistelda? Aga kui mehed võidavad, mida järeldada siis naiste võimetest? Järsku otsiks meetmeid, millega kõik võrdseks suruda?

Rachel McKinnon. Foto: Wikipedia

Rachel McKinnon, kahel järjestikusel aastal 35–39-aastaste naiste trekisõidus maailmameistriks tulnud sportlane on bioloogiliselt mees, kes identifitseerib end naisena. Viimasel võistlusel püstitas ta oma alal maailmarekordi.

Ootuspäraselt põhjustasid bioloogilise mehe võidetud maailma parima naisratturi tiitel ja samale mehele omistatud naistele kehtiv rekord paljudes uudist kuulnud inimestes kognitiivse konflikti. Osa hämmastusest jõudis küsimuste ja etteheidete vormis ka Rachelini. Tõrjudes naistest kaasvõistlejate alistamises talle tehtud etteheiteid südametusest, säutsus värske meister, et “tõelised tšempionid tahavadki kohtuda tugevate vastastega” ning “juhul kui võidad tänu eelarvamuste triumfile… oleksid luuser”. Säutsu lõpp ümberöelduna teeks iga naisest võitja luuseriks, kui neil keelataks eelarvamuste triumfeerimise tõttu võistelda endise bioloogilise mehega.

Sama küsimuse proosalisemat vormi on vaagitud siin-seal WC kasutamise õigusi puudutanud kohtuvaidlustes.

Sugude põhjal kaheks jagatud WC kultuur avastas suhteliselt hiljuti, et soo eristamiseks on rohkem kui üks võimalus. Vahet tehakse kahe mõiste kaudu, millest eesti keeles “sugupool” (soolisus, sotsiaalne sugu, inglise keeles “gender”) sisaldab individuaalseid ja kogukondlikke, kultuurilisi ja sotsiaalseid mehe ja mehelikkuse ning naise ja naiselikkuse arusaamu. Teisalt, enamasti kui mõnel ankeedil küsitakse “sugu”, mõeldakse ingliskeelsele mõistele “sex” ning oodatakse vastust, kas inimene on mees või naine bioloogiliselt. Bioloogilise määratluse mõte tuleb selgemalt esile mitte-inimestest organismide soo tähistamisel, sest nende puhul ei küsita arvamust soolise identiteedi kohta.

Kahest lahknevast formuleeringust sünnibki konflikt, mille lahendamiseks oodatakse kohtult abi isegi WC ukse valikul. Kohtunikult küsitakse, millisest uksest tohib siseneda transseksuaalne indiviid.

Lihtsakoelisena näiv WC probleem viitab reaalselt kehalistele tagajärgedele, mida põhjustavad psühholoogilised ja sotsiaalsed arusaamad.

Sest arusaamad kujundavad tegevusi, mida kehad teostavad. Tagajärjed ulatuvad kaugemale väljakäigu otsingu lahenduse ootel lõpuks paratamatult mööduvast kannatusest. Mõned huvigrupid leiavad soo määratlusest seni tunnustamata või avastamata omadusi ja väärtusi. Uudiskünniseid ületavaid näiteid leiab feministlikust ja seksuaalvähemuste liikumisest, etteheidetest liigselt ning ühekülgselt sugu rõhutava kultuuri vastu, töö tasustamisest, rolli stereotüüpidest, reklaamimeediast jne. Ning nagu näha, siis üha rohkem naiste võistlusspordist.

Meestega võistlemisel ei tõuse kära seni, kuni keegi neist ei osutu tugevamaks. Ja kui naine, kes muudaks end meheks, kasutaks spordis keelatud võtteid. Võistlemise kui korduva mängu eeldus rajaneb võrdsete võimaluste ideel. Võit antakse küll parimale, sisuliselt teistest ebavõrdsele, aga sellise taseme saavutamise võimalust käsitletakse ning tajutakse kõigile osalejatele võrdväärsena. Järelikult sisaldab võit midagi inimese töökusest, tarkusest ja õnnest. Kes soovib, võib siia lisada andekuse teema. Kuid ta peab arvestama tõsise kahe vahel olekuga.

Andekuseks peetakse midagi sisemist, sünniga kaasa tulnut, muutumatut ja vähemusel esinevat, mis annab teiste ees püsiva eelise. Üldiselt tajutakse eelduste erinevust nii väiksena, et soosiseselt on seda raske eristada. Pealegi püütakse ebavõrdsust mängureeglitega minimeerida, sest vastasel juhul ei tahaks keegi peale kindla võitja selles osaleda. Näiteks korvpallis ei lubata korvi all seista, sest see annaks pikematele eelise. Ning kaugelt visates saab rohkem punkte, soosides lühemaid, keda ähvardaks allajäämine korvialuses rüseluses. Kõige silmatorkavamaks reegliks on meeste ja naiste võistlusklasside eristamine. Põhjuseks tuuakse sugude võimete erinevuse ebavõrdsust. St mehi peetakse naistest andekamaks. Tahaks näha, kes sellise väitega nõustuks!

Naisõiguslased võitlevad bioloogilisest soo määratlusest tuleneva võimetepõhise alavääristamise vastu. Bioloogiline argumentatsioon püüab naistele ja meestele jagada vaimseid ja kehalisi võimeid erinevas koguses, põhjendades sellega spordireeglitele lisaks ka erinevusi töö, palga ning sotsiaalse vastutuse andmisel. Lihtsustatuna tulenevat naiste positsioon ühiskonnas geenidest ja hormoonidest. Väidetakse, et kuna bioloogia on suhteliselt staatiline, st seda ei saa muuta, oleks sugupoole kultuurilise määratluse tuunimine lootusetu ettevõtmine. Naisõiguslased nii ei arva. Nad peavad ekslikuks mitut bioloogilist lähtekohta ja neist tulenevaid kultuuritraditsioone. Neil on osaliselt õigus. Aga selle õigusega võib ohustada inimeste tervist, aga ka väärikust. Paradoksaalselt on mehed siin suhteliselt süütud, kuna nendega ei püüta võistelda.

Kultuuri kuuluvad ka teadmised. Muu hulgas teatakse varasemast rohkem nii sünnitavate kui ka selles osalevate sugude sisu ning mitmesuguste bioloogiliste erandite kohta. Osal inimestel esinevad mõlema soo tunnused. Neid on võimatu määratleda puhtalt naiseks või meheks. Soo põhjal diskrimineeriva kultuuri tõttu erakordselt haavatavat sihtrühma kaitsvalt kasutatakse neutraalsema määranguna sugude vahelist (inglise keeles “intersex”) kategooriat. Oluliselt rohkem on nn transseksuaale, kelle bioloogiline sugu ei lange kokku tema enda sotsiaalse soomääratlusega. Näiteks kui bioloogiline mees soovib olla naise rollis ja vastupidi.

Sport aitab märgata julma normatiivi, kui mõni mees soovib olla naine. Ta peab kujundama reguleerivate hormoonidega oma keha talitlust ja isegi anatoomiliste operatsioonidega sootunnuseid, et sobitada bioloogiat sugupoolt seletavate konventsioonidega.

Sport jagab tänaseni inimesi kaheks ja jätab mulje transseksuaalsest bioloogilisest mehest kui liiga andekast naisest.

Rachel on hoidnud viimased seitse aastat testosterooni taseme nii madalana, et seda on raske isegi tuvastada. Ta ei võida sugugi alati ega kõikidel aladel. Mõnigi naisrattur on temast kehaliselt suurem, tugevam ja kiirem. Võrreldes parimate naistega pole talle kunagi samal tasemel abi pakutud. Sest ta pole meeste jaoks keegi ja naiste tippsport pole samuti temale panustada söandanud.

Rahvusvaheline olümpialiikumine kinnitas 2003. aastal transseksuaalse vähemuse kaasamise kokkuleppe ja aasta hiljem Ateena OM-ist tänaseni on neil võistlustel osalenud umbes 54 000 sportlast. Selle aja jooksul pole ükski sportlane end tunnistanud transseksuaalseks. Stigma on sedavõrd suur. Hoolimata sellest, et spordi harrastamine on inimõigus.

Lahendusi on kaks. Naised peavad end tunnistama transseksuaalsetest meestest vähem andekaks või siis tuleb luua uued võistlusklassid, mis hooliksid kõikidest inimestest. Sundida sünniloteriis kolmanda pileti saanuid operatsioonilauale oleks ebainimlik.

Samal teemal: Transsooline austraallane jäeti käsipallikoondisest kõrvale

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (23)