Marti Hääl: käsud ja regulatsioonid pärsivad inimeste motivatsiooni

Marti Hääl. | Foto: Vallo Kruuser

Eesti asub Euroopa Liidu ülereguleerituse indeksis kolmandal kohal. Meist rohkem reguleerivad oma kodanike elu vaid lähinaabrid Leedu ja Soome. Alexela Grupi juhatuse liige ja kaasomanik Marti Hääl on kogenud ülereguleeritust mitmel rindel. Tugeva sotsiaalse närviga ettevõtjana liitus ta hiljuti ka kodanikualgatusega “Ise otsustan”.

Alustuseks, kes on Marti Hääl?

Ma olen kodanik ja Eesti patrioot, kellel on üle keskmise arenenud sotsiaalne närv.

Kohati tundub, et olen nagu Hunt Kriimsilm, sest neid valdkondi, kus ei saa jätta Eesti elu edendamata, on palju: alustades ettevõtlusest eri valdkondades, oma kogukonnas Juminda poolsaarel vabatahtliku päästjana, kogukonnaprojektide vedajana või laste purjetamiskooli käivitajana toimetamisest kuni Eesti Ratsaspordi Liidu presidendi ja Gustav Adolfi Sihtasutuse nõukogu esimehe rollini välja. Olen pigem eestvedaja ja algataja tüüpi: tulen mõttega lagedale, otsin enda ümber teised inimesed, kes ideesse usuvad, ning aitan neil esimese hoo sisse lükata.

Sotsiaalset närvi on mul aga kindlasti palju. Võib vist öelda, et mul on ülearenenud sotsiaalse närvi sündroom – kindlasti on selline diagnoos olemas! Juba sel eluperioodil, mil advokaadina töötasin, läksid mulle liialt korda teemad, mis klassikalises mõttes ei tohiks võib-olla advokaati nii puudutada. Kui tundsin kuskil ebaõiglust, siis see kihvatas ning kihvatab praegugi!

Mis paneb sind nii mitmel erineval alal tegutsema?

Sisemine drive ehk vajadus midagi korda saata ning tunda end vajalikuna on see, mis sunnib hommikul kell seitse tõusma, hobuste eest hoolitsema ning seejärel kontorisse sõitma. Kindlasti ei ole selle taga materiaalne vajadus, sest kui kaua suudaks inimene end ainult raha pärast hommikul vara üles ajada? Mitte väga pikalt, eks! Siis leiaks juba kiirelt teised lahendused.

Liitusid hiljuti algatusega “Ise otsustan”. Miks otsustasid kaasa lüüa?

Kõige lihtsam on öelda, et Mark Eikner kutsus! Kuid tegelikult puudutab ise otsustamise teema mind väga – nii aktiivse kodaniku, ettevõtja, lapsevanemana ja ka teistes rollides.

See tuleb juba minu lapsepõlvest, kus mul lasti vigu teha ja ise vastutada. Minu jaoks ei ole olulised keelud ja käsud, vaid pigem juhendamine ja hea eeskuju, et õpetada selgeks õiged väärtused. Inimesel peab tekkima vastutustunne ning emotsionaalne side, et ta saaks ise otsustades õigeid valikuid teha ja temas tekiks tahe mõelda suuremalt.

Kuidas piiranguid vähendada?

Väga keeruline küsimus, sest alati on lihtsam alustada puhtalt lehelt kui sügavast miinusest, ja hetkel me oleme just selles situatsioonis. Kuid lahenduse leidmine ülereguleerimisele on kindlasti vältimatu.

Võib jääda mulje, et kui reegleid on täpselt järgitud, siis on kõik hästi. Kuid tegelikult on inimene leidlik ning leiab ikka viisi, kuidas reegli mõttes on JOKK ja tegelik väärtus pole oluline. Kui aga reeglit poleks, siis tal ei tekiks sellist võimalust varjuda reegli taha ja mitte vastutada sisu eest. Lisaks kaotab see ära inimese emotsionaalse sideme teemaga: ta ei võta enam vastutust oma tegevuse tagajärgede eest, vaid reegli täitmise eest.

Üheks lahenduseks võiks olla näiteks reeglite reform, mille käigus vaadatakse üle, kui palju on mingit reeglit kasutatud.

Kui mõnda reeglit ei ole kasutatud, siis järelikult ei ole seda vaja ning selle võiks tühistada.

Aga see eeldab väga suurt poliitilist tahet.

Tegutsed aktiivselt oma koduvalla Kuusalu heaks. Kas kogukondlikkuse printsiibil on võimalik elu paremaks muuta?

Kindlasti on. Lihtne näide: Juminda poolsaare ümbruses ei oleks kindlasti niivõrd tugevat turvatunnet ilma vabatahtlike merepäästjateta. Riigi poolt on selline turvalisusteenus olematu.

Sealjuures on vabatahtlikku merepäästjat pigem lihtne leida, sest randlaste jaoks on see läbi ajaloo igati loomulik: minnakse merehädalistele appi, sest usutakse, et kui nemad ise on ükskord hädas, tullakse ka neid päästma. See on hea näide inimeste sisemisest soovist midagi olulist korda saata ning väärtustest, mida on uutele põlvkondadele edasi antud juba aastasadu. Just nendel tingimustel hakkabki elu paremaks muutuma.

Mida peaks riik või KOV tegema, et kogukondlikku aktiivsust suurendada?

Riik peab kõigepealt muutma oma suhtumist. Praegu on tunda riigi poolt suhtumist, et riik annab inimestele võimaluse eneseteostuseks ning algatab sellega kogukondlikkust. Oma praeguse tegevusega riik pigem pärsib seda: kui kuskil kogukonnas sütib tahe midagi korda saata, siis regulatsioonid, liigne bürokraatlik suhtumine, vähene tunnustus ja toetus kustutavad seda hoolega, kuni õhinapõhisus lõpeb.

Kõigepealt peabki riik aru saama, et administratiivselt – käskude ja regulatsioonidega – ei saa kogukondlikkust tekitada. See tekibki kogukonnas endas ühe hakkamist täis inimese initsiatiivist, kellel on võimalus ka teisi endaga kaasa kutsuda. Riigi ülesanne on kuulata, anda kogukonnale võimalus ning seejärel jälgida, kuidas ta saab kogukonda toetada.

Mil määral jõuab sinu pühendumine kogukonnale ka tööellu?

Minu jaoks on kogukondlikkuse printsiip osa organisatsioonikultuurist. Seda iseloomustab ühtekuuluvustunne. Tegutseme samade põhimõtete järgi nagu kogukonnas: töötajatel on ühine motiveeritus tegutseda eesmärkide ja visioonide nimel. Kindlasti ei saavuta seda keelates ja käskides, vaid kuulates, mõistes, austades ning tunnustades. Alexela on tõesti perefirma, kus kõik austavad üksteist ning saavad aru, et see, mis teeme, on vajalik. Alexela väärtusedki on sõnastatud vastavalt: “Anname jõudu!”, “Muudame maailma!”, “Meis on väge!”.

Meil on ka töös ettevõtte sotsiaalsel vastutustundel põhinev kogukonnaprojekt, mille loodame mõne kuu jooksul käivitada. Sellest saab lähemalt rääkida juba siis.

Kui piiratult või vabana tunnevad end praegu ettevõtjad? Mis sinu tegutsemist piirab?

Suuremat probleemi näen üksikisiku tasemel.

Tänases Eesti ühiskonnas ei suuda enamik inimesi üldse hoomata kõiki reegleid, mida ta peab järgima ning mis ta elu mõjutavad.

Nad saavad tagantjärele teada, et millegi kohta oli reegel ning pidi teistmoodi käituma, sest terve mõistus ei allu ilmtingimata reeglitele. Nii kaua on kõik korras, kui reegli rikkumisele ei järgne karistus. Kuid tihtipeale on reeglid sanktsioneeritud.

Ettevõtjate piiratus on teistsugune, sest siin tulevad mängu juba ka rahvusvahelised normid ja neist lähtuvad piirangud. Seetõttu peab ettevõtja end enne tegutsema hakkamist korralikult ette valmistama, et olla edukas. Tundub ka, et ettevõtluse tasemel kaasab riik eri huvigruppe aktiivsemalt kui üksikisiku või kogukonna tasemel.

Alexela on olnud alternatiivkütuste eestkõneleja. Kuidas panna Eesti inimene keskkonnasõbralikke valikuid tegema?

Eesti inimene teeb juba keskkonnasõbralikke valikuid oma võimaluste piires. Me ei saa end võrrelda arenenud ja heaoluriikidega, kel on palju suuremad võimalused. Tihtipeale armastatakse Eestit võrrelda iga valdkonna parimatega, näiteks elektriautode puhul Norraga, sotsiaalse süsteemi puhul Rootsi või Soomega ja ärikeskkonna puhul Singapuriga. Mõnes mõttes on see muidugi hea, sest eeskujuks ongi vaja võtta parimaid näiteid. Kuid samas unustatakse ära, et see ei mõjuks demotiveerivalt ja me teeme end rahvusvahelises võrdluses rohkem maha kui vaja.

Eesti peaks pigem lähtuma enda võimalustest ja tegutsema nende piires, et saavutada kliimaneutraalsus. Praegune probleem ongi liigne “õunte ja apelsinide” võrdlemine. Sealjuures unustatakse vaadata suuremat pilti, kuidas tegutseda just Eesti olusid arvestades kõige nutikamalt, mitte teha vigu, mida Eesti ühiskond ei jaksa kinni maksta, vaid hoopis kasutada meie eripärasid ning anda selle põhjal inimestele erinevaid keskkonnasõbralikke valikuid.

Näiteks, arvestades meie senist elektritootmist, on elektriautode kasutamine Eestis keskkonnale koormavam transpordivahend kui kohaliku biometaani kasutamine. Biometaani väärtusahel lahendaks oluliselt ka Eesti jäätmekäitlusprobleeme, jätaks senisest palju suurema osa transpordis kasutatava energia lisandväärtusest Eestisse ning selle kasutamine pole mitte ainult kõige kliimasõbralikum alternatiiv Eesti oludes, vaid lausa kliimaneutraalne. Meil peab olema rohkem julgust tõsta teadlikkust ning teha seda, mis on Eestile kasulik!

Kas suurem vabadus otsuseid ise vastu võtta viib paremate valikuteni?

Jah, kuid seda juhul, kui otsustusvabadusega kaasneb otsustaja omavastutus ning mitteanonüümne side otsusega.

Marti Häälega vestles Kätlin Hundimägi.