Ligi kaks aastat tagasi kuulutas Kinoteater välja ebahariliku tööpakkumise: kultuuritöötaja miinimumpalga eest peaks aasta jooksul ära vaatama kõik Eestis professionaalsete teatrite poolt välja toodud lavastused ja neid arvustama. Ühe lisanüansiga: see inimene ei tohiks olla (peaaegu) kunagi varem teatris käinud. Tulemuseks on Eesti kinodes jooksev film “Aasta täis draamat” (2019, rež. Marta Pulk). Rääkisime eksperimendist selle osaleja ja filmi peategelase Alissija-Elisabet Jevtjukovaga.

Kuidas juhtus, et tahtsid Kinoteatri eksperimendist osa võtta ja kuidas veensid selle eestvedajaid, et just sina oledki kõige sobivam kandidaat?

Olin just naasnud Rumeeniast, kus olin vabatahtlik mitteformaalse hariduse valdkonnas. Ka kutsekas sai läbi ja mõtlesin: mida teha? Ma ei taha igavat tööd teha, kuid tahaksin jätkata millegi huvitavaga. Valgas pole palju huvitavaid võimalusi: töötada saab ehk ainult poes, seal pole isegi korralikke kohvikuid. Sirvisin Töötukassa kodulehte ja nägin äkki ühel päeval kuulutust. Seal seisis kirjas, et tehakse filmi ning on vaja ära vaadata kõik esietendused ja kirjutada nende kohta arvustusi. Salvestasin küsimuste-vastustega video, saatsin selle ja nad kutsusid mind vestlusele.

Mulle meeldisid need tüübid kohe, tahtsin nendega koos töötada. Me lihtsalt vestlesime, rääkisin endamisi: elu on igav, üritan ennast rõõmustada, ja mulle meeldib ennast piinata – kõik kriteeriumid tundusid olevat sobivad. Siis proovisin Kinoteatri kuttidelt küsida: mis neid minu puhul köitis? Kuid nad ei andnud selgeid vastuseid. Ilmselt selleks, et ma ei mõtleks endast liiga hästi.

Ühest küljest tundub, et keskmise palga eest etenduste vaatamine – see pole ju midagi erilist? Aga tegelikult on see tohutu koormus, eks?

Tohutu! Pigem isegi emotsionaalne koormus. Oli üksildust, oli ebaprofessionaalsuse tunnet. Tundsin, et ma ei sulandunud üldse sellesse keskkonda, sest ma ei teadnud midagi. Kui kaamera sinu järel käib, tahad olla operaatoriga sõber, kuid pead säilitama professionaalse vahemaa. Mulle endale meeldib oma elu keerulisemaks teha – see on huvitavam. Mõnikord soovisin teatri asemel midagi muud: filmi või näitust. Aga kui käid teatris iga päev, siis on infot nii palju, et midagi muud ei mahu.

Filmi alguses ütled, et teatris oled käinud kõigest paar korda, sedagi lapsena. Mis puutub teistesse kunstidesse, siis kas on midagi, mis sulle eriti meeldib või sind huvitab?

Mind teeb väga kurvaks, kui filmi arvustustes öeldakse, et ma olin kultuurist ja kunstist üldiselt väga kaugel – see pole tõsi! Käisin alati reisidel moodsa kunsti muuseumides. Filmid, erinev muusika – see kõik huvitas mind, aga ma ei sattunud teatrisse isegi mitte ühel korral. Mulle on alati meeldinud omapärasem, mitte peavoolu kunst: autorifilmid jne. Püüdsin mõista, kuidas inimesed panevad oma tunded eri vormidesse ja üritavad neid väljendada. Pidasin ennast väga pikka aega kunstnikuks.

… ja lõppkokkuvõttes sattusid selle eksperimendi juurde. Tagantjärele, kui film on juba välja tulnud, ja inimesed vaatavad ka mõnda su elu intiimsemat külge, kas kahetsed, et võtsid sellest osa?

Absoluutselt mitte! Esiteks sattusin täpselt sinna, kuhu soovisin: et toimuv mind pidevalt arendaks ja et saaksin sellest maksimaalselt kasu. Püüan rääkida, et see ergutaks ka teisi, nii et kasu oleks kahepoolne. Nii et mul on väga hea meel, et film välja tuli.

Minu arvates võib ja peab rääkima tabuteemadel, olgu see või miski halb. Paljud ei räägi sellest ja negatiivsus koguneb endasse, inimesed tõmbuvad enesesse. Võtan seda kui missiooni: näidata, et on tore olla aus ja avatud inimene.

Tõenäoliselt käivad paljud filmi vaatamas Tallinna ja Tartu kinodes ja mõtlevad: okei, meil on siin kultuurielu ja siin on üks tütarlaps Valgast. Mida sa ise Valgast arvad?

Ma tahan öelda ausalt, kuid see võib kõlada kurvalt ja solvavalt. Tõenäoliselt on seal inimestel vähem suuri eesmärke. Kuigi see on mõnes mõttes hea: kõik ikka leiavad oma koha – Maximas töötamine polegi halb. Ainus küsimus on, kuidas inimesi koheldakse ja kuidas neid tajutakse: nad on justkui suure mehhanismi osad, mitte elavad inimesed.

Jah, ilmselt on inimeste ellusuhtumine lihtsam. Mulle see ei sobinud.

Olen end juba pikka aega piinanud küsimustega: miks on maailm selline, et kõik tahavad nädalavahetusel ainult alkoholi juua? Kus on ilusad ja romantilised fantaasiad suurtest saavutusest?

See ei olnud minu jaoks piisav ja mind ei võetud vastu, pidin olema aktiivsem.

Kasutasid sõna “fantaasia”, aga teater ongi üks suur fantaasia. Kuidas sa teatrit tajud, mida see sinu jaoks tähendab?

Ausalt öeldes praegu oskan ma sellele veelgi vähem vastata. Teater, mis mulle meeldib, on erinev mõõde – maagia maailm, kus saad ilma sõnadeta, energia ja tunnete kaudu ühenduda. Probleem on selles, et sellist teatrit on meil väga vähe. Klassikalises teatris peaksid inimesed vaikselt istuma oma toolidel ja vaatama lavale, kus neile üritatakse näidata, kuidas keegi midagi tunneb. Tahaks loota, et saab teha ka teatri, kus inimene tunneb kõike enda nahale palju lähemal – mitte et ta seda ebaloomuliku pildina tunnetaks.

Ma tahan, et inimesed ei jälgiks pealt, vaid satuks siia maailma, nagu unenäos. Minuga on seda juhtunud: oled ruumis umbes tund aega ja ei mõtle mitte millegi muu peale. Siis tuled tänavale ja mõtled: olen nüüd kogenud midagi väga erakordset ja kogu selle aja teatri seinte taga käis tavaline elu, ja ma ei saa seda teistele rääkida.

Ma pakun, et 224 lavastuse hulgas, mis sa ära vaatasid, oli selliseid vähe. Kui tihti oli sul igav?

Väga sageli. Harjusin sellega, et elu on igav ja keegi pole kohustatud mind lõbustama – nõnda õppisin ka ennast ise lõbustama. Mul oli alati kaasas pliiatsiga märkmik: sain alati oma mõtted kirja panna, ka need, mis polnud laval toimuvaga seotud. Mul ei lubatud etenduselt lahkuda, küll oli lubatud magada.

Kui teatris oled, kas vaatad ainult laval toimuvat või ka inimesi enda ümber?

Varsti pärast eksperimendi algust hakkasin teisi inimesi palju rohkem vaatama: oli huvitav, mis neile meeldib ja mis mitte. Miks nad sinna üldse lähevad. Minu meelest selline teater, kus enamik inimesi käib, on täielik jama (need asjad, mis mulle tundusid võimsad, olid mõeldud palju väiksemale publikule). Vaatan inimesi: paljud haigutavad või vajuvad unne.

Miks siis sellised inimesed teatris käivad? Erinevalt sinust ei saa nad selle eest palka.

Mõni ütleb, et välja minna ja ennast näidata on keeruline sotsiaalne rituaal: oleme kultuursed inimesed, käime teatris. Teised tahavad oma igava elu eest põgeneda, kuigi tõenäoliselt ei saa nad teatrist erilisi kogemusi. Enamiku lavastuste puhul on keeruline inspiratsiooni ja midagi uut saada – näidatakse suhete mustreid, kes mida teeb ja mida mõtleb.

Kas publik ümberringi erineb kuidagi sõltuvalt sellest, kas tegemist on suure või väikese linnaga, venelaste või eestlastega?

Pigem mitte. Erinevused sõltuvad teatritest ja konkreetsetest lavastajatest. Võib-olla nii see ongi algselt mõeldud: lavastused on tehtud konkreetsele publikule mõeldes. Tuli ette olukordi, kui olin ainus teatris istuv noor ja ümberringi olid ainult 50ndates aastates ja vanemad naised.

Mulle meeldisid tükid väikestes või projektiteatrites, kus käis kõige mitmekesisem publik: väga vanad paarid, lastega pered ja hipsterid.

Kui publik on nii kirju, viitab see tõelisele kvaliteedile.

Pärast eksperimendi lõppu läksid õppima Viljandi kultuuriakadeemiasse. Räägi, miks selline valik.

Õpin teatrilavastajaks. Mulle tundus, et head teatrit on nii vähe ja ma peaksin püüdma oma panuse anda. Kui õppimisest rääkida, siis kõik praktikumid on väga keerulised: tuleb iseendaga palju tööd teha ja pidevalt proovida oma piire nihutada. Peame pidevalt mõtlema – mulle meeldib see kõik ja mul on väga hea meel, et selle eriala valisin.

Milliseid etendusi sooviksid tulevikus lavastada?

Just selliseid, mis suunavad inimese täiel määral enda mõtetesse. Tahaksin katsetada erinevaid formaate ja lavastada midagi klassikalist psühholoogilise teatri vaimus, aga ka moodsaid vorme, kus sõnadeta kehad teevad laval midagi. Senikaua tahan uurida, mida erinevad vormid saavad vaatajaga teha, ja siis hakkan neid struktureerima.

Kas me saame paari aasta pärast sinu näidendit vaatama tulla?

Ma ei saa veel midagi garanteerida! Ühtlasi tahan minna Aafrikasse elama, kuid praegu elan ja õpin siin Viljandis. Teeme nüüd semestri lõpuks väikese lavastuse ilma sõnade ning teatrivalguse ja -helita. Mulle see väga meeldib, kuid see on ka väga keeruline! Mõnikord tuleb mõni geniaalne idee, tulen proovi, üritan seda lahti seletada, keegi ei saa midagi aru ja tulemus on midagi hoopis muud kui see, mis oli algselt kavandatud. See kõik on väga piinarikas, kuid just seda ma otsisin.

Mitu korda oled sa pärast eksperimendi lõppu teatris käinud?

Üksjagu – püüan alati, kui vähegi võimalik, minna nii head kui ka halba vaatama. Halbade asjade näitel võib palju õppida. Eriti nüüd, kui vaatan tähelepanelikult: kuidas kõik on korraldatud, kuidas tegevus laval mõjub publikule jne. Kord kahe nädala jooksul käin kindlasti teatris, kuid tahaksin teha seda sagedamini.

Võib juhtuda, et inimene pole pikka aega teatris käinud ja äkki tahaks minna. Kui see on Tallinn või Tartu, siis on valik väga lai, eri žanre ja stiile on palju. Millele tähelepanu pöörata, et valida etendus, mis konkreetsele inimesele tõesti korda läheb?

See sõltub inimesest: millist elu ta elab, mis teda huvitab, mille poole ta püüdleb. Ma soovitaksin hoolikalt jälgida, mida teevad väikesed ja projektipõhised teatrid või millised etendused koostöö tulemusel sünnivad.

Näiteks eelmisel aastal oli Rahvusooperis koostöös Kanuti Gildi SAALiga EV100 puhul äge tükk. See on väga huvitav, kui tehakse midagi eksperimentaalset ja uut. See on huvitav, kui noored kirjutavad. Näiteks Tartu Uues Teatris saavad algajad autorid ideid anda ja siis sellest tulevad lahedad etendused välja: olgu selleks labürinditeater või klaasi all laudadel armastuskirjade lugemine, kui publik istub muuseumi kaunis saalis šikkidel toolidel. See oli nii võimas ja ebatavaline! Ma soovitaksin minna sinna, kus inimesed saavad näha ja kogeda midagi uut.

Loe lisaks: valik Alissija teatriarvustusi.

Ivan Lavrentjev

Ivan Lavrentjev on Edasi kaasautor. Tal on kõrgharidus ajaloo ja politoloogia erialal ning 10-aastane töökogemus kommunikatsiooni valdkonnas. Loe artikleid (34)